Napp kaotus Eesti karikavõistlustel

 Möödunud pühapäeval peeti Tartu Tamme staadionil Eesti kergejõustiku karikavõistluseid. Üle pika aja suutsin Lauri Lelumehele nii lühikesel distantsil konkurentsi pakkuda, lõpuks kaotasin vaid napi kahe sekundi jagu. Pakkusime publikule ilusa põnevusetenduse!

Kuidas kõik täpsemalt Tartus toimus kirjutab lahti Lauri Lelumees:

Pühapäeval, 14. juunil, seadsime autonina Tartu suunas, võtmaks üksteiselt mõõtu Eesti Karikavõistlustel, mis toimusid seekord Tamme staadionil.

Aastaid tagasi sai võisteldud staadionit ümbritseval asfaldist ovaalil, renoveeritud staadionit nägi silm esmakordselt. Nöögina oli pühapäev just Lõuna-Eestis lämbe, ca 24 kraadi, mis kombinatsioonis suhteliselt kõrge õhuniiskusega pani organismile täiendava koormuse. Jõudsime kohale ilma viperusteta ning staadioni äärde jõudes anti just lähe naiste 5000m käimisele.

Võistlustules oli viis neidu, kõik alla 20-aastased. Korraliku pühendumusega treenivad neist kaks, Angela Mandel ja Anna Tipukina, kes kohe stardipaugu kõlades konkurendid kandadelt raputasid. Seejuures oli Angela eelmisel päeval võistelnud ka Eesti meistrivõistlustel poolmaratonis, olles oma vanuseklassi parim ajaga 1:46.

Meenub enda samalaadne temp kui nooruses sai laupäeval Tartus toimunud käimisvõistlustel läbitud 20 km ajaga 1:38 ning järgmisel päeval Tallinnas joostud poolmaratonis isiklik rekord ajaga 1:15.14. Tehke järgi!

Teise tandemi moodustasid pea kogu distantsiks Julia Palmova ja ka Euroopa Karikavõistlustel osalenud Lika Mitrofanova. Kuigi enne võistlusi võis näha võimalusi esikolmikusse jõuda ka Euroopa Karikavõistluste kogemusega Margarita Kozloval, siis oli tal veel eelmisel päeval Narva Energiajooksul joostud 7 km jalgades ning valitud tempo jättis ta kohe esimesest meetritest peale viimasele positsioonile.

  

Viimasel kahel kilomeetril pani parema hetkevormiga Mandel oma jõu maksma ning saavutas soliidse edumaaga Tipukina ees võidu. Kolmanda koha heitluses rauges Mitrofanova jaks ning alla tuli vanduda võitjast ühe päeva võrra vanema Julia Palmova kiirendusele.

Tulemused:

N 5000m käimine

1 33 Angela MANDEL 05.01.2000 KJK Kalev-Sillamäe 26.20,99

2 15 Anna TIPUKINA 03.07.1996 KJK Atleetika 27.07,50

3 37 Julia PALMOVA 04.01.2000 KJK Kalev-Sillamäe 30.46,70

4 35 Lika MITROFANOVA 04.09.1999 KJK Kalev-Sillamäe 31.16,03

5 34 Margarita KOZLOVA 28.02.1996 KJK Kalev-Sillamäe 33.54,86

Meeste konkurents oli hõredam. Stardis ei olnud vanast kaardiväest ei Veskust, kes tegeleb peamiselt enda materiaalse tagala kindlustamisega ega Adusood, kes võib maadelda mõne terviseprobleemiga.

Paraku ka mitte narvakaid, kes suve tulekul võistlemisele enam kevadise entusiasmiga ei suhtu. Arvestades aga võistluskalendi hõredust on sellise suhtumisega keeruline läbilööki saavutada.

Kokku astus stardijoonele vaid 4 meest. Lisaks meile Margusega veel  Kirill Titov ning 15. aastane nooruk Ruslan Puškarjov.

