Tuesday, December 30, 2008

Operatsiooni oodates...

29. jaanuaril käisin uuest dr. Meiterni juures. Operatsiooni aja sain 13. jaanuariks, seega üsna kiiresti , mis on eelseisva hooaja peale mõeldes hea uudis!
Operatsioonini võib jätkata tavapäraste treeningutega. Lõikus ise kestab 15 minutit, peale seda võib kohe kergelt jõuharjutusi tegema hakata ja ratast sõita. Peale niitide välja võtmist, 8-10 päeva pärast, võib alustada ujumisega. Kerge sörkjooks on lubatud 3-5 nädalat peale lõikust.


Kõike seda arvesse võttas, loodan 14. märtsil algavaks kevadlaagriks taas jalul olla. Paratamatult kulub enamus suvisest võistlushooajast vormi jõudmiseks, seega loodan vigastusest täielikult taastudes tippvormi jõuda 3. oktoobril Jurmalas toimuvateks Baltimaade meistrivõistlusteks 50ne km käimises.


Tahe tagasi tulla on küll meeletu, nii jääb üle vaid varuda kannatlikkust!


Alati Teie,


Margus

Saturday, December 20, 2008

Meniski rebend!

Täna valdavad mind kahetised tunded. Osalt kergendus, teisalt kurbus.
Kaks ja pool aastat teadmatust ja arstide vahel jooksmist on lõppenud. Suutsin lõpuks välja kaubelda magnetuuringu, kuhu ükski arst mind suunata ei soovinud ja sealt selgus, et valu tekitab lateraalmeniski eessarve rebend.

Lõpuks ometi tean valu põhjust, viimased kaks aastat on just eelkõige vaimselt väga rasked olnud - füüsilist valu veel kannatad, aga teadmatus tapab.


Kurb on ka see, et olen kõik see aeg treeninud-võistlenud rebenenud kõõlusega! Ka isiklik rekord 50. kilomeetris tuli läbi valu, vigastuse kiuste!


Esmaspäeval kohtun Eesti jalgpallikoondise arsti Gunnar Männikuga, siis selgub, kas tuleb opile minna või saab seda vältida.


Seniks tuleb kannatust varuda.


Alati Teie,


Margus

Thursday, December 18, 2008

Lauri Luik (23.04.1982)

Tänavune parlamentääride maailmameister maratonijooksus on ühtlasi ka minu noorem vend.

Viimased kolm aastat on noormees jooksutreeningutega tõsisemalt tegelenud ja see on kohe väljendunud ka tulemustes.

Kui möödunud aastal, esmakordselt maratoni läbinuna, oli lõppaeg 3 tundi ja 21 minutit, siis sel aastal maailmameistiks tulles, näitas noormees juba hoopis teisest mastist aega, kulutades 42,195 km läbimiseks 2 tundi ja 57 minutit. Kindlasti aitas tiitlivõidule kaasa kevadel Kõrgõzstani mägedes läbi viidud 2-nädalane treeningkogunemine.
Lauri on meeletu töövõimega inimene - teda jätkub kõikjale. Lisaks parlamendisaadiku kohustustele, kuulub ta veel mitmesse nõukogusse ja jumal teab mitmesse huviala ühendusse! Lisaks kõigele on tegemist Lääne maakonna sporditegemisi kordineeriva spordiliidu Läänela presidendiga!
Ta võib ühe päeva jooksul asju ajada nii Tallinnas, Haapsalus kui Võrus ja kõigi nende kohustuste kõrvalt läbib mees nädalas 90 jooksukilomeetrit!

Nii polegi harvad juhud, mil kella kümne paiku õhtul teki all teed rüübates ja vennale kõne võttes, vastab ta rahulikult, et hakkab trenni sättima! (sic!)


Isiklik rekord:

maraton - 2:57.43

Rein Sumberg (4.12.1950)

Rein on esimene ja seni ainus eesti soost meeskäija, kes võitnud maineka Bruno Junki karika. Noorpõlves Leningradis kehakultuuri õppides, oli tal võimalus treenida seal elanud NSVL-i tippkäijatega. Paar aastat sai isegi profileiba söödud!
Sumbergi tippajad jäävad 60ndate-70ndate aastate vahele, mil ta oli üheks tooniandjaks Eesti käimismaastikul. Sinna perioodi jääb ka Eesti käimise kuldajastu.

Oma hulleima treeninguna toob mees välja üht mahu kogumise perioodil sooritatud enesepiitsutust, kus koos sõbraga läbiti tõsises tempos 80 km, siis pikutati mõned tunnid ja õhtu leidis mehed staadionil 100-meetriseid kiirendusi tegemas :)

Rein on värvikas kuju ja kui tema on seltskonnas, siis jutt ei vaibu. Legendaarsed on mehe pajatused liidu-aegsetest treeninglaagritest Musta mere ääres, kus puu otsast võis noppida meil nii defitsiitseid virsikuid ja kõvematele spordimeestele jagati talongide alusel koguni väärtuslikku soolasinki!

Tõepoolest, muljeid ja pajatusi otse elust tuleb selle mehe suust lõpmatuseni ja huvitaval kombel ei korda ta ennast kunagi! Kõik lood on uudsed, õpetlikud ning põnevad, vürtsitatuna ainult Reinule omasest huumorist.

Rein on praegugi väga heas vormis, võites veel paar aastat tagasi pronksmedali Eesti meistrivõistlustelt 50 km käimises!
Isiklikud rekordid:
50 km - 4:20.17,6

Monday, December 15, 2008

Äitäh Sulle treener!

Eilsest lõpetas tegevuse Läänemaa Kergejõustikuklubi, eesotsas Endel Susiga, kelle käe all sirgusin poisikesest meheks.
18 aastat on päris pikk aeg. Endel oli mulle kohati teise isa eest. Tema tegi minust selle, kes ma olen praegu - kiirkäija. Koos sai läbi käidud terve Euroopa, koos sai maitstud võidurõõmu ja kogetud kaotusekibedust.

Kui seda fanaatilist käimisentusiasti poleks olnud, poleks ka minust iial kiirkäijat saanud! Tõele näkku vaadates, poleks ilma Susita üldse eesti kiirkäimist - nimelt oli just tema see, kes 90ndate alguses käimisspordi taas varjusurmast üles äratas! Tänu Endli meeleheitlikele ponnistustele, võeti käimine lõpuks Eesti meistrivõistluste kavasse tagasi.
Endel Susi on väsimatu tõe eest võitleja, oma uskumuste eest võitleb ta kompromissitult, mis tõi kohati kaasa ka palju konflikte, aga selline ta juba on - alati keerutamata õiglust nõudmas.

Paljudele Endel ei meeldinud, aga samas tunnustasid tema tegevust pea kõik, kellega ta kokku puutus.

Endel vääriks kindlasti maakondliku elutöö preemiat - vähe on Haapsalus noori, kes poleks Susi trennis käinud!

Äitäh Sulle treener ja ilusat pensionipõlve!

Sinu õpilane,

Margus

Friday, December 12, 2008

Orav rattas!

Hetkel käib usin vundamendi ladumine, päevas tuleb läbida keskeltläbi 23 kilomeetrit. Raskeks teeb olukorra tõsiasi, et kui möödunud hooaeg sai pool-proffina teha kaks treeningut päevas, siis nüüd, tööinimesena, tuleb piirduda ühe õhtuse treeningkorraga.
Kuna enesepiitsutamine võtab koos jõu- ja venitusharjutustega vähemalt kolm tundi, siis vaba aeg kui selline on väga harv nähtus.

Mõnes mõttes on ajanappus ka hea - pimedad detsembripäevad lendavad kui linnutiivuil ja peagi olengi märkamatult kevadesse kõndinud :)

Ootan juba jõuluvaheaega, mil saab ennast pildituks TREENIDA, mitte süüa ;) Algselt oli plaan jõulud ja aastavahetus Kislovotski mägilaagris veeta, aga rahade puudumisel jääb see variant ära.

