Laupäeval 6. juunil toimusid Valga keskstaadionil Eesti läbi aegade edukaima käija Bruno Junki mälestusvõistlused. Kahekordse olümpiapronksi sünnist möödus 80 aastat.Lisaks kohalikele käijatele olid Junki austama ja üksteiselt mõõtu võtma kogunenud sportlased Soomest, Lätist ja Leedust.
Tallinnast Valga poole liikudes, kogesime igasusugust ilma, enamuses kohtadest sadas. Kohale jõudes tervitas meid aga pilve tagant piiluv päike! Ju oli see ilmataadi austus meie käimismeistrile. Ilm püsis ilus autasustamiseni, mil taevaluugid lõpuks avanesid ja parimad otse pjedestaalil veega üle kasteti.
Toomas Rosenberg hoidis juba varasematest aastatest tuntud taset ja üritus kulges igati uhkelt ning meeleolukalt, päädides tantsulise orkestri etteaste ja õhtusöögiga Mestsise hotellis.
Juba stardis oli teada, et suure tõenäosusega läheb võit Lätimaale, olid ju stardis kaks nende parimat-Janevic ja Rumbenieks, mõlemad elukutselised ja tiitlivõistluste karastusega mehed.
Nii ka läks, kahe lätlase järel jättis pronksmedali koju Lauri Lelumees (aeg 45.06,3), kellele see oli hädavajalikuks leevendajaks peale kolme diskvalifitseerimisega lõppenud võistlust. Lauri vaimset meelekindlust ja sisu toetab ka fakt, et seekord läbis mees distantsi ühegi hoiatuseta!
Lelumehest 300 meetrit tagapool käis äge võitlus neljandale kohale. Võitlejate punti kuulusin mina koos juunioride kahe parema Veskuse ja läti poisiga. Enamuse ajast dikteerisin tempot mina, paaril korral näitas ennast ka Veskus. Noor lätlane käis üsna võimete piiril, hingeldades ja vandudes nii et vähe pole. Mitmel korral astus Ainar mulle kandadele, sellest tulenevalt pidasin tema sammu küllalt värskeks ja olin valmis ka kaotuseks. Viimasel kilomeetril läkski Veskus juhtima, mina järgnesin talle kindlal sammul, haistes oma võimalust. Tundsin jalgades meeletut jõudu ja otsustasin asja lõpuspurdiga enda kasuks pöörata, sisetunne ütles, et seekord pole kellelgist mulle lõpusirgel vastast.
Nii ka läks, 300 meetrit enne lõpujoont tegin otsustava kiirenduse, mis osustus nii võimsaks, et edestasin Veskust lõpuks 5 sekundiga. Ainari vedasin aga juunioride arvestuses isikliku rekordiga (46.21,7) esikohale, kuna lätlasest konkurendile oli viimaste kilomeetrite liikumiskiirus liiast. Enda ajaga (46. 16,2) võib rahule jääda, positiivne oli ka fakt, et hoiatusi seekord ei antud, seega liigun tehniliselt õiges suunas!
Järgmine start on juba sellelel reedel, meid ootab Lõuna-Leedu käimiskants Alytus, seekord juba tõsisema väljakutse-20 km distantsiga. Vormi paranedes on põhjust esimest korda sel hooajal treeningsussid võistlustossudega asendada.
Küberkohtumiseni!
Alati Teie,
Margus
No comments:
Post a Comment