Viimases trennis, peale tööpäeva lumes sumbates, tabasin end mõttelt, et püüdliku saavutussportlase elu on tihtilugu raskem ja pingelisemgi kui profisportlase oma. Võin seda kindlalt väita, kuna olen laagrites saanud maitsta ka profisportlase elu.
Kui profisportlane saab alustada treeningutega endale sobival ajal, olles öösel maganud vajaliku arvu tunde, siis amatöör on sõltuvuses töögraafikust. Tema treening algab siis kui pävatöö lõpeb, ehk teisisiõnu alustataske õhtul väsinuna ja lõpetatakse üpris hilja, mis omakorda jätab taastumisprotsessiks väga vähe aega. Hommikul vara on tarvis jälle päevatööle minna.
Juhul kui õnnestub lõunapausi kasutades üks päevane lisatreening teha, jääb kahe treeningu vaheline lõunauinak ikkagi tegemata, mis tähendab, et õhtust põhitreeningut alustatakse päris suure väsimuse foonilt. Väga kerge on sellises olukorras üle pingutada-päevakava peab minutilise täpsusega paigas olema! Lisaks sellele tuleb aega leida ka eraelu tarvis-vastasel korral jookseks inimene omadega üsna kiiresti ummikusse!
Hea tulemuse tarvis peab kõikides eluvaldkondades valitsema tasakaal-et ratas täishool pöörleks, ei tohi selles olla mölke! Kõige selle kokku kombineerimine terviklikuks mosaiigipildiks nõuab väga head planeerimisoskust ja tugevat distsipliini! Omal moel on see isegi nauditav-iga päev on tihedalt sisustatud vahe-etapp lõppeesmärgi suunas!
Täiuse poole püüeldes,
alati Teie,
Margus