See eest treenin kodus olles topelt-tublisti ja söön pere ringis verivorsti ja naudin jõulumelu!



Kaunsit advendiaega!


Alati Teie,


Margus



Sunday, November 30, 2008

Jekaterina Jutkina (27.11.1984)

Katja on läbi aegade andekaim ja edukaim Eesti soost naiskäija. Tema käes on kõik naiste käimisrekordid.
See Siberi juurtega kaunis noor naine on ka välajspool Eestit silma paistnud, saades noorte Olümpial 10 km käimises 9. koha, olles selle tulemusega kogu Eesti kergejõustikukoondise üks edukamaid liikmeid!

Lisaks sellele on Katja usin õpilane, taotledes hetkel Tartu Ülikoolis doktorikraadi geenitehnoloogia erialal!

Katja on inimesena siiras ja emotsionaalne, rääkides imeliselt värvikat ja kõlvat Eesti keelt.

Isiklikud rekordid:

5 km- 23.44,7

10 km- 49.04

20 km- 1:43.54

Risko Nogelainen (17.11.1989)

Soomes elav ja treeniv Risko Nogelainen on üks meie tulevikumehi. Mitmekordsel noorsoomeistril ja 20 km pronksimehel Riskol on Soomes kõik võimalused tippu jõudmiseks - hea treener, toetavad vanemad ja korralik koduklubi. Eestis võisteldes esindab ta Läänemaa Kergejõustikuklubi.

Risko on lahe ja siiras vend. Kuna poiss on suure osa elust Soomes elanud, räägib ta väga värvikat Soome-Eesti segakeelt. Aeg-ajalt üllatab ta täiest uute eestikeelsete sõnadega!!!


Riskol on väga kõva treeningtahe, möödunud aastal tegigi ta endale koormustega pisut liiga, loodetavasti suudab noormees algavaks hooajaks suured koormused ära seedida ja jälle tippaegu näidata!


Hoiame sulle pöialt Risko!


Isiklikud rekordid:


5 km- 22.17,4


10 km- 45.53,2


20 km- 1:38.45

Meeli Pällin (9.11.1990)

Tänavune Eesti meister naiste 20 km käimises on tõsine töömesilane. Vahepeal esindas ta koguni samanimelist klubi :)

Kõrgõzstani laagris treenis peaaegu meestega võrdselt - on ainult aja küsimus, mil Meeli 20nes kilommetris korraliku aja käib!


Meeli on heasüdamlik ja igati positiivne inimene, kes lisaks käimisele tegeleb joosku,laskmise ja orienteerumisega, seega igati mitmekülgne neiu!

Isiklikud rekordid:

5 km-26.41,8

10 km-56.23

20 km-1:59.11

Virgo Adusoo (29.07.1985)

Mitmekordne noorsoomeister ja karikavõitja ning täiskasvanute MV-te pronks Virgo Adusoo on meie meeskonna statistik. Ühtlasi toimetab ta ka meie kodulehe kallal.

Virgo on väga heasüdamlik ja abivalmis inimene, kellega võid alati arvestada, laagrites on ta lahe ja elurõõmus kaaslane.


Praegu paraneb Virgo sõjaväe jooksuvõistlustelt saadud raskest puusavigastusest ja on aktiivsest spordist eemal. Kõik me ootame teda pikisilmi oma ridadesse tagasi ja usume, et visa võitlejana suudab ta vigastuse täielikult alistada ning on peagi meie kõrval stardis tagasi!


Isiklikud rekordid:


10 km-47.38,8


20 km- 1:39.55,14

Kalju Niidusaar (15.06.1945)

Kalju on meie superkangelane! Tõusta infarkti-eelsest seisundist kolme aastaga maailma omavanuste tippu ja võtta 63-aastaselt Eesti meistrivõistlustelt pronksmedal, see on saavutus omaette! Lisaks sellele on Kalju Euroopa meister 20-s kilomeetris M60 arvestuses. Järgmiseks eesmärgiks on võita MM-kuld!

Hariduselt on Kalju keemiatehnoloogiainsener, olles kõrgelt haritud on ta ka väga hea suhtleja ja üliusin treenija.

Ennast tutvustab ta alati lausega: "Kalju Niidusaar - Eesti!" :))

Energiat on mehel lõpmatuseni -meenub seik Eesti meistrivõistlustelt. Kaljul on käsil 50 kilomeetri ränkrasked viimased ringid, ometi on vanahärral jõudu teda ergutavale neiule tänusõnad edastada! Peale finisit keksib Kalju jalalt jalale sama energiliselt nagu enne starti! Imemees!


Hommikuti kella kuue paiku võib teda kohata Pirita ringrajal hoogsalt kiirkõndi harjutamas, siis läheb vanahärra tööle ja peale tööd jälle treeningule! Pirita elanike seas on ta juba vana tuttav. Hiljuti tegi temast erisaate ka Kalev sport ja ETV Pealtnägija.

Meie noortele suurepärane eeskuju tahtejõust ja sportlikust pikaealisusest!


Isiklikud rekordid:


50 km- 5:11.54

Ragle Raudsepp (14.09.1990)

Ragle on meie koondise silmarõõm. Kindlasti üks andekamaid ja kauneimaid naiskäijaid Eestis! Kui Ragle on seltskonnas on kõigil tuju hea :)

Kõik me hoiame Raglet, eriti treener Endel Susi. Laagrites on treeneril alati vaja väga täpset ülevaadet, kus Ragle on ja mis Ragle teeb ja ega võõrad poisid talle lähenemiskatsid teinud pole.

Ragle Raudsepp on tulnud 2-kordseks Eesti täiskasvanute meistriks, olles noorim naine, kes võitnud kulla 20nes kilomeetris.


Isiklikud rekordid:


5 km- 26.34


10 km- 55.25


20 km- 1:59.27

Lauri Lelumees (23.04.1978)

14-kordne Eesti meister Lauri Lelumees on praegustest tegevkäijatest üks tituleeritumaid. Lauri on meie koondise naljanina. Selle mehega koos olles on võimatu tõsiseks jääda - kogu aeg käib üks pidev lõõpimine :)

Samas on Lauri üks tasakaalukamaid ja rahulikemaid vendi, keda tunnen. Pole teda veel kordagi närvi minemas näinud! Võtab kõike olukordi stoilise rahuga, olgu siis tegemist diskvalifitseerimise või isikliku rekordiga.


Tegemist on ka käijate seas kõige paremini teeniva mehega, töötab ju härra rahandusministeeriumis! :)


Lauri on ka hea sõber ja treeningkaaslane, koos oleme mitu puuda soola ära söönud, treenides nii paduvihmas kui lumetormis.


Kahekesi konkureerides, oleme Eesti käimist juba 10 aastat valitsenud.


Isiklikud rekordid:


5 km- 20.48,7


10 km- 42.55,6


20 km- 1:30.42


50 km- 4:36.11

Ainar Veskus (28.07.1990)

Ainar on meie tulevikulootus. Ta on seni ainus noormees, kes pääsenud omavanuste tiitlivõistlustele, olles noorte MM-il tublide keskmike seas! Lisaks sellele tulnud ka mitmekordseks Eesti noortemeistriks.

Tegemist on suurvõistluste mehega, mida tõendavad isiklikud rekordid Maailma ja Euroopa Karikavõistlustel.

Ainar on hea suhtleja ja kõigi naiste lemmik! Meie seltskonnas on ta endale nimeks saanud Dima Bilan. Selle hüüdnime korjas noormees endale Cheboksarys toimunud MK-l, kandes samastsugust moodsat nokamütsi, nagu Dimagi, pealegi on ka väline sarnasus hämmastav :)

Isiklikud rekordid:

5 km- 22.19,3

10 km- 46.54

20 km-1:38.53

Sunday, November 23, 2008

Treening lumemöllus!

Äge! Lumi tuiskab, nähtavus vaevu 15 m, kõik ümberringi on justkui valge jahuga kaetud.Kohati on tunne, nagu oleks polaarekspeditsioonil.

