Mesi(ja treening)nädalad Türgis

7. juunist olen ametlikult naisemees. Meie abielu Ijaga registreeriti imeilusas Maardu mõisas imetoredate inimeste keskel.

Päev pärast pulmi lendasime mesinädalatele Türki. Peatusime luksushotellis Amara Dolce Vita. Kõik oli kui filmis- lennukis teatati mikrofoni, et meiega reisib noor abielupaar, hüüti kibe ning tehti tugev aplaus. Lisaks pakuti šampust, puuvilju ja korralik lõunasöök! Kohale jõudes ootas VIP-transfeer hotelli- ainult meile mõeldud auto koos külma vee ja lilledega. Hotellituba oli samuti kenasti kaunistatud- roosiõied, šokolaad, šampus, nimetähtedega padi jne, superluks! Lisaks kuulus paketti veel tasuta fotosessioon ning elitaarse kalarestorani külastus koos spetsiaalselt meile kaunistatud lauaga.

Kümme päeva paradiisis kus päike säras, sooja 30 kraadi ja kõik eluks vajalik tasuta, hellitas lõpuks päris ära!  

Vaatamata ümbristevale luksusele, kibelesin juba esimesel päeval trenni. Sain naiselt noomituse, aga kui selgitasin, et ei suuda muidu lõdvestuda kui hommikune pingutus tegemata, sain loa treenida. Vahel tegin õhtuti väikese jooksuotsa lisakski.

Kuna kuuma jagus ja päike kõrvetas armutult, oli korralike treeningute sooritamine raske. Pealegi olin mesinädalatel! Sellegipoolest kogunes nädalaga 86 kilomeetrit. Palju pääastis konditsioneeritud jõusaal koos tasemel varustusega- tegin sealsel lindil kolm korralikku käigutreeningut ning pumpasin jõudumööda rauda.

Tegeletud sai ka muude aladega. Nii võitsime Bocce-s Ijaga võistkondliku kuldmedali. Veepallis nii hästi ei läinud. Mängisin koos kogukate saksa noormeestega, kes välimuselt meenutasid Läänemere hülgeid. Hoidsin targu tagasi ja teravamatesse olukordadesse ei sekkunud. Siiski õnnestus end vigastada- väravas olles, hakkasin palli võrgust välja noppima. Toetudes kerega aluslatile, muljusin roideid nii õnnetult, et tõenäoliselt rebestasin seal paiknevaid süvalihaseid. Analoogne vigastus on mul juba kolmandat korda. Varasemast tean, et valu kaob 2-3 nädala jooksul. Igatahes väga ebameeldiv õnnetus. Kui veel järgmisel päeval sörkisin läbi valu viis kilomeetrit, siis edaspidi otsustasin treeningutest loobuda. Liikumine teeb valu ja magamine on häiritud. Tasapisi tunnen siiski paranemise märke. Loodetavasti on sellel korral tervenemine kiirem!

Sakslased andsid sealses kompleksis üleüldse tooni. Nii sattusime kõrvaltuppa pensionäridest abielupaariga, kes kuidagi oma kireleeki taltsutada ei suutnud. Kas meelega või kogemata, unustas vanapaar pidevalt enne armumänge rõdu-ukse lahti. Nii kostis õhtuti üle hoovi oigeid ja hüüdeid stiilis oo-ya..das ist gut! Nagu tõetruus saksa pornofimis!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et olid imelised mesinädalad. Nautisime teineteise seltsi ning õnnestus teha ka päris korralikke treeninguid. Suur tänu Ijale, reisibüroole Delfiin ning TEZ Tour-ile, kes need kaunid päevad võimalikuks muutsid!

Tagasilennul oli veel kaks naljakat seika. Esiteks sattus lennukit juhtima tore vene piloot, kes kõiki naerma ajas, teatades mikrofoni: „Tere poisid ja tüdrukud, siin kapten. Palun kinnitage turvavööd, minu nimi on Igor Surematu.“ Teise naerupahvaku meelitas piloot välja Tallinna jõudes, teatades, et kohalik temperatuur (juuni keskpaigas!) on 10 kraadi. Lisamärkusena olgu öeldud, et naasime just +30 soojakraadi juurest.

Pilvine ja külm kodumaa tekitas alguses küll pisut meelehärmi kuid kokkuvõttes on tore kodus tagasi olla. Igal juhul eelistaks treenida pigem 10 kui 30 soojakraadi käes!

Loodetavasti paranen kiirelt, sest peatselt seisavad ees mitu olulist starti!

Lauri Lelumees: ülevaade 13. juunil toimunud rahvusvahelisest käimisvõistlusest Alytuses

40. korda toimunud mainekal käimisvõistlusel Leedus Alytuses võtsid üksteiselt mõõtu paljud tiitlivõistlustel kõrgeid kohti saavutanud sportlased eesotsas Londoni olümpiahõbeda Erik Barrondoga Guatemalast.