Kavatsesime Margusega koostöös vaheldumisi vedada. Juba soojendus näitas, et läheb raskeks. Võimalik, et mul oli veel ka eelmise reede tugev tempotreening jalgades, kus kokku sai läbitud 6x1000m ca 4.25-4.28 tempos ning lisaks veel lühemaid lõike võistlustempost kiiremini.

Esimesed ringid pidi vedama Margus, kes otsustas seekord startida ilma kellata. Liiga mugav tempo tähendas, et soovitud 4.35 tempost olime maas, seetõttu läksin ise paariks ringiks ette tempot tegema. Esimese 2 km vaheaeg oli 9.09, kuid edasi andis palavus tunda. Kui ikka Tallinnas on tugevamad treenigud tehtud 13-16c soojaga, siis ca 10 kraadi kõrgem temperatuur tõmbab kraanid kinni. Korra proovisin ka konkurenti maha raputada, kuid oli kohe selge, et Margus püsib takjana kannul. 5 km vaheajaks võtsin 23.21. Umbes sama, mis 2 nädalat tagasi Valgas Junki mälestusvõistlustel. Edasi hakkasime mõlemad ennast hoidma ning tempo langes oluliselt, ca 4.55 juurde kilomeetri kohta. Otsustasime mõlemad jätta maksimaalpingutuse lõppu maiuspalaks. Otsustasin kiirendada 250m enne lõppu tagasirge keskel ning vahetasin kohe kaks käiku korraga alla. Margus püsis küll kannul, kuid siiski mõnemeetrise vahega. Samas seisus ületasime finišijoone. Lõppaeg oli küll kehv, kuid oluliseks pidasin seekord võidu kindlustamist. Viimase 5 km aeg oli 24.33.  

Kui aega oli möödunud paar minutit üle tunni, saabus finišisse Titov. Negatiivses mõttes ajalugu tegi aga Puškarjov, kes käis viimase paarikümne aasta ühe kehvema tulemuse 1:19. Karikavõistlustel teatavasti puuduvad normatiivid, seetõttu jõudis päris mitme ala starti (nt ka odavise ja teivashüpe) väga tagasihoidlike võimetega osalejaid. Samas arvestavate normatiivide olemasolu tähendaks hõredemat võistlejaterivi. Nokk kinni, saba lahti!

M 10000m Käimine

1 7 Lauri LELUMEES 23.04.1978 B. Junk Käimisklubi 47.54,78

2 8 Margus LUIK 11.01.1980 B. Junk Käimisklubi 47.56,33

3 19 Kirill TITOV 16.04.1998 KJK Kalev-Sillamäe 1.02.19,12

4 32 Ruslan PUŠKARJOV KJK Kalev-Sillamäe 1.19.25,29

Klubide arvestuses võitis KJK Kalev-Sillamäe, teiseks tuli meie koduklubi ning kolmandaks ainsa esindajaga KJK Atleetika.

Regionaalselt on käimisspordi harrastajad viimastel aastatel üha enam pärit Ida-Virumaalt. Muude maakondade esindajaid on startides näha oluliselt harvem.  

Nüüd haigutab Eesti käimiskalendris 1,5kuune auk. Kuna välismaal võistlemiseks raha napib, tuleb parimal võistlusperioodil lihtsalt treenida. Järgmine käimisvõistlus toimub 1. augustil Lätis. 

20ndad Bruno Junki mälestusvõistlused

30. mail toimusid Valgas juba 20ndat korda Bruno Junki mälestusvõistlused käimises. Tavapärase staadionivõistluse asemel toimus kahekordsele olümpiapronksile pühendatud juubeliüritus linna peatänavail. 