Liigun mööda tänavat majade vahele, kus tuul üritab katustelt plekki maha rebida, kolin on igatahes kurjakuulutav, igaks juhuks käin pea kuklas, et mitte katuseplekiga pähe saada.

Metsaserval kohtun Lelumehega ja koos viib tee metsa alla. Täna on jooksu keskel plaanis mäge võtta. Seda me ka teeme, vaatamata tormile. Peab ütlema, et tegelikult on isegi põnev ja kilomeetrid lendavad märkamatult, ikkagi uus kogemus!

Tagasiteel ootab Lelumeest pikk vastutuule lõik, soovin semule jõudu tuulega võitlemisel ja asun ise pärituule toel kodu poole.

Nüüd istun kodus teki all, kuum tassitäis teed peos ja kirjutan oma imelisest treeningkogemusest.

Tore oli, soovitan teilegi!

Alati Teie,

Margus

Friday, November 21, 2008

Uus algus!

1. novembrist alustasin uueks hooajaks vundamendi ladumist. Liigun rahulikus tempos, aga see eest pikalt - alla 15 km päevas naljalt ei tule. Antud perioodil ongi oluline tehtud töö maht, tempo jääb tagaplaanile.

Laupäeviti teeme Lelumehega pikemaid otsi, mis jäävad 25-60 km vahele. Kuna liikumiskiirus on aeglane, siis venivad raskemad treeningud 6-7 tunni pikkusteks.


Tahe on kõva, peaasi, et tervis vastu peaks! Viimased kaks aastat on tulnud ennast vigastuste tõttu pisut tagasi hoida ja ega praegugi veel päris terve pole, seega tuleb treenida mõistlikult, oma keha vajadusi kuulates.


Võrreldes möödunud aastaga on olukord tiba raskem, kuna lumi otsustas lõpuks ka Eestimaad külastada. Lumine talv on küll ilus, aga treeningu kvaliteedile mõjub halvasti. Samas, igas olukorras tuleb endast maksimum välja pigistada, nii et hoolega kilomeetreid koguma!!!


Alati Teie,


Margus

Thursday, November 13, 2008

Tegin Loskutovi - koerarünnak!

Lõpuks tuli siis ära - 18 aastat on mööda metsi-maanteid käidud. Kokkupuuted koertega on seni vaid põgusad olnud, nüüd äkki sain tõelist koera viha tunda!

See laupäev algas kurjakuulutavalt juba varastel hommikutundidel, mil Paralepa metsas oma treeninguga alustasin.
Kõigepealt tuli ähkides -puhkides vanatädi kahe lambakoeraga, keda ta vaevu vaos hoida suutis. Sain liikuda vaid mõne kilomeetri kui kohtusin eelmisest veelgi vanema naisterahavaga, kes oma jõulise rotveileri kinni hoidmiseks kogu keharammu mängu pidi panema, tundsin sõna otseses mõttes koera sooja hingeõhku oma püksisäärel :)

Peale neid vahejuhtumeid oli mulle selge, et terve nahaga täna ei pääse.

Olles käinud veel 5 km, nägin juba kaugelt külameest suure koeraga. Peremees tõmbas hoolealuse ilusti teelt kõrvale, lastes mind läbi.

Liikusin pahaaimamatult edasi kui äkitselt selja tagant kisa kuulsin. Pöörasin ümber ja sealt ta lähenes, hambad irevil, suur kui vasikas, tormas vihale aetud koer otse minu suunas. Jõudsin vaid korraks karjatada ja külje ette pöörata kui juba hambad kanni lõi.

Loom oli rihma pooleks tõmmanud!Huvitaval kombel ei tundnud ma hirmu, keesin vihast, olin valmis koeraga lähivõitlusesse astuma ja tal koonu kahekorra keerama, aga peni pistis jooksu!

Külamees, kes osutus sulaseks, laiutas käsi ja ütles, et peremees olla käskinud koeraga jalutama minna ja et ta hõikunud juba kaugelt, et koer on kuri! Vanal oli jutlumust veel ennast õigustada! Õigupoolest oleks pidanud talle seal metsavahel turpi kütma, aga olin ise kah parajas sokis, pealegi oli koer endiselt kusagil läheduses!

Pöörasin ümber ja lippasin veritsedes 8 km koju tagasi, sealt otse traumapunkti ja siis autoga Tallinna marutõve vaktsiini järele. Unine laupäev oli võtnud üsna ootamatu pöörde :)

Tänaseks on haavad enam-vähem paranenud ja olen jälle täie isuga treeningute kallal. Mõnda aega ma oma jalga Paralepa metsa ei tõsta, see on kindel :)

Üht-teist ma siiski õppisin ka - nüüdsest on alati pipragaas taskus!

Alati Teie,

Margus

Wednesday, November 5, 2008

Hermannist Luigeni

Sellist nime kannab laupäeval, 25. oktoobril algusega kell 11.30 spordimuuseumis toimuv kiirkõndijate päev ja uus käimisstatistikat ning ajalugu sisaldav raamat.

Juba kuuendat aastat toimub sügisel spordimuuseumis üritus, mis pühendatud Eesti kergejõustiku ühele alalõigule. Seekord siis käijatele.Ettekandepäev koondab kokku eilsed ja tänased käijad, treenerid, kohtunikud ja spordiajaloohuvilised, kes üheskoos heidavad pilgu tehtule ning analüüsivad käimise hetkeseisu Eestis ning ala olelusvõitlust oma püsimajäämise eest kogu maailmas.

Kiirkõndijate päeva kava

11.00 - Saabumine, registreerumine
11.30 - Avamine, ettekanded
Võistluskäimise koht Eesti kergejõustikus. ERICH TEIGAMÄGI

Statistikakogumiku “Hermannist Luigeni” esitlus. ENN MAINLA

Eesti võistluskäimine läbi aegade. Statistika ja analüüs. ERLEND TEEMÄGI

Bruno Junk – kahekordne olümpiapronks. ÜLO TUULIK

Bruno Jungi mälestusvõistlustest. TOOMAS ROSENBERG

Kuhu läheb ja jõuab võistluskäimine? AIVO NORMAK

13.00 - Ühispildi tegemine ja kohvipaus

13.30 - Ettekanded jätkuvad

Võistluskäimine minu elus. MARGUS LUIK

Mis võistluskäimises paelub naisi? JEKATERINA JUTKINA

Treeneri kogemustest võistluskäimises. ENDEL SUSI

Võistluskäimine kohtuniku vaatevinklist. JAAN AAVAKIVI

Vaba mikrofon (sõnavõtud kuni 3 minutit).

Päeva juhib TIIT ROSENBERG

Tuesday, October 21, 2008

Uus õppematejal!

Tänasega nägi ilmavalgust minu esimene käimisõpik, pealkirjaga "Kiirkäimine - sinu võimalus särada!"
Tegu on lihtsa ja selge metoodilise materjaliga, mis sobib kasutamiseks nii treenerile kui sportlasele, teksti ilmestab rohke pildimaterjal. Õpik on A5 formaadis, seega väike ja sobilik staadionile minnes näppu võtmiseks!

Raamatut võib õige pea laenutada Eesti suurematest raamatukogudest.



Alati Teie,
Margus


Friday, October 10, 2008

Tänud toetajatele!

Nüüd on siis hooaeg läbi ja aeg käimisest pisut puhata, mis aga ei tähenda, et niisama jalad seinale viskan. Olen juba algust teinud kõiksugu pallimängudega. Lisaks plaanin olla sage külaline Saksa gümnaasiumi ujulas.

Uut hooaega alustan 1. novembril. Loodetavasti suudan kaks aastat haiget teinud põlve selleks ajaks täielikult terveks ravida, töö selles suunas igatahes käib! Teen eriharjutusi ja saan laserravi.


Selle sissekande eesmärk oli tegelikult tänada sponsoreid, tänu kellele õnnestus mul möödunud hooaeg peaaegu professionaalina mööda saata.


Suured tänud Sirkel & Mall OÜ, Q-Vara, Eesti Kergejõustikuliit, vend ja vanemad!

