Parimad klubid käimises on meestest KJK Kalev Sillamäe ja naistest KSK Alem

23. aprillil avati Tabiveres Eesti klubide karikavõistlustega käijate suvine võistlushooaeg. Meeste karikavõistluste distantsil 10 00 meetris saavutas esikoha Bruno Junk Käimisklubi võistleja Lauri Lelumees ajaga 43.14,2, mis on ka nende võistluste rekordiks. Eesti klubide karikavõistlusi käimises peetakse alates 1991. aastast. Naiste 5000 m distantsi võitis KSK Alem naiskäija Kaidi Kori ajaga 28.55,4. Võistkondlikult osutusid meeskondadest kolmeks paremaks klubiks KJK Kalev Sillamäe, Bruno Junk Käimisklubi ja NPSK Narvic. Naiskondadest võitis esikoha KSK Alem NPSK Narvic ees.

Lisaks ametlikule kokkuvõttele tasub mainimist, et võistlesime seekord vastrenoveeritud ja uue tartaankatte saanud Tabivere staadionil. Ilm oli vähese tuulega, päikeseline ning sooja oli ca 15 kraadi.

Ringi pikkuseks oli 314,2m kuid 10 000m oli cm täpsusega välja mõõdetud - siin hinnaalandust ei tehta! Harjumatu pikkusega ring tulemustele mingisugust pitserit ei vajutanud, pigem vastupidi. Distantsi esimese poole läbisin ajaga 21.44. Tihedalt püsis mul kannul noor ja vihane konkurent Akim Ovsjannikov. Lasin ta vahelduseks paariks ringiks ette tööd tegema ning raputasin seejärel otsustava kiirendusega maha. Teine 5 km läbisin kiiremini kui esimese – ajaga 21.30. Kokkuvõttes tuli elu paremuselt teine tulemusel sel distantsil. Akim andis lõpus tempos veidi järgi ning lõpetas ajaga 44.50.

Tublit vormi näitas meie klubi veterankäija Rein Sumberg, kes suutis edastada tervet trobikonda endast kolm korda nooremaid sportlasi ja näidata aega 55 minuti sees. Hea oli vaadata, kuidas Rein tehniliselt korrektse ja võimsa käigustiiliga noortele mahlamütsidele koti pähe tõmbas J

Vahendas Lauri Lelumees

"Kõigest" Eesti meister...

Viimasel ajal on minu kõrvu jõudnud sosinad, justkui poleks Eesti meistritiitlil enam mingit väärtust! Kiibitsejad väidavad, et konkurente on vähe ja mis nii viga tiitleid noppida!

Esimese hooga võib see tõepoolest nii tunduda, tegelikkus on siiski sootuks teine! Loomulikult ei ole Eesti meistritiitel võrreldav olümpiavõiduga, kuid niisama ei riputata medalit kaela ühelgi alal. Piisab kasvõi ühest tugevast konkurendist ja tiitlivõit muutub vägagi väärtuslikuks!

Tugeva konkurendi olemasolu eeldab kogu oma vaba aja, energia ja jõu mängu panekut. Konkurentide arv ei oma siinkohal mingisugust tähtsust- on neid üks või üksteist, pingutada tuleb ikka kogu hingest!

Inimesed ei hooma kui palju tööd ja pühendumust nõuab eesmärk olla mingis valdkonnas Eesti parim. Isegi Eesti edukaim margikoguja peab kõvasti pingutama ja kogu oma vaba aja markide otsimisele pühendama, et keegi temast ei mööduks! Kui mõni mõtleb, et käimine on Eestis suhteliselt marginaalne ja vähepopulaarne spordiala, siis on tal osaliselt õigus, see aga ei tähenda, et Eesti meistriks tulekuks piisab lihtsalt distantsi läbi jalutamisest.