Riikidest olid esindatud Kolumbia, Guatemala, Valgevene, Leedu, Läti, Eesti, Saksamaa, Venemaa, Soome ja Poola.  Eestit esindasin ainsana mina. Kahjuks ei saanud Margus juba ammu kavandatud pulmareisi tõttu võistlustest osa võtta. Stardiprotokollist võis leida ka Ainar Veskuse nime, kes vahetult enne sõitu loobus osalemast viidates hambavalule. See ei takistanud teda siiski paar päeva hiljem Narvas poolmaratoni meistrivõistlustest osa võtmast.

Hetkel ei ole tervis võistlemist lubavas konditsioonis ka Virgo Adusool. Loodan siiski, et lähitulevikus mured lahenevad ja järgmistel võistlustel on mehed platsis.

Nagu tavapäraselt tuli võistlustel osalemiseks kulutada terve neljapäev sõiduks. Tänada tuleb Toomast, kes ainsa taustajõuna võttis vaevaks minu ning kogu Läti koondise kohale sõidutada.

Õhtuks oli 9 tundi autos istumist lihastele oma jälje jätnud  ja kogu keha oli kangevõitu. Kahjuks ei ole meil taustajõuna võtta füsioterapeuti.  Õhtusel soojendusel tundsin ennast loiu ja apaatsena ning tegin selle tavapärasest lühema.

Eelnevatel nädalatel sai tehtud nii üks tugev lõigutreening kui mitu tugevat tempotreeningut – 15 ja 13 km võistlustempos. Nädal enne võistlust tugevaid trenne enam ei teinud. Kuigi ettevalmistus oleks pidanud olema piisav, oli pikk ja kurnav sõit jätnud vormile oma jälje. Õnneks ei olnud võistluspäeval kuum vaid sooja käimiseks hoopis sobilikumad 16 soojakraadi.  Aeg ajalt ujutasid linna üle üpris tugevad vihmahood.

Naiste start anti õhtul 18.30 ja meeste oma viis minutit hiljem. Selline ebaharilik võistluste algus on Alytuses juba aastaid. Meeste võistluste stardis oli kokku 27 sportlast. Stardipaugu kõlades lükati kohe täiskäik sisse ning ka paljud nendest, kelle tahtmine ületas füüsilisi võimeid üritasid juhtgrupi sabas püsida. Minu taktika oli lihtne – üritada alustada ca 4.30 tempos, mitte kiiremini. Liigseid riskeid võtmata ei hakanud kellegi teise tempos liikuma, seetõttu pidin ise liikumiskiirust jälgima ja tunnetama.

Esimese 2 kilomeetri vaheaeg oli 9.04, enam-vähem. Üllatusin, kui suhteliselt lühikese vahe järel vibutas 2 kohtunikku minu poole sauaga, viidates jooksule. See sundis ettevaatlikkusele ja tempos veidi järgi andma.

Hiljem selgus, et tegu oli võistlusprotokolli mitte kirja minevate „märkustega“. Ilmselt oli nende kohtunike soov tervet võistlejaterivi veidi maha rahustada, sest eriti juhtgrupis käis kõva andmine ning nii mitmegi sportlase tehnika ei kannatud kriitikat.  

Kokku diskvalifitseeriti kaks poolakat – Tomala ja Jelonek.

Mulle näitas stopper halastamatult, et tempo langeb pidevalt – 4.45-4.50-5.00 ja aeglasemad kilomeetrid juba üle 5’ tempos. Tegemist ei olnud alla andmisega. Minek oligi sedavõrd tuim, et tavapärane treeningtempogi tundus vastuvõetamatu.

Päästev finišijoon siiski lähenes vääramatult. Olin parjasti 17 km läbimas, kui minust tuiskas mööda Erik Barrondo ning paarikümne meetri järel ka valgevenelased Dmitri Dziubin ja Ivan Trotski. Sellises järjestuses ka lõpetati. Barrondo sai ajaks 1:23.10.

Kui tipud olid finišis, avanesid ka taevaluugid ning tugev sadu kattis tänavad. Lombid küll veidi häirisid, kuid lõpuni polnud enam palju. Minule kanti protokolli 21. koht ajaga 1:38.45. Olin tervelt 7 minutit aeglasem kui eelmisel aastal. Aastad ja päevad pole vennad. Siiski võis vähest rõõmu tunda distantsi hoiatusteta läbimisest. Leidis kinnitust see, et hooaja esimene 20 km on alati küllaltki prognoosimatu. Harva kui tuleb kohe korralik tulemus.

Naiste võistluse tase oli võitja tulemuse poolest suurepärane. Tihedas konkurentsis läks esikoht korraldajatele, rõõmustamiseks oli põhjust Neringa Aidietytel, kes käis Leedu rekordi ajaga 1:29.01. Teise koha võttis Guatemalast Mirna Ortiz ajaga 1:29.45 ja kolmanda koha Brigita Virbalyte ajaga 1:31.00.   

Võistluste bankett oli tavapärasest lahjem ja piirdus peamiselt einestamisega.

Protokolli saab vaadata siit:

 http://www.alytusfestival.lt/en/news