Tuesday, October 7, 2008

Hooaja analüüs.

Kogu selle hooaja võib kokku võtta üheainsa sõnaga - valu. Möödunud aastal saadud ülekoormusvigastus andis endast märku juba uue hooaja hakul!

Saatuse iroonia seisenes selles, et olin ennast olümpia-aastaks töölt vabaks võtnud, töötasin vaid kahel korral nädalas.

Hooaeg kujunes väga raskeks, igal treeningul tuli ennast tagasi hoida ja haiget põlve säästa.

Talvel, põhja ladudes, oli olukord normaalne. Rahulikku tempot kannatas põlv ilusti, kiirustreeninguid aga teha ei saanud. Liikusin rahulikus tempos ja kogusin mahtu, saades detsembris tulemuseks rekordilised 550,4 km.

Märtsis olime Eesti käimiskoondisega kolm nädalat Kõrgõzstanis Issõk-Kul-i järve ääres mäestikulaagris. Sai laotud hea aeroobne baas, paraku ei lubanud põlv endiselt sooritada kiirusharjutusi – üle 500 meetristel lõikudel lõi põlve terav valu! Seega jätkasin juba sisse harjunud rütmis tasapisi astudes.

Aprillis, võistlushooaja alguses, ei lubanud põlve seisund veel võistelda, seega jäid ära tippvormi ajastamiseks nii vajalikud kontrollvõistlused, käimata jäi ka maailma karikavõistlustel Cheboksarys. Kehva vormi ja vigastusega polnud nii suurel võistlusel midagi teha.

Jätkasin valmistumist Jurmalas toimuvateks Läti meistrivõistlusteks, kus olin eesmärgiks seadnud Eesti rekordi ületamise ja Pekingi OM normi täitmise. Paraku muutus see ülesanne iga päevaga üha raskemaks, kuna jalg ei tahtnud kuidagi paraneda.

Mai lõpus toimunud Läti MV-tel Jurmalas saavutasin küll II-koha, aeg oli aga pettumus – 4:34.26 purustas pisimadki olümpialootused. Vigastus oli teinud oma töö ja vorm oli kaugel soovitust. Puudu jäigi eelkõige võistluskogemusest ja kiirusest, aeroobne põhi oli piisav. Ainuke positiivne uudis oli see, et põlv ei teinud kogu distantsi jooksul kordagi valu!

Põlv paranemas, hakkasin valmistuma juulikuus Paralepas toimuvateks Eesti MV-teks 20 km käimises. Selleks läbisin 10 km kontrollvõistluse Rakveres. Lahja konkurentsi tõttu läbisin võistlusmaa üksi ees tööd tehes, saades ajaks 46.13. Peaeesmärk oli katsetada põlve seisundit. Alguses tegi ta pisut valu, viimastel kilomeetritel õnnestus valu vältida. Üldiselt kulges ettevalmistus plaanipäraselt, põlv näitas paranemise märke ja enamus kiirustreeningutest sai 80 %-lise jõuga sooritatud.

Juuli lõpus toimunud EMV-tel sain 20. km-s Lelumehe järel teise koha. Mingit võimalust talle seekord vastu saada ei olnud. Lauri läks peale 1. kilomeetrit oma teed. Lõpetasin ajaga 1:33.26, mis jäi möödunud aastal püstitatud isiklikule rekordile (1:30.36) tublisti alla.

Peale 20 km eestikaid muutus põlve seisund tasapisi paremaks. Algas ettevalmistus hooaja viimaseks võistluseks – Eesti meistrivõistlusteks 50 km käimises.

Meistrivõistlusteks valmistumine sujus plaanipäraselt ja pea 90 % plaanitud tööst sai tehtud. Ka põlv toetas minu ettevõtmisi igati, hakates endast uuesit märku andma alles mõni nädal enne starti. See oli märgiks, et koormusi tuleb vähendada! Seoses sellega, tegin mõned kiirustreeningud pisut tagasihoidlikumalt.

Septembri lõpus toiminud Eesti MV-sed 50 km käimises õnnestus mul võita rekordilised kuuendat korda järjest, sellega polnud senimaani veel keegi hakkama saanud! Kodustest konkurentidest polnud seekord abi ja lõpetasin uhkes üksinduses, ajaga 4:25.24. Kuna Pekingi olümpialgi võistlenud lõunanaaber Ingus Janevics peale 30. kilomeetrit katkestas, kuulus mulle ka Balti karika üldvõit.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et 2007./2008. aasta kujunes vahehooajaks. Vigastusest tingitult võistlesin tavapärase 8-10 korra asemel vaid neljal võistlusel, ühelgi neist ei õnnestunud isiklikku rekordit püstitada.

Katki pole aga midagi, sest ega tehtud töö kuhugi kao. Ühel päikesepaistelisel päeval saabub palgapäev. Seniks aga kannatust :)

Tuesday, September 30, 2008

Kuidas saavutada edu?

Edu saavutamiseks tuleks kõigepealt endale selgeks teha, millest see koosneb. Minu jaoks koosneb edu järgmistest komponentidest:

SOOV – see on kõige esimene komponent. Sul peab olema kirglik soov midagi saavutada ja sa pead seda soovi kogu aeg endas kandma!


USK - sul peab olema tugev usk endasse ja oma eesmärki. Ei mingit kahtlust ega kahetsust, ainult tugev usk!

IDEAAL – sul peab teadvuses olema selge kindel ideaal (eesmärk). Ilma ideaalita ei ole teadlik ja sihipärane tegevus võimalik.

NÄGEMUS – sul peab olema selge, detailne nägemus oma eesmärgist, kuidas see samm-sammult teoks saab. Kui sa suudad oma eesmärkide täitumist vaimusilmas detailideni ette näha, on ka edu saavutamine oluliselt kergem!

Monday, September 22, 2008

Kuldne sügis!

20. septembri varahommik oli ilus ja päikesepaisteline. Sooja 11 kraadi ringis, linnud siristasid raja servas, nagu oleks tegemist varakevadega. Selliselt algas laupäeva hommik Haapsalus Paralepa terviserajal sportlastele, kes olid tulnud selgitama Eesti meistrit pikkadel käimidistantsidel.

Kuna parem põlv oli viimastel nädalatel jälle endast märku andma hakanud, seadsin peaeesmärgiks tiitli kaitsmise. Isiklik rekord oleks tähendanud erilist kordaminekut, arvestades tõsiasjaga, et sellel hooajal polnud ma esmakordselt oma karjääri jooksul püstitanud mitte ühtegi isiklikku rekordit.


Alustasin ettevaatlikult, võttes eeskujuks möödunud aastal Jurmalas käidud rekordigraafiku. Esimesed 4 kilomeetrit läbisime koos Lelumehega, seejärel liikusin edasi üksi. Lelumehe vorm polnud kiita, põhjuseks arvatavasti kuskil külge saadud viirus.


Kontrollisin võistlust ja läbisin kilomeetreid 5.07-5.10ga. Kohati tuli ennast vägisi tagasi hoida. Kõik sujus ilusti, kuni 36. kilomeetri kandis tabas mind hetkeline nõrkushoog. Sellest piisas, et unistused isiklikust rekordist maha matta. Kui selline hoog sind tabab, tuleb see lihtsalt ära kannatada, hiljem läheb enesetunne reeglina paremaks.


Liikusin edasi, ning peagi läkski enesetunne taas paremaks. Viimased 10 kilomeetrit läbisin enesekindlalt ja jõuliselt. Tunne oli hea, ainult, et vahepeal pilve taha varjunud päike oli ilma jahedamaks muutnud ja lihased hakkasid kangeks tõmbuma. Vaatamata sellele, suutsin lõpus tempot veelgi lisada, võttes oma kuuenda järjestikuse meistritiitli sel distantsil, rohkemat pole Eestis keegi varem suutnud!


Et olümpiakogemusega lõunanaaber Janevics peale 30.ndat kilomeetrit katkestas, kuulus mulle ka Balti karika üldvõit, koos 100 eurose auhinnafondiga.