Selleks, et näiteks mina suudaks oma tiitlivõitu kaitsta, tuleb aasta lõikes läbida iga päev keskeltläbi 15-20 km. Lisades sinna juurde veel jõu-, tehnika- ja venitusharjutused, tuleb iga päev pingutada keskeltläbi 2-2,5 tundi. Seda kõike peale 8-tunnist tööpäeva!

Loomulikult on aastas ka puhkepäevi, need aga teenitakse välja siis kui laupäeviti on läbitud 57 km. Selline treening "ampsab" 6-7 tundi sinu vabast laupäevast.

Lisaks sellele, tuleb jälgida toidusedelit ja unereziimi, loobudes liigsest pidutsemisest ja muudest ahvatlustest. Kõike seda järgides, olen jõudnud Eesti ja Baltimaade paremikku. Nüüd kujutage ette, millist pühendumust ja pingutust võiks nõuda sealt edasi liikumine?


Alati Teie,

Margus

Eesti „mahekäijad“ võistlesid edukalt Läti meistrivõistlustel käimises

Taaskord viib kevade saabumine, lume minek ja lindude tulek meid naabervabariiki, kus igakevadise vormitestina ootas ees 50 ringi ehk 20 000m läbimine Murjani spordikooli tartaankattega staadionil.

Saabusime võistluspaika reedel, 15. aprillil ehk päev varem. Meid tervitas kohapeal endine käimiskorüfee Aivars Rumbenieks ning päevinäinud koolimaja. Teinud kohustusliku tiiru ümber hoone põikasime korra sisse ka kooli võimlasse (tegu on sama kooliga, kus nooruspõlves ladus põhja meie edukaim maratonimees Pavel Loskutov).

Võimlasse sisenedes oleks keegi justkui käivitanud ajamasina – nii nagu see võimla nägi välja 40 aastat tagasi, samasugune oli pilt ka täna. Vana inventar, päevinäinud kummimattidest jooksurada, nurgas üksikud sangpommid, hantlid jm vahendid.. elamus oli ehe! Kahjuks olime meie Margusega seekord ainukesed Eesti esindajad. Erinevatel põhjustel Eesti naiskäijad sellel võistlusel ei osalenud. Võistluspäeval oli meeste stardiaeg tavapäraselt kell 13:30. Kõik see tähendas pikka praadimist ja vedelemist. Tegevus, mis tõsiselt treeningutesse suhtuvatele sportlastele on väga harjumatu.

Stardipaugu kõlades oli tegemist, et Läti paremikuga ühes tempos püsida. Juhtgrupi moodustasid tugev Läti kolmik - olümpiasportlased Arnis Rumbenieks ja Igors Kazakevics ning üha paremasse vormi tõusev noorema generatsiooni esindaja Janis Strautins. Jätnud väikese aupakliku vahe järgnes neile Margus ning seejärel mina. Kuna Marguse algtempo (ca 4.30 km kohta) tundus mulle liiga kiire, siis käisin väikese vahega läbides kilomeetreid ca 4.37 tempos. Kaarte segasid nooremad 10 km käijad, kes startisid meiega samaaegselt. Aeg ajalt möödusime ringiga mahajääjatest. Enne 10 km läbimist sain Marguse kätte ning hambad ristis tempot hoides möödusin (10 km vaheaeg 46.24). Mida lähemale jõudis finišijoon, seda paremaks läks enesetunne ja kiiremaks tempo. Viimased 5 km läbisin lausa 21.58-ga, lõpus möödusin veel Strautinsist. Raske pingutuse tasuks tuli isiklik rekord 20 000m distantsil ehk 1:31.48,0 – tegemist on kõigi aegade 7. tulemusega Eestis. Lõpetasin võistluse seega III kohaga, Läti meistriks tuli Arnis Rumbenieks ajaga 1:29.35,0.

Margusel oli eelmisel nädalavahetusel läbitud 37 km tugevat treeningut veel jalgades, seetõttu oli distantsi II pool vaevarikas – lõppaeg 1:36.29,0 (5. koht). Võttes võistlust pigem tugeva treeninguna on tema põhieesmärgiks ikkagi edukas esinemine maikuistel Euroopa karikavõistlustel, see aga eeldab kõikide mahutreeningute järjepidevat sooritamist.