Kui tavaliselt oleme kohale sõitnud päev varem, siis seekord tuli rahanappusel startida võistluspäeva hommikul. Lelumees oli vahelduseks paberile pannud tavapärasest pisut erineva sõidumarsruudi, et oleks võimalus nautida Eestimaa ilu, nagu ta ise ütles. Esimeste mälestusvõistluste võitja Rein Sumberg oli pikale teekonnale kaasa ostnud Kalevi "Teekonna" kompvekke. Võis öelda, et mehed olid  reisiks korralikult valmistunud! Tänu Lauri põhjalikule legendile ja Sumbergi katkematule jutuvadale, mis keskendus elu-olule, võistlustele ja treeningutele 70ndate aastate Leningradis, kulges reis viperusteta ja kiires tempos. Keskpäevaks olimegi piirilinnas. Valga võttis meid vastu päikesespaiste 21 soojakraadiga.

Toomas Rosenberg oma meeskonna ja Bruno Junki perekonnaliikmetega olid teinud head tööd - Valga peatänaval valitses suurvõistlusi meenutav atmosfäär! Püsti oli pandud uhke stardipaik. Ühes telkide, muusika ja sõnaosava kommentaatoriga moodustus ilus tervikpilt!

Nagu võistlustel tavaks, konkureeriti eri vanuseklassides A-st veteranideni välja. Meeste 10 km distantsile läksime koos A-klassi poiste ja juunioritega. Nagu arvata võis, pistsid noored lätlased-leedukad stardipaugu kõlades ajama. Meie Lelumehega töötasime paarisrakendina pisut tagapool, hoides noori silmapiiril. Hetkevorm, mida võis heal juhul pidada rahuldavaks, lubas lõppajaks prognoosida resultaati alla 47 minuti. Seetõttu oleks olnud rumal noortele koheselt sappa haakida. Uskusime Lauriga, et küllap poisid mingil hetkel ära kukuvad. Jätkasime rahulikult käimist, kordamööda tempot tehes. Teadsin, et Lauri ründab tavaliselt kuuendal kilomeetril. Täpselt nii ka juhtus. Peale kuuendat kilomeetrit tegi Lelumees mõned kiiremad sammud ja vahe tuli sisse. Lõpuks kaotasin kodusele konkurendile 25 sekundiga. 

Võitjas ei olnud seekord kahtlust. Läti käimise teine number, nooruke Arturs Makars võttis kindla võidu, tulemusega 45.20. Teise koha sai kodupubliku rõõmuks võimsa lõpuspurdi teinud Lauri Lelumees (aeg 46.12), püüdes viimasel 250 meetril kinni nii teisel kui kolmandal kohal käinud lõunanaabrid. Lätlane (46.13) alistus napilt enne finišijoont - hõbedat ja pronksi jäi lahutama napp sekund! Kuna vahed olid pea viimase kilomeetrini üsna suured, tunnistas Lauri, et ei pidanud teisel kohal käinud lätlase alistamist reaalseks. Sport aga on teinekord ettearvamatu ja lõpuponnistus oli 37-aastasel vanameistril teravam kui 18 aastat nooremal konkurendil. Viis sekundit hiljem tuli neljandana üle lõpujoone kustunud leedukas ning seejärel 19-sekundilise vahega mina (aeg 46.37).

Lauri ise hindas koha poolest tulemust üheks karjääri meeldejäävamaks, kommenteerides: „Võit meeste arvestuses läheb ajalukku. Emotsionaalselt oli väga tiivustav just sellise pika lõpuspurdi tulemusena võtta üldarvestuses II koht. Eks omajagu mängis minu kasuks ka õnnefaktor. Tänada tuleb Margust, kes vahet pärast 6 km läbimist sugugi suureks ei lasknud ning sundis ühtlast tempot hoidma. Tänu sellele jõudsin noorele leedukale ca 600m enne lõppu järgi. Ründasin koheselt, teades, et ca pooltel juhtudel on kättesaanul väga raske mobiliseerida end kurnavaks tempotõusuks. Noor leedukas aga ei olnud papist poiss, võttes end takjana sappa.

Üritasin ca 99%-liselt pingutades jätta endale väikese varu. Kõike välja pannes ning konkurenti mitte maha raputada suutes on suur tõenäsosus oma võttest selili lennata. Siin võib tuua täiