Baastreeningud Barcelonas

Tänu vanemate rahalisele toele põgenesin verivorsti ja hapukapsa eest jõuludeks Barcelonasse. Tõele au andes oli peamiseks mineku põhjuseks siiski eesmärk lumevabal pinnasel treenida. Paraku tegi ilmataat väikese ninanipsu ja tõi Eestisse viimase 50 aasta leebeima talve, nii et lumest võib praegusel hetkel vaid und näha. Sellegi poolest olid Kataloonia pealinnas treeningtingimused oluliselt paremad kui koduvabariigis- on suur vahe, kas treenida paksu dressiga +6 kraadi juures või lipata lühikestes päikese ja 15 soojapügala saatel.

Et toit laual oleks ja tuju hea, võtsin Ija endaga ühes- koos ikka toredam ja vaba aeg kulub kiiremini. Pealegi, jõuluõhtul üksinda korteris istumine ei tundunud just kõige ahvatlevama tegevusena.

Niisiis pakkisime 21. detsembril kohvrid ja võtsime suuna Barcelona poole. Olime endile broneerinud kauni rannaäärse korteri Barceloneta piirkonnas. Elada rannapromenaadi lähedal oli minu kindel soov, kuna just sealt jooksid läbi linna parimad treeningrajad. Trassile jõudmiseks, pidin koduukse eest kolm minutit sörkima ning võisin seejärgel gaasi põhja lükata.

Nagu öeldud, oli ilm treeninguteks ideaalne, iga päev päike ning 11-16 soojakraadi. Rahvast patseeris promenaadil küll palju, kuid kõik suhtusid minu püüdlustesse mõistvalt ja häirima ei kippunud. Jäi mulje, et hispaanlased on ka ise väga sportlik rahvas- isegi jõululaupäeval oli rand jooksjatest ning surfaritest tulvil. Kes ei tegelenud aktiivse spordiga, jalutas niisama või mängis koeraga.

Laagri põhieesmärk oli koguda mõned pikemad kvaliteetkilomeetrid tempos, mida sel aastaajal Eestis naljalt järgida ei suuda. Võtmetreeningutena olid kavas 30 km, 10 km tempokalt ja veel üks pikk 35 km ots. Kuna laager kestis vaid nädala, kulusid ülejäänud päevad nendest workout-idest taastumiseks. See tähendas vabas tempos 10-15 km läbimist.

Vabal ajal jalutasime Ijaga ikka pisut ringi ka. Minu kindel veendumus on, et sportlane peab lisaks treenimisele ka silmaringi avardama, mitte madalalaubalisena hotelli lage vahtima. Kõike spordivälist tuleb teha muidugi mõõdukas koguses!

Jõululaupäeva hommikul saabus äkitselt ka jõulutunne, kuid oli juba hilja- kõik poed olid suletud ning meeleolu loomiseks vajalikud ehted ning küünlad paistsid küll poeakendelt kenasti kätte, kuid kogu see ilu asus suletud uste taga. Tuli läheneda loominguliselt- võtsime Ijaga rulli tualettpaberit ning asusime lumehelbeid lõikuma. Helbed valmis, kleepisime need sporditeibi abil ustele-akendele ning jõuluõhtu võis alata. Punast küünalt meil polnud, kuid see-eest oli punane paprika, mis kaugelt vaadates küünla mõõdu ilusti välja andis.

Kui lumehelveste-idee tuli minult, siis õhtu tõeliseks päästjaks osutus Ija, kes oli nii igaks juhuks lennujaamast Vana-Tallinna hõõgveini kaasa ostnud. Paar lonksu pärast sooja jõulujooki, väikest snäkki ning kodutänaval asuva kiriku külastust, veetsime mõned tunnid voodis jõululaule kuulates ning vajusime seejärel sügavasse pühadeunne. Esimesel jõulupühal oli minul, patusel, kavas 10- kilomeetrine tempotreening.

Kokkuvõttes jäin laagriga väga rahule, kõik oluline sai suuremalt jaolt tehtud ning silmaringki on jälle mõne kraadi võrra laiem. Treeningkilomeetreid kogunes päris korralikult- 142,6 . Kilokaloreid seevastu, võrreldes tavapäraste jõuludega, oluliselt vähem.

Suur tänu veelkord emale ja isale, kes selle unistuse teoks tegid ning Ijale, kes härdal jõuluajal minu spordihullust toetades pühad perekonnast eemal veetis.