Tehniline pool oli meil mõlemal veel veidi konarlik, kuid avavõistluste kohta lootustandev. Üks on selge – tehnikaharjutuste osakaalu tuleb lähikuude treeningutes oluliselt suurendada.

Koostas,

Lauri Lelumees

Seiklusjutte maalt ja merelt

Reisi korraldusliku külje pealt tuleb mainida, et lendasime äriklassis ja ööbisime 4-tärni hotellides. See kõik ei olnud priiskamine, vaid Lelumehe hea organistaoorse töö vili.

Valitud loteriimajutusega pakett kujunesi igati eksklusiivseks! Lennujaama ooteruumis pakuti tasuta süüa-juua-internetti, isegi dusi all sai käia! Sama luks oli lennusõit-joogid-söögid-telekad ja pikk istmevahe.

Hotellis serveeriti naeratuste saatel lisaks tasuta kohvile-küpsistele ja internetile ka regulaarselt puuviljavalikuid.

Lisaks treeningutele sai Phuketi piirkonnas ka pisut ringi vaadatud. Esimesena võtsime ette Khao Sok-i rahvuspargis paikneva vihmametsa. Sadamast 2 tunni paadisõidu kaugusel asuv mets jättis võimsa mulje. Pidev siristamine, ahvide kisa ja meeletu kuumus-kõik see oli uus ja põnev kogemus!

Ahvide hääli oli pidevalt kosta, puu otsas nägime neid aga alles oma ekspeditsiooni lõpus-ega nad väga kergelt näole anna! Meie giidi sõnul, pidi eriti kõva kisa tegema emane ahv, andmaks märku, et on just isase käest "sutsaka" saanud ja rohkem koslilasi külla ei oota.

Linde, liblikaid ja sisalikke kohtas teepeal üsna ohtralt. Kõige suuremat elevust tekitasid siiski lehtedel ja jõgedes varitsenud kaanid, kes end aplalt meie jalgade külge imesid. Laurid meeldisid neile millegipärast eriti, mind ei puretud kordagi!

Äkki meeldisid neile, nagu ka Tai naistele, karvased jalad? Minu raseeritud sääremarjad jätsid need elukad igatahes külmaks.

Öö veetsime järve peal ujuvates bambushüttides, aknad-uksed pärani. Harjumatult olid sealsed ööd sääsevabad. Hommikul ärkasin katusekilel peesitava sisaliku krabina peale.

Lelumehe happy-ending

Ühel vabadest pealelõunatest külastasime lähedal asuvaid Phi-Phi saari. Filmist "The Beach" tuntud paradiisirand Maya bay-s jättis kustumatu mulje. Kuna liikusime suure alusega, peatus see umbes 500 m rannast ja meil lubati vaid paadi juures snorgeldada. Meid see ilmselgelt ei rahuldanud, tahtsime Lelumehega jala paradiisirannas maha panna!

Sel ajal kui 200 turisti paadi ümber jalgadega vehkides kalu eemale ajasid, otsustasime omal jõul rannas ära käia. Arvestasime, et meile antud tunnist ajast peaks selle tarvis piisama. Algatuseks võtsime suuna lähedal asunud kõrval-ranna suunas. Sinna jõudmine ei valmistanud kummalegi erilist raskust. Pärast pisikest hingetõmbepausi, otsustasin põhiranda ujuda. Lauri jäi vanasse kohta hinge tõmbama ja kalasid vaatlema. Poolel teel randa vaatasin, et snorgeldajate mass vees hakkab vähenema, tekkis kahtlus, et äkki minnakse varem liikvele. Pidasin targemaks tagasi ujuda, rannast lahutas mind vaid 100 meetrit!

Tagasitee laevade vahel oli üpris raske-suured lained käisid üle pea ja vahepeal ka sügaval kurgus. Loomulikult ei olnud mul ja Lelumehel ainuksestena ka päästeveste. Jõudsin siiski viimasel minutil pardale. Plaanitud tunni asemel snorgeldati 25 minutit!

Koheselt pandi mootorile hääled sisse ja tehti minekut. Vaatasime vennaga ringi, et leida Lelumeest, aga poissi polnud kusagil! Jooksime madruste juurde ja selgitasime, et üks mees veel ujub! Nemad aga keeldusid tagasi minemast, väites, et graafik on tihe ja küll keegi ta üles korjab! Nii jäi Lelumees ujumispükste ja hingamistoruga paradiisisaart ümbitsevasse Maya baysse kalu imetlema.

Olime vennaga terve reisi pinges! Vahepeal külastasime ahvide saart. Aplad ahvid jõid turistide pakutud fantat ja sisisesid ähvardavalt kui keegi üritas liialt lähedalt pilti teha. Minekule sättides, üritasin kanuud oksa küljest lahti sõlmida, aga suur isaahv kalpsas ligi ja paljastas ähvardavalt kihvad. Kavalad loomad ei taha oma toitjaid enam saarelt minema lasta!

Laeva juures ulpides, visati igaühele küpsiseid. Neid vees leotades, muutus ümbrus koheselt ligi ujunud kaladest roheliseks-aplad kalad olid küpsiseampsu eest nõus isegi mõnda aega peos istuma.

Monkey beachilt naasnuna ja Phi-Phi don-il keha kinnitanuna, ootas meid sadamas ujumispükstes Lelumees, kellele oli ära jäänud ekskursiooni kompensatsiooniks tasuta kiirnuudlisupp pihku topitud. Seal ta oli-nuudleid löristav ja päikesest põlenud, aga ometi õnnelikult pääsenud!

Poiss oli ennast itaallaste paati vinnanud ja päästmist palunud. Need võtsid merehädalise lahkelt pardale ja nii õnnestus Lelumehel, erinevalt minust, siiski jalg paradiisirannale asetada-lõpp hea, kõik hea!

Tagasi Phuketil, tutvusime sealsete elevantidega, kes banaani saanuna meil ilusti londiga ümber kaela kinni võtsid ja siis kummardades valjuhäälselt tänu avaldasid.

Omaette "atraktsiooniks" kujunes ka kohalik massaaz. Mõnele mehele hakkas see nii meeldima, et käis üle päeva kaunite Tai noorikute manu. Võibolla oli aga põhjuseks karmidest treeningutest valutavad jalad-tõenäoliselt oli tõde kuskil vahepeal. Oma tööd need tütarlapsed igatahes oskasid!

Üheks vaba aja veetmise vormiks kujunes kohalikega turul tingimine. Minule see ajaviide ei meeldinud, aga vend Laurit paistis kohalikke naeruväärsete hindadega ärritamine lõbustavat.

Taktika seisnes selles, et kõigepealt käidi välja hinnapakkumine ja kui kaupmees selle välja naeris, tuli käsi laiutades sündmuskohalt minema jalutada. Pöördvõrdeliselt eemalduvate sammude arvuga, langes kauba hind. Harvad polnud juhused kui oleks kokkuleppele jõutud isegi alghinnast madalama summa osas. Nii suur oli kaupmeeste soov äri teha!

Tagasivaadates sai tehtud nii rasket tööd kui nalja-käis töö ja vile koos!

Alati Teie,

Margus

Treeningutest Taimaal

Pean kõigepealt vabandama, et oma postitusega nii hiljapeale olen jäänud. Viimased kaks nädalat on olnud väga kiired ja väsitavad-siinse kliima, ajavahe ja elu-oluga harjumine võttis päris kaua aega. Siiamaani lähen peale AK-d magama ja uinun silmapilkselt. Lisaks valitseb kerge tusatuju, nagu ikka sügavast suvest talve naastes.

