Eile Kadrioru staadionil toimunud Eesti kergejõustiku meistrivõistlustel teenisin käimises oma 51. medali. Rohkemat pole suutnud keegi. Ometi ei pakkunud medalivõit erilist rõõmu, kuna lõpetasin 10 000 meetri distantsi teisena. Eksisteeris teoreetiline võimalus heidelda kuldmedali eest. Lauri Lelumees on küll sellel distantsil olnud viimaste aastate suveräänne liider, kuid nädal aega tagasi tehtud ühine tempotreening üllatas mind positiivselt ja tõstis lootusi. Läbisime trennis täie jõuga pingutades 10 km. Minu kaotus suurele konkurendile oli kõigest üheksa sekundit! Läbisin viimased kaks kilomeetrit Laurist kiiremini, saades lõppajaks 46.26. Eks treening ole teine asi kui ametlik võistlus, kuid mingi pildi jõuvahekordadest see siiski andis. Miski ei ennustanud täielikku hävingut!
Nädal hiljem meistrivõistlustel toimunu oli aga kui õudusunenägu. Juba stardis tundsin, et teravus pole kiita ja energiat napib. Kas kümme päeva tagasi läbitud tühjendustreening oli liiga pingutav või mõjutas energiataset päev enne starti Võrtsjärve ääres läbi viidud kaheksatunnine firmapidu või sai saatuslikuks hoopis hingamist takistav roidevigastus - tõenäoliselt oli põhjuseks ülaltoodud asjaolude kombinatsioon.
Distantsist kujunes minu jaoks piinarikas teekond. Kui tavaliselt möödub nii lühike võistlusmaa lennates, siis seekord ootasin lõppu juba kolmandast kilomeetrist alates. Alustasime Lelumehega vaheldumisi vedades. Tempo oli napilt alla 4.50/km ehk teisisõnu jalutamine. Lauri eesmärk oli kilomeetreid läbida 4.35ga ning seetõttu tegi ta kuskil kolmanda kilomeetri juures kiirenduse millele minul vastust polnud. Vahe kärises kiiresti, olles lõpus pea 300 meetrit. Olin energiast tühi ning liikusin tempos, millega tippvormis olles alustasin 50 km distantse. Lelumehe ca 60meetrine järsk kiirendus, millele üritasin vastata, tõmbas rütmi segi ning viimased mahlad välja. Pingutasin täiest jõust lõpuni, saades kirja suurt pettumust valmistava 49.29,41. Viimati näitasin sellist aega tõenäoliselt veel keskkoolis õppides. Tõsi, harjutatud oli vähe, aga vorm lubas kindlasti aega 46 minuti sisse. Paraku pole päevad vennad.
Õiget minekut ei leidnud ka konkurendid, kes samuti mitu minutit eeldatavale lõppajale alla jäid. Tiitlit kaitses 47.56,55ga Lauri Lelumees, kes kurtis võistlusvõimaluste nappuse ja sellest tuleneva tehnilise ebakindluse üle. Samas tõdes kullamees, et kõige tähtsam oli siiski võita, aeg polnudki selles kontekstis kõige olulisem. Eesti meistri kahe kilomeetri vaheajad olid 9.38/9.52/9.26/9.35/9.26. Minu järel platseerus 50.50,85ga pronksile Virgo Adusoo, kindlustades Bruno Junk Käimisklubile kolmikvõidu.
Lõpetuseks tahan tänada sõpru-tuttavaid ja perekonda, kes kõik minu viimast starti vaatama olid kogunenud. Suur kummardus ka kommentaator Timo Tarvele, kes hea sõnaga meid rajaääres toetas! Tänu teile ei tundunudki see päev nii hull!
