20 km kogemuse toob teieni vahelduseks Lauri:
Kell 15.15 tuli lagipähe paistvat päikest ja pea +30c trotsides
stardijoonele asuda. Ees ootas 20 kilomeetrist ringi. Lisaks minule tegi seda
74 konkurenti, kellest valdav enamus elavad ja treenivad proffidena.
See tähendab kõrge kvalifikatsiooni ja kogemustega ning tihti
endistest tippsportlastest treenereid, füsioterapeute, massööre, pikki
treeninglaagreid soojas kliimas, läbimõeldud toitumist ja taastumisvahendite
kasutamist ning tugevat riigisisest konkurentsi. Kõik eelnev on mulle
kättesaamatu, sestap tuleb eesmärkide püstitamisel olla kahe jalaga maa peal.
Realistlik oleks olnud heades tingimustes läbida distants
1:31-1:33ga. Põrgukuumus sundis aga korrektiive tegema. Enesekindlust ei
lisanud ka Marguse sunnitud katkestamine hommikul. Karmid kohtunikud ei luba
kindlasti kellelgi liigseid riske võtta. Juhuslik „kõver põlv“ joogipunktis või
järsus kurvis sai nii mõnelegi võistlejale saatuslikuks kuigi enamus
distantsist võidi käia korrektse tehnikaga.
Lootsin alustada 4:45 tempos. Alguses tuli see lihtsalt, võtsin
positsiooni sisse võistlejate rivi lõpus ning üritasin maksimaalselt vedelikku
tarbida (igal ringil), läbida kõik švammipunktid ning uduvihma piserdava duši.
See kindlasti aitas, kuid kahtlemata ka väsitas ning sundis iga ring
lisameetreid käima. Algusest peale oli eesmärk käia maksimaalselt puhta
tehnikaga. See ka õnnestus. Minu kohta harukordsena ei saanud ei ühtegi
hoiatust ega ühtegi märkust – õnnestus võistlus läbida puhaste paberitega. See
võis tähendada ka liigset konservatiivsust, kuid eks annab enesekindlust
järgmisteks võistlusteks.
5-9 kilomeetrini oli küllaltki raske. Alateadlikult jätsin
liikumiskiiruses väikese varu, sest distantsi alguses nö „punasesse käies“ võis
lõpu poole oodata mida iganes: alates jalakrampide ja oksendamisega ning
lõpetades minestamisega. Seda kõike tuleb üldjuhul igal suurvõistlusel ette.
10 km vaheaeg oli kõigest 48.49 ning enne seda ei ennustanud miski
ette, et enesetunne võiks paraneda ja leiduks jaksu juurde panna.
Vargsi silmasin eespool liikujaid, Moldaavia ja Türgi käijat ning
lätlasi Strautinsit ja Gjacsi. Vahe viimastega oli ca 100m.
Miskipärast olin kindel, et Strautins kohtunike poolt
diskvalifitseeritakse, viimased 5 võistlust ei ole ta suutnud tehniliselt
korrektselt käia. Küll aga oli üllatus, et vähendasin jõudsalt vahet ka
Gjacsiga, kes profina harjutades on käinud väga kiireid aegu. Palju aitasid ka
Marguse ja Toomase ergutavad hüüded – aitäh Teile!
Minust omakorda möödus I ešelon – mehed, kes läbisid kilomeetreid
4.05-4.15 tempos ning nende jälitajad. Üritasin nii mõnelegi sappa hoida ning
sellest innustust saanuna tõstsin ka kiirust, saavutades parimal juhul 4.39 km
kohta.
15 km peal hakkas mulle selg ees vastu tulema igasuguseid mehi, ka
neid, kes minust omakorda ringiga ees olid. Päris omapärane ja tiivustav tunne!
Lõpuks karistasin 3st lätlasest 2 ja kõik türklased! J Eks
2nädalane märtsikuine Türgi laager tuli kindlasti kasuks.
Finišis oli jõudu veel kiirendadagi – viimase kilomeetri läbisin
4.33ga. Kokkuvõttes edestasin 20 võistlejat, lõpetades ajaga 1:36.07 ja saades
55. Koha.
Finišis üritasid arstid turgutada ilmselgelt abivajavaid
sportlasi. Ka minu käest küsiti kohe: are you okay ? Sain
vastata jaatavalt, enesetunne oli uskumatult hea. Sama tempoga poleks probleem
olnud veel vajadusel paar kilomeetrit läbida.
Kui esikolmik kaotas oma isiklikele rekorditele ca 3 minutiga,
siis keskeltläbi oli võistlejate kaotus oma parimale tulemusele 4-5 minutit ja
mõnedel ka ca 10 minutit. Võistelda kuumuses on hoopis midagi muud kui
jaanipäeva jaheduses..
Kuni lõpuni pingelise võistluse võitis ajaga 1:21.41 venelane
Denis Strelkov, talle järgnes vaid 8 sekundilise kaotusega hispaanlane Miguel
Lopez. Kodupubliku rõõmuks pälvis Matej Toth pronksise autasu 11 sekundilise
kaotusega võitjale.
Foto: Toomas Rosenberg