Nüüd aga treeningutest. Nagu eelmises postituses mainisin, viibisime kaks nädalat päikesepaistelisel Phuketi saarel. Valge liiv, palmid ja helesinine vesi-kõik olid olemas. Olin laagris koos kahe, 23. aprillil sündinud Lauriga-üks neist minu vend, teine kauaaegne konkurent ja sõber.

Vend Lauri valmistus kevadiseks Riia maratoniks, meie Lelumehega peagi algavatesks Euroopa Karikavõistlusteks.

Läksime Taisse kuuma ilma kogemust saama, eesmärgiga valmistuda Euroopa Karikavõistlusteks ja seal valitsevaks põrgukuumuseks. Karikavõistlused toimuvad 21. mail Lõuna-Portugali kalurilinnakeses Olhaos. Mai lõpp Lõuna-Portugalis on tavaliselt kuum-kuum, nii et pisikene praadimine Tai päikese all tuli eeldavasti kasuks.

Tuleb tunnistada, et see eesmärk meil ka täielikult õnnestus- öösel lennukist maha astudes oli tunne, nagu saanuks sooja fööniga näkku. Päevane temperatuur oli pidevalt 30-35 kraadi, öösel langes termomeetri näit 24ni. Kõik see tingis olukorra, kus vaatamata tugevale tahtele, olime sunnitud osad treeningud jooksulindil sooritama. Sealne 25-kraadine õhk tundus õuest sisenenuna hetkeks kui külmkappi astumine. Lindil tööd tehes aga nõretasid juba mõne aja pärast higist. Higistatud sai üldse kõvasti, suur õhuniiskus pani veel i-le täpi. Laagri lõppedes kaalusin 64,6 kg-nii madalat näitu ma oma varasematest mõõtmistest ei mäletagi!

Kuumuse tõttu andsime mahus veidi järele, samas võitsime intensiivsuses-lindil sooritatud tempotreeningud olid väga kvaliteetsed ja nõudlikud! Minu jaoks olid linditreeningud esmakordne kogemus ja peab tõdema, et lindil liikudes on tehnikat hoopis kergem kontrollida-seega oli sellekohane treening igati õigustatud!

Treeningute kokkuvõtteks võib öelda, et kõik vajalik sai enam-vähem tehtud. Treeningud olid intensiivsed ja kvaliteetsed, pikkade otsade tempo oli selle hooaja kiireim. Kummagil nädalavahetusel läbisin vastavalt 30 ja 32 km. Suure õhuniiskuse ja 35 kraadise kuumuse kohta oli see suhteliselt maksimaalne pingutus. Kodumaal, lörstisi sumbates, läheb nende kiirusteni jõudmiseks veel pisut aega!

Kuigi nädala mahud jäid 140-150 km vahele, treenisime kohalikke olusid arvestades piiripealselt. Selle tõenduseks olime mõlemad vennaga ühe päeva siruli maas-süda kloppis ja pea valutas, tundus et oli ka palavik. Lauril juhtus see laagri keskpaigas peale 30 kilomeetrist jooksuotsa, minul aga laagri viimasel päeval.

Minu piinad kestsid ka terve järgmise päeva ja 12-tunnise lennusõidu. Raske öelda, kas palavik, peavalu ja kõhulahtisus olid tingitud kuumast kliimast ja tugevatest treeningutest või kohalikust toidust, mis eurooplasele tihtilugu harjumatu. Igatahes Helsingisse jõudes oli palavik taandunud ja enesetunne oluliselt paranenud. Oli ka viimane aeg, kuna Helsingis tuli meil aja parajaks tegemise eesmärgil viis tundi mööda linna kõmpida-haigena oleks see olnud mõeldamatu! Vaatamata väikestele tagasilöökidele, saime kaasa kõva emotsionaalse puraka. Sealset päikest hinges hoides, põrutame nüüd täistuuridel kevadele vastu!

Esimesi kevadisis starte oodates,

alati Teie,

Margus