Eesti meistrivõistluste arvestuses saavutas Lauri Lelumees teise koha, kolmas oli 63-aastane vanameister Kalju Niidussaar.Naistest võidutses 20 km distantsil Jekaterina Jutkina.


Lõpptulemus 4:25,24 oli minu paremuselt teine aeg, jäädes möödunud aastal Jurmalas püstitatud isiklikule rekordile (4:18,36) siiski tublisti alla.


Arvesteades aga suhteliselt külma ilma ja hetkevormi, oli kindlasti tegemist minupoolse maksimumiga!


See oli ühtlasi ka hooaja viimane võistlus. Nüüd keskendun põlve ravimisele ja naudin pisut puhkust.

Monday, September 15, 2008

Pentagonist Paraleppa


Ajavahemikus 12-15 september olime laagris Otepääl, ööbides suusabaasis, mida kohalikud inimesed pentagoniks kutsuvad.


Eesmärgiks oli kauni looduse keskel ja heade söökide seltsis ennast eelseisvateks Eesti meistrivõistlusteks häälestada. Siinkohal soovitan kõigil, kes Otepääle satuvad, pentagoni hommikuputru maitsta, nii head putru pole ma varem saanud!!!


Laageradasime neljakesi, lisaks treener Endel Susile olid kaasas minu peakonkurent ja treeningkaaslane Lauri Lelumees ning naiste paremikku kuuluv Ragle Raudsepp.


Nalja sai kõvasti. Treeningud olid kerged ja toniseeriva eesmärgiga. Ööd veetsime hõrendatud õhuga alpimajas.


Laupäeva hommikul tegime Lelumehega 25 km rahulikus tempos, Ragle oli eriti tubli, tehes vaatamata kõvale nohule koguni kaks treeningut - hommikul 14 ja õhtul 8 km. Peale trenni käisime Pühajärve puhkeksekuses ujumas.


Pähapäeva hommikul tähistasime kell 7.50 Ragle sünnipäeva ja läksime seejärel trenni. Tegime 15 km Pühajärve ümbritevatel mägistel teelõikudel. Meile, lauskmaameestele, oli see paras katsumus, mis järgmisel hommikul endast kangete lihaste näol märku andis.


Esmaspäev oli trennivaba, seega otsustasime midagi käimise populariseerimiseks ette võtta. Treener oli kokku leppinud väikese kiirkäimis-presentatsiooni Otepää gümnaasiumis. Peale loengut ära sõites, võis Otepää linnatänavatel näha noori ja kauneid 12. klassi tüdrukuid usinasti kiirkõnniga tegelemas ;)


Sellega sai meie lühike laager otsa ja nüüd jääb veel viis päeva meistrivõistlusteni, kus tuleb ette võtta 50 km distants. Sellest, kuidas seal läks, juba edaspidi.


Alati Teie,


Margus

Friday, September 12, 2008

Kiirkäimine-see on imelihtne!



Paljud on minult küsinud, kuidas see kiirkäimine siis õieti välja näeb ja kuidas aru saada, kas sportlane jookseb või käib? Alguses võib vahettegemine pisut keeruline tunduda, kuid reeglitega tutvudes, ei valmista see enam mingeid raskusi!

Nõuded kiirkäimisele on tegelikult väga lihtsad – eksisteerib kaks reeglit, mida tuleb võisteldes silmas pidada:

Käies peab üks jalg kogu aeg maaga ühenduses olema
Maas olev tugijalg peab olema põlvest sirge

Kui sportlane eksib nende reeglite vastu, saab ta kohtunikult märkuse. Kui ta oma tehnikat seejärel ei korrigeeri, on kohtunikul õigus anda sportlasele hoiatus.

Jooksmine või muul moel sobi tegemine on välistatud, kuna rada on vaid 2 km pikk ja sportlase tehnikat jälgivad 9 litsenseeritud kohtunikku.

Kogudes kolmelt eri kohtunikult hoiatuse, sportlane diskvalifitseeritakse.

Diskvalifitseerimine on iga sportlase jaoks ränk hoop ja esimene reaktsioon on eitus. Hiljem saavad aga kõik aru, et karistus oli asja eest – kas võeti tehnika arvelt liialt suuri riske või ei suudetud suure väsimuse foonil lihtsalt korrektset tehnikat enam hoida.

Nii lihtne see ongi!

Alati Teie,

Margus





Monday, July 28, 2008

Eesti MV - seekord hõbedal

Kuidas komenteerida oma esinemist? Lühidalt öeldes, polnud vorm meistritiitli kaitsmiseks piisav.

Stardijoonel seisime viieksi. Tõttöelda ei mäletagi, millal Eesti meistrivõistlustel nii vähe osavõtjaid oli! Risko Nogelainen oli vigastatud, Narva käijad ei ilmunud lihtsalt kohale ja veteranid olid omaealiste EM-il.

Esimene kilomeeter möödus minu vedamisel, seejärel läks peakonkurent Lauri Lelumees oma teed. Noorkäija Ainar Veskus püsis mõnda aega minu tempos, peale neljandat kilomeetrit jätsin ta selja taha. Jätkasin teekonda üksi, silmside Lelumehega oli kogu aeg olemas, vahe keskeltläbi 25 sekundit. Lelumees hoidis terve distantsi vältel kindlat vahet, suurendades seda viimastel kilomeetritel veelgi, puudus igasugune variant teda sel päeval võita.

Kuna ilm oli kuum (26 kraadi), jättis see tulemustele oma jälje. Liikusin selgelt langevas tempos, millest annavad tunnistust ka viie kilomeetri vaheajad: 22.39, 23.02, 23.29, 24.14. Pool maad katsin 45.43-ga, teisel poolel toimus oluline tempolangus, andes lõppajaks 1:33,26 (isiklik rekord 1:30,36). Tundsin, et peale 12-ndat kilomeetrit kukkus tempo järsult, mis kinnitab tõsiasja, et keha polnud veel nii pikaks pingutuseks valmis. Kuumus avaldas mõju ka Lelumehele, tema võiduaeg jäi tagasihoidlikuks – 1: 32,06.


Kaotust analüüsides, tuleb ebaõnnestumise põhjuseid otsida pikast vigastusepausist, mille tagajärjel jäi tegemata hulk kiirusliku suunitlusega tööd. Vigastuse tõttu olen see hooaeg väga vähe võistelnud, just võistluskogemuse puudust võib siinkohal kaotuse peapõhjuseks pidada – hädasti olnuks vaja vähemasti ühte 20 kilomeetri kontrollvõistlust. Eelnevalt sain teha vaid ühe 50 km võistluse, Eesti noorsoo mv-tel läbisin uhkes üksinduses 10 km 90 %-lise võimsusega. Seda kõike oli aga korraliku tulemuse sünniks vähe.

Lelumees võttis teenitult võidu ja sellega kaasneva 12 000 kroonise meistristipendiumi. Nüüd jääb kaheksa nädalat 50 km meistrivõistlusteni, kus mul samuti tiitel kaitsta. Loodetavasti on selleks ajaks vorm paranenud ja suudan Lelumehele tõsist konkurentsi pakkuda!

Lõpetuseks suured tänud kõigile sõpradele, kes võtsid vaevaks kaasa elama tulla, ilma Teieta oleks võistlus tunduvalt emotsioonivaesem olnud!

Alati Teie,

Margus

Saturday, July 19, 2008

Mõttevarmu

The only reason why, when he hears the gun, he doesn’t break into a jog or begin to run, Is because, like me and you he knows only too well, that ever since time begun Men have had to learn to walk before they run.


Pilt: Läti MV 50 km käimises, mina ja Lauri Lelumees

Thursday, July 17, 2008

Olukorrast enne eestikaid

26.-ndal juulil Paralepas peetavad Eesti 20 km käimismeistrivõistlused on paras väljakutse.

Esmajärjekorras on tähtis tiitli kaitsmine, mis vigastuspausi järel võib vägagi keerukaks kujuneda, pealegi on peakonkurent Lauri Lelumees väga heas vormis, läbides maailma karikal 20 kilomeetrit 1:33-e ja Alytuses juba 1:32-ga.

