16. märtsil lendasin äreva südamega Tenerife laagrisse. Plaanis oli sealsel mägisel maastikul 2-nädalat vormi koguda ja algust teha esimeste vigastusejärgsete kiirustreeningutega.
Enne väljalendu tehtud kerge 10 km treening andis lootust, et jalg peab koormusele vastu! Samas olin põlves tekkinud põletiku ja selle ravi tõttu viimastel nädalatel piirdunud vaid kegete treeningutega. Seega sõitsin laagrisse teadmatuses. Olin vastu võtnud otsuse, et tagasi end hoidma ei hakka-käes oli viimane aeg koormust tõsta! Vastasel korral olnuks sõit maailma karikavõistlustele mõtetu.
Asusime teele kolmekesi-mina, Lauri Lelumees ja Maarika Taukul. Nädal hiljem pidi meiega liituma ka minu jooksjast vend.
Kohale jõudes tervitas meid meeldivalt soe õhk ja ilusad merevaated. Rajad olid vulkaanisaarele omaselt tõusude ja langustega, mis ühest küljest küll tugvdasid jalalihaseid, samas panid aga lisakoormuse niigi hellale ja tuikavale põlvele.
Tundus, et saatus tahtis veelkord testida mu meelekindlust ja tahtejõudu- peale esimest treeningut tundsin valuaistingut paremas põlves, täpselt samas kohas nagu vasaku põlve puhul! See tundus tõelise saatuse nöögina! Ratsionaalne seletus olukorrale oli tõenäoliselt fakt, et vasakut põlve hoides sai parem normist tunduvalt suurema koormuse ja andis lõpuks järele.
Nii ma siis tõmbasin terveks saanud vasaku põlve kaitsme ümber parema ja jätkasin hambad ristis treeninguid. Iga hommik ärkasin teadmatuses kas põlv lubab treeningu läbi viia või mitte. Kord oli valu tugevam, kord vähem intensiivne, vastavalt sellele reguleerisin ka koormust.
Valutavate põlvede, raske rajaprofiili ja kohati valistenud suure kuumuse tõttu tuli mõned õhtused treeningud ära jätta, samuti tuli vähendada üldkilometraazi. Ühe lõigutreeningu eel oli 60-meetriseid kiirendusi tehes põlv nii valus, et plaanisin kiirustreeningu rahuliku käiguotsaga asendada. Otustasin siiski esimese kahekilomeetrise lõigu ära proovida. Üllataval kombel oli selleks päevaks valu läinud ja sain täis mahus treeningu kenasti sooritatud!
Järgmisel päeval oli aga valu tagasi ja kõik algas otsast peale. Valud olid siiski niivõrd mõõdukad, et ülessoojenenuna ning korralikult kreemitatuna kannatas enam-vähem treenida. Umbes 75% planeeritust sai seetõttu ka tehtud.
Kiirused olid planeeritust olulisemalt väiksemad, mägiseid radu arvestades oli see ka igati loomulik! Laagri kaks viimast päeva olid juba üsna rõõmustavad-raskel ja mägisel rajal läbitud 40 km möödus ilma suuremate valudeta! Kahe väiksema varba purunemist hõõrumisvillide tõttu ei saa kõige muu kontekstis mingiks tagasilöögiks nimetada! Kindlasti oli põlvede seisundi paranemisel oluline roll ka soojal kliimal.
Treeningute osas võib kokkuvõtvalt öelda, et kõik planeeritu sai 2/3 osas tehtud. Põlvevalu sundis küll mõnda treeningut lühendama, paar õhtust otsa jäid seetõttu sootuks ära kuid võtmetreeningud said sooritatud.
Mägine rada väsitas korralikult, seoses sellega oli ka tempo tavapärasest aeglasem. Samas oli see väga hea erialane jõutreening ja peaks nüüd siledale maale naasnuna head efekti tootma hakkama!
Muu elu-olu oli igati tasemel. Ööbisime 3-tärni hotellis, randmel all-inclusive käepaelad. Toit ja basseini-äärsed karastusjoogid kuulusid hinna sisse.
Tavapärane laagrirutiin nägi ette kella 7.40-ne paiku toimuvat hommiksööki, 8.40-st mindi esimesele treeningule. Pingutus läbi, venitati ja tehti jõuharjutusi, seejärel mõnuleti tunnike basseini ääres. Järgnes rikkalik lõunasöök ja väike uinak. Välja puhanuna, armastasin kohvitassi kõrval basseini ääres tunnikese raamatut lugeda. Seejärel ootas õhtune trenn, õhtusöök, teineteisele tehtav massaaz ja hotellipoolne meelelahtusprogramm, mis kenasti öörahu ajaks oma lõpplahenduse sai. Tund enne südaööd tõmbasime kardinad ette ja suikusime sügavasse unne.
Ühel päeval andsime endale vabamad käed, üürides auto ning külastades Teide rahvusparki. Porgrammi kuulus ka lihtsast sportlikust huvist tingitud väike "lõigutreening" 3555 meetri kõrguse vulkaanikraatri läheduses. Huvitav oli nii kõrgel joosta-üsna kiirelt lõi piimhape jalgadesse ja kopusd olid valuga täidetud, sellele järgnes kergest hapnikupuudusest tingitud peapööritus. Huvitav kogemus, soovitan!
Paaril pärastlõunal tegime kahe trenni vahel tutvust saarel elutsevate loomadega. Väikese ahvipargis söötsime leemureid ja pärdikuid kes julgelt otse õlalt ja peast seemnepuru noppisid. Lisaks kõikusime pisikesel kaatril ja imetlesime Atlandi ookeanis lõunasööki nautinud ja puhisedes vett välja pursanud pilootvaalu ning loomulikult uudishimulikke delfiine!
Ära sai käidud ka 1000-aastase draakonipuu juures, mille läheduses jalutas uhke paabulind, poseerides meie kaamerate ees oma vapustava sabaga.
Õhkkond oli laagris ühtehoidev ja lõbus, värskust argirutiini lisas teisel nädalal meiega liitunud väikevend Lauri, tuues endaga kaasa uue hingamise ja oluliselt sagenenud naerupahvakud. Nii sai õhtuti majade vahel hiilitud ja Lauri eetvedamisel koomilisi naljavideoid üles võetud. Hiljem hotellitoas telefoni teel kordusetendust nautides oli nalja vaat et rohkemgi!
Selline ta siis oli meie selleaastane kevadlaager. Töö ja vile koos, nagu olema peab! Ei suuda kuidagi mõista selliseid madalalaubalisi sportlastüüpe, kes nürilt peale treeninguid vaid hotellitoa lage põrnitsevad. Mõnetunnine tutvumisretk kohalike vaatamisväärsustega on silmaringi arendamiseks väga oluline ja ei mõjuta treeningute kvaliteeti sugugi nii kardinaalselt kui kardetakse. Liialdada sellise meelelahutusega muidugi ei või-kõike tuleks teha mõõdukalt!
Nüüd siis olen juba nädala jagu kodumaal tagasi ja esialgu on ilmataat päris pahas tujus-vihma ja lörtsi sajab lakkamatult ning kevad tundub alles mägede taga olevat.
Sellele vaatamata ei tohi moraalil langeda lasta! Lühike dress ja plätud mõneks ajaks kappi tagasi ning pikk püks ja müts asemele. Oluline on laagrist saadud hea hoo laineharjal edasi rühkida, küll siis päike ka lõpuks välja tuleb!