Ise olen viimasel ajal päris kvaliteetselt harjutada saanud. Valutav põlv on küllaltki hästi vastu pidanud, päris ära pole ühtegi treeningut jätnud, seega võib öelda, et olen suutnud treenida 85%-lise efektiivsusega.

Lisaks kontrollstardile Rakveres (10 km-46.13), olen teinud neli tõsist tempotreeningut (15-20 km) ja kaheksa kvaliteetset lõigutrenni (400-2000 m), üks veel ees ootamas. Tempoteenigute ajad on võrreldavad möödunud aastaga, lõigutrenni tempo on möödunud aastaga võrreldes siiski pisut aeglasem olnud. Samas tundub võistlustempo tehniliselt paremini seeditav kui mööödunud aastal. Kas kõigest sellest piisab tiitlivõiduks, selgub juba järgmisel nädalavahetusel.

Suuri ootusi mul eelseisvaks katsumuseks ei ole, kõige tähtsam on põlve seisund ja lõpetamine. Kui põlv võistlemist ei sega, võib kõike juhtuda, eks ootame ja näeme!

Kohtumiseni kell 11.00 Paralepas!

Alati Teie,

Margus

Kas sport nõuab ohvreid?

Kui palju olen pidanud spordi jaoks ohvreid tooma, millest loobuma?

Raske öelda, kas ohvreid tooma on õige sõna, ma ei tegele käimisega sundkorras. See on olnud minu vaba valik, minu kirg ja sõltuvus. Kui sa naudid seda, mida teed, siis ei ohverda sa midagi, kuigi see võib kõrvaltvaatajale nii tunduda. Sa pead küll paljudest spordivälistest asjadest ajutiselt loobuma, aga see ei häiri eriti – spordist saadav emotsioon kaalub üles kõik ohverdused!

Sport distsiplineerib, lisab enesekindlust, kasvatab kohusetundlikuks ja õpetab raskuseid kohtlema väljakutsetena. Kõike seda on vaja ka tavaelus. Vähe on neid sportlasi, kes peale karjääri lõppu on elu hammasrataste vahele jäänud. Spordi tegemisest saadud sihikindlus ja eneseusk aitab neil elus edasi jõuda ka sportlaskarjääri lõppedes.

Sport pakub kõike – eneseteostusest edevuse rahuldamiseni. Ei ole vaja muud kui head tervist, nõudlikke treeninguid ja adrenaliinirohkeid võistluseid!

Samas on mõned spordivälised jõud, milleta ei saa hakkama ka spordimees. Tähtsaim neist on armastus. Oluline on perekonna,sõprade ja poolehoidjate toetus ning olemasolu. See annab jõudu ja lisab motivatsiooni!

Õnnistatud on see spordimees, kellel on oma muusa – naine, kes teda armastab, mõistab ja toetab. See on minu jaoks kõige tähsam ja võimasam liikumapanev jõud. Ma olen väga õnnelik, et mul on selline inimene olemas. Tal ei ole kindlasti kerge, aga ta on mind aktsepteerinud sellisena, nagu olen, tänud Sulle selle eest Deisi!

Spordi tegemine võib küll pakkuda suurt rahuldust ja naudingut, kuid ilma armastuseta ei saavuta sa kunagi täiuslikkust, ega suuda olla üdini õnnelik. Edu saavutamiseks on vajalik terviklik mosaiikpilt – ühe tüki puudumine võib rikkuda kogu pildi ja nullida lõpptulemuse.

Edu töös ja armastuses!

Alati Teie,

Margus

Tuesday, July 15, 2008

Eesmärgistatud elu


Mis teeb elu elamisväärseks ja muudab mehe õnnelikuks?

Minu jaoks on selleks eesmärkide olemasolu ja oskus neid püstitada. Iga päev vahe-eesmärkide kaudu suure lõppsihi suunas liikumine, annab elule mõtte ja motiveerib endast maksimumi andma. Rasketel hetkedel aitab lõppeesmärgile mõtlemine üle ajutisest motivatsioonikriisist, ning päev on jälle õnnelik ja tegus.

Selleks, et eesmärkide poole püüdlemisest rõõmu tunda, peavad need olema jõukohased- liiga kõrgeid ja utoopilisi sihte seades, võib vähene eduelamus kustudada soovi seatud eesmärgi poole püüelda. Seega on küllaldane eduelamus lõppeesmärgi suunas liikumisel väga tähtis!

Päev-päevalt väikeseid vahe-eesmärke täites, ammutad enesekindlust, muutudes seeläbi julgemaks. Edukalt täidetud eesmärk teeb tuju heaks ja motiveerib edasi liikuma. Harva esineb päevi, mil arutled elu mõtekuse üle, minu jaoks on elul selge mõte. Ma olen ise oma elu eesmärkide abil mõtestanud!

Kõigest väest soovitu poole püüeldes, võid aga ka valusalt kõrvetada saada ja elus pettuda. Selle vältimiseks, tuleb seada sellised sihid, et kaotada ei ole võimalik.

Iga eesmärk peab tagama maksimaalse rahulolu, olles mitmeti tõlgendatav. Just mitmeti tõlgendatavuses peitubki edu võti. Sellisel juhul sul lihtsalt puudub võimalus pettuda!

Üheks ebaõnnestumise põhjuseks võib olla ka eesmärkide liigne idealiseerimine. Olen õppinud, et kunagi ei tohi midagi üle idealiseerida – tuleb anda endast iga päev nii palju kui suudad ja nautida protsessi, mitte idealiseerida eesmärki. Midagi liigselt kummardades, võtab elu selle sult käest, nii et kogu tähelepanu protsessi nautimisele, küll siis täitub ka eesmärk justkui iseenesest!

Tegusat päeva ja õnnelikke elamusi soovides,

Margus



Friday, July 4, 2008

Otsustasin seda võistlust võtta tugeva treeninguna. Eesmärk oli distants läbida tehniliselt korrektselt ja ühtlasi testida põlve vastupidavust võistluskoormusele.

28. juuni hommikul istusin kella seitsmesele Rakvere bussile ja sõit võis alata. Kuna start oli hommikul 9.30 ja kohale pidin plaanide järgi jõudma 8.50, siis oli iga minut arvel. Bussis panin tegevuskava minuti täpsuselt paika ja kui peatuses olin juba dressides, põlv sisse määritud ja alustasin soojendusjooksu staadionile. Kuna buss jõudis isegi pisut planeeritust varem, töötas mu plaan õlitatult.

Stardi ajaks oli temperatuur tõusnud 23 kraadini, taevas säras ere päike – üle pika aja üks kena suvehommik!

Otsustasin alustada rahulikult, kartes põlvevalu. Poole maa peal andiski põlv endast märku, korraks käis peast läbi ka katkestamise mõte, aga lootuses, et valu taandub, surusin edasi. Õnneks andiski valu veidi aja pärast järele ja lõpuni liikusin juba mõnuga.

Kuna plaanis oli distantsi läbimine korrektse tehnikaga, siis kogu jõudu välja ei pannud, tahtsin oma unarusse jäänud tehnikat võistlusolukorras kontrollida. Täiesti puhaste paberitega siiski pääseda ei õnnestunud, ühe hoiatuse kõvera põlve eest sain Mart Järvistelt ikka. Vahemärkusena olgu öelnud, et Järviste käest pole ma kunagi puhaste paberitega pääsenud.

Konkurentsi puudusel liikusin üksi, võites teist kohta pea kahe minutiga. Aeg oli minu praegust vormi arvestades rahuldav – 46.13.

Nüüd, mil kontrollvõistlusest on möödas paar päeva, annab põlv endast ikka märku, aga olukord on tunduvalt parem kui märtsikuus laagris olles – seal ei suutnud ilma valudeta üle 300 m võistlustempos üldse liikuda.

Järgmine eesmärk on juuli lõpus peetavad Eesti meistrivõistlused 20 km käimises, kus mul on kaitsta meistritiitel.

Friday, June 20, 2008

Trenniromantika

Juhul kui mõni arvab, et sporditegemine on puhas lõbu ja medalisadu, siis eksib ta rängalt. Võistlused on spordimehe jaoks pidupäev, mil saab tehtud töö vilju maitsta ja sõpradega kohtuda. Ülejäänud aeg käib päevast päeva raske ja tihtilugu rutiinne töö. Iga päev tuleb üha uuesti ja uuesti sundida ennast kõike andma.

Kõige raskem on koduuksest välja saamine. Kui see samm on astutud, pole enam tagasiteed. Tuleb tasakesi liikuma hakata, trotsides valutavaid liigeseid-lihaseid. Mõne aja pärast soojeneb keha üles ja liikumine muutub olulisemalt meeldivamaks.

Treening on nagu film, mis algab rahulikult, minnes üle sisutihedale keskosale, jõudes sealt särava kulminatsioonini ning vaibudes enamasti õnnelikuks lõpplahenduseks.

Treeenida tuleb iga ilmaga, sest võistlustel võib paista päike või sadada lund, igas olukorras tuleb anda endast maksimum ja siis kulub sellekohane kogemus marjaks ära.

Tõde seisneb selles, et tegelikult hakkad sa kõike seda lõpuks nautima. Ei ole paremat tunnet kui saabuda raskelt treeningult ja tunda, et oled kõvasti vaeva näinud ning suure sammu eesmärgile lähemale astunud. Oled teinud midagi enda jaoks väga olulist ja tähtsat.

Seisad mõnda aega kuuma vee all või istud saunalaval, ning mõtled trennis tehtule tagasi, tõdedes rahuloluga, et see, mis trenni alguses tundus raske ja isegi pisut eemaletõukavana, on nüüd tehtud ja hästi tehtud! See on võrratu tunne, uskuge mind!

Harjumus regulaarselt ja kõvasti tööd teha kulub hiljem mujalgi elus marjaks ära. Peale neid aastaid spordis ei pelga ma enam probleeme ja raskuseid, võtan neid kõiki kui väljakutseid ja ei anna alla enne kuni eesmärk on täidetud.

Seega, ärge peljake pingutust, vaid õppige raskusi ja ebameeldivusi nautima, siis ei suuda enam miski teid endast välja viia või õnnetuks teha. Ettekerkivad probleemid lahenevad tugeva tahte ja eneseusu olemasolu korral kui iseenesest!

Jõudu ja jaksu kõigile, ning nüüd marss arvuti tagant trenni!

Monday, June 2, 2008

Jurmala - saiavormiga pole olümpiale asja




31.05.2008

Ärkasin varahommikul kell 5.00, et teha kerge võimlemine ja pisut keha kinnitada. Kuna hotellis polnud nii varast toitlustamist ette nähtud, võtsin targu oma makaronid kaasa. Paraku unustasin maha kahvli, seega tuli otse külmikust võetud makarone koopainimese moodi näpuga süüa. Sellest polnud aga midagi, oma eesmärgi täitis toidukord sellegi poolest.

Stardipauk kõlas täpselt 8.00. Rada lookles puudevarjus pargis, nii et 25 C kuumus eriti tunda ei andnud. Käisime Lelumehega esimesed 20 kilomeetrit koos, seejärel hakkas tal raske ja edasi tuli liikuda üksinda.

Kuni 30.-nda kilomeetrini sujus kõik ilusti, seejärel sain tugeva ``haamri``. Järgmised neli kilomeetrit lihtsalt tuikusin, üritades pilti silme ees hoida, ei aidanud ka aeglane tempo.

Selleks hetkeks oli selge, et nii isiklik rekord kui ka olümpiarong on läinud. Väga raske oli taolises situatsioonis jätkata.Ometi otusustasin seda teha, kuna võistluspaus oli vigastusest tingituna niigi pikale veninud.

Kusagil 40.-nda kilomeetri peal kosusin pisut. Viimased 10 kilomeetrit läbisin puhtalt tahtejõu abil, igat finisini jäänud kilomeetrit igatsevalt oodates.

Lõpuni võitlemise eest sain tasuks Läti meistrivõistluste hõbemedali, aeg oli nii kõrge tiitli jaoks muidugi punastama panevalt hädine – 4:34,26.

Kogu olukorra juures oli siiki ka üks väga positiivne asi – suutsin mõttejõu toel, aasta aega valu teinud põlve täpselt stardi hetkeks korda ravida-veel soojendusel olin tundnud kerget valu! Loodetavasti on haige liiges lõplikult paranemas, et kindel olla, plaanin nüüd kaks nädalat aktiivselt puhata.

Mis siis oli ebaõnnestumise põhjuseks? Kaine pilguga kõrvalt vaadates, tuleb tõdeda, et kaheksa kuuline võistluspaus oli jätnud oma jälje. Puudus vajalik võistluskogemus ja sellest tulenev kiirusreserv!

Kiirust olin saanud treeninda vaid viimased kaks kuud, sedagi kerget jalavalu trotsides, täit jõudu välja panemata.

Siit järeldus – ükskõik kui hea on aeroobne vorm, puudujäägid segareziimis töötamisel maksavad võistlustel valusalt kätte. Ühte võimet ei ole võimalik teisega asendada, kõik peavad omavahel õiges vahekorras kokku klappima, ainult nii moodustub võiduvalem.

Võitlus jätkub!

Friday, May 23, 2008

9 päeva Jurmalani


Eile tegin tühjendustreeningu, et jõuda võistluspäevaks superkompensatsiooni faasi. Läbisin 4X3 km, 4-minutiliste puhkepausidega.


Eesmärgiks oli olla kiirem kui möödunud aasta samal treeningul. Teine eesmärk oli läbida treening ilma valuaistinguta põlves.


Võib öelda, et mõlemad eesmärgid said täidetud. Lõikude ajad olid üldjoontes paremad kui möödunud aastal: 14.49 (14.48), 14.40 (14.28), 14.42 (14.48), 14.42 (14.45) ja põlv pidas samuti hästi vastu, andes endast märku vaid esimese lõigu ajal.


Põlvevalu vähenedes, olen jõudnud teha 10 kiirustreeningut ja nagu viimane lõigutrenn näitas, olen kehaliselt võrreldavas seisus möödunud aastaga, võibolla isegi paremas, eks see selgub võistluspäeval.


Allesjäänud päevadel kavatsen teha kergemaid, laadiva sisuga treeninguid, säästes energiat võistluspäeva tarbeks.


Lisaks sellele, algab teisipäevast tavapärane võistluseelne "makaronipidu", mil üritan süüa niipalju süsivesikuid kui organism vastu võtta suudab - on ju see pikal distantsil põhiline kütus, mille pealt liikuda!

Sunday, May 18, 2008

14 päeva Jurmalani


Asi sujub. Kaks nädalat enne hooaja avavõistlust tegime Lelumehega tõsises tempos 30 kilomeetrit. Distantsi lõppedes näitas aeg 2 tundi ja 49 minutit.

See peaks olema minu "trenni rekord" ja mis kõige tähtsam - möödunud aasta aprillist valu tegema hakanud parem põlv pidas pingutusele vastu. Esimesed 10 kilomeetrit olid kergelt valulikud, edaspidi oli valu vaid aimatav. Kõik see annab lootust, et ehk õnnestub kahe nädala pärast valu sootuks vältida, mis oleks tulemust silmas pidades kõva edasiminek. Tuleb positiivselt mõelda ja vältida lolle vigu!

Vormi kohta võib öelda, et aeroobne vastupidavus on tipptasemel, samas, kiiruslik vastupidavus on vigastusest tingitult puudulik. Üritan mõlemat kombineerides võiduvalemi siiski valmis mõelda.

Pean nüüd lippama - treening.

Äitäh Sulle!


Tahaksin selles kirjatükis tänada kõiki, kes on mind sportlaskarjääri jooksult toetanud. Neid inimesi on olnud palju ja selle üle on mul väga hea meel!

Eriline tänu kuulub perekonnale, kes on alati minusse uskunud. Koos moodustavad nad nagu väikese tiimi. Ema on apteeker ja toetab mind kõiges mis puudutab meditsiini. Isa töötab linnavalitsuses. Temalt saan alati huvitavaid artikleid ja spordiuudiseid. Lisaks sellele on tegemist väga hea nõuandjaga. Mõlemad on mind palju ka rahaliselt toetanud, loodetavasti avaneb kunagi võimalus neile samaga vastata. Sügav lugupidamine ka mõlemale vanaemale, kellest üks on juba lahkunud, teine aga endiselt rivis ja elurõõmus.

Vennal on minu elus eriline roll. Meie vahel ei ole saladusi ja rasketel aegadel on tema esimene, kelle poole oma muredega pöördun. Lisaks sellele on ka tema mind rahaliselt väga palju abistanud.

Suurim austus ja armastus on suunatud minu praegusele elukaaslasele Deisile, kes aitas mind sõna otseses mõttes tagasi ree peale- ole Sa tuhandest tänatud! Tänu Sinule suudan taas elust rõõmu tunda. Hindan Sind väga kõrgelt!

Eriline tänu kuulub treener Endel Susile, kes mind käimise juurde tõi ja kellega jätkub koostöö siiani. Treener Susi on olnud üks vähestest inimestest, kes on minusse alati jäägitult uskunud. Ilma temata oleks ma mitte keegi!

Loomulikult hindan väga ka inimesi väljaspoolt perekonda, kes on minusse uskunud ja mind toetanud- äitäh Teile kallid sõbrad ja sugulased! Eriti Reigo, Tarmo,Rain, Kaido, Ranner, Martin, Markko, Tarvi, Maili, Lea, Tiina, Ulvi, Lauri, Linda, Reelika, Reimo, Jann, Jaanus, Kaia, Tanel, Lennart, Anne-Ly, Kerttu, Ruth, Janne, Rain, Tarmo, Marie, Margit, Elle, Raivo, Lydia, Siret, Rainer, Tõnis, Ahto, Kai, Kadi, Janar, Kaarel, Veroonika ja Moonika.

Suur tänu Paavo Pärnale ja Erich Teigamäele – Teie toetus on mind palju aidanud!

Ööd alpitelgis


Alates 14. maist oleme konkurendi ja sõbra Lauri Lelumehega ööbinud alpitelgis, matkides kõrgmäestiku tingimusi. Telgi oleme üles seadnud Lelumehe korterisse.

Elu näeb välja selline, et kella kümne paiku õhtul jõuan tema poole, joome väikese tee ja saadame Lauri viimast kuud lapseootel abikaasa kõrvaltuppa magama, ise aga ronime väikesesse umbsesse telki.

Telk ise näeb välja nagu tavaline matkatelk, ainult et läbipaistev. Seega saab telgis olles ka telekat vaadata :)

Vannituppa panime generaatori, kust tulev voolik on suunatud telki ja puhub sinna hõrendatud õhku – nii on võimalik hapniku osakaal telgis viia tavapärase 21 % asemel umbes 13 % tasemeni, mis vastab ca 3000 meetri kõrgusel valitsevatele tingimustele.

Kogu protsessi eesmärk on tõsta vere hemoglobiini taset, ehk teisisõnu parandada vere võimet hapnikku siduda. Mida efektiivsem on organismi hapniku omastamise võime, seda suurem on üldine töövõime.

Lauri Luik on maailmameister!


Minu väikevend on parlamendiliikmete maailmameister! Selline uudis saabus 4. mail venna mobiililt. Olin hämmingus ja meeldivalt üllatunud- meie koostöö oli vilja kandnud. Lisaks tiitlivõidule tuli ka võimas isiklik rekord 2:57.43!!! Lauri varasem tippmark oli olnud 3 tundi ja 21 minutit.

Kilde Kõrgõzstanist




Ajavahemikus 13.03-3.04 viibisme treeninglaagris Kõrgõzstanis. Meie laagripaigaks oli 1600 meetri kõrgusel paikneva, maailma suuruselt teise mägijärve, Issõk-Kul-i lõunakallas.

Viibisn laagris koos Eesti käimiskoondisega. Kokku oli meid kaheksa – lisaks minule naisjuuniorid Ragle Raudsepp ja Meeli Pällin, pesamuna Kaidi Kori ning meesjuunior Ainar Veskus. Nädal hiljem liitusid Lauri Lelumees ja minu maratoonorist vend Lauri. Koondise vanemtreeneri rolli täitis Endel Susi.

Elamistingimused olid kaunis spartalikud, meenutades meile teada-tuntud „nõuka aega”. Kõikjal vedeles prügi, suurte majade vahel jalutasid prügikastidest süüa otsivad hobused ja lehmad. Kohati jäi mulje, nagu oleks tegu olnud India pühade lehmadega. Koeri oli külas (Bosteri küla) samuti väga palju ja mitmega neist saime ajapikku päris headeks sõpradeks. Tegemist oli rahumeelsete koertega, kes alles pimeduse saabudes oma häälepaelad valla päästsid ja meie unetunde vähendasid.

Meile antud korteris oli esiti väga külm, mõne päeva möödudes organiseeris natsalnik Sergei puhuri. Läks veel paar päeva ja saime sooja vee. Kõige krooniks oli laagri keskpaigaks ka kolme kanaliga televiisor olemas, nii et elul ei olnud vigagi ;)

Üldiselt elatakse seal ikka üsna vaesetes oludes ja elu on meiega võrreldes primitiivne ning odav. Näiteks Colgate hambapasta maksis meie rahas 5 krooni. Autosid on vähe ja enamus neist ziguliid ja moskvitsid. Maarahvas ajas asju üldse eeslitega.

Kohalik rahvas oli tumedapäine ja pilusilmne. Inimesed olid lahked ja elurõõmsad.
Rõõmsameelsuse põhjuseid polnud raske otisda – ilus loodus värske mägiõhu, valgete mäetippude ja ilusa järvega ei lubagi masendusse sattuda, haigeks jäämisest rääkimata.

Treener otsis mulle meeleheitlikult kohalikku naist. Ei tea, kust ta sellisele mõttele küll tuli! Ise ma selleks igatahes soovi ei avaldanud. Lõpuks õnnestuski tal leida kohalik internetipunki töötaja Nasir, kes oli nõus minuga abielluma, tuues kaasavarana kaasa kaks lehma ja ühe hobuse.

Kogu see kosjasobitamine käis minu selja taga ja mul endal ei õnnestunudki otseselt sündmuste käiku sekkuda :)

Lõpuks jäi kaup siiski katki, sest väidetavalt oli minu vend nõudnud lisaks lehmale ja hobusele ka veel eeslit, mida neiul kusagilt hankida ei õnnestunud. Vot sellised lood siis naisevõtuga – laagris peab ikka nalja ka saama!

Vabadel õhtutel sai saunas käidud ja kohalikku rahvusjooki – Kumõssi proovitud. Väidetavalt oli tegemist hobuse piimaga. See oli nii rõve jook, et mulle piisas vaid lõhnast, et okserefleksi esile kutsuda. Lelumees jõi kihleveo käigus tuima näoga terve klaasi seda solki ära, auhinnaks tasuta saunakord

Issõk-Kul-i mäestikulaager on üldiselt spordimeeste seas üsnagi tuntud koht. Peamiselt külastavad seda Ida-Euroopa sportlased- on ju asjaajamise keelgi peamiselt vene keel. Meie sealoleku ajal olid laagris venelased, kasahhid, grusiinid ja ukrainlased.

Valutava põlve tõttu sain treenida vaid üldist aeroobset vastupidavust. Selles osas sai kõik planeeritu ka täide viidud.Nädala lõikes kujunes keskmiseks kilometraaziks ca 160 km. Kõige mahukamas mikrotsüklis läbisin 167,7 kilomeetrit ja kulutades treeninguteks rekordilised 25 tundi.

Laagris tagasi lendasin rahulolevana – olin teinud kõik, mida antud olukorda arvestades teha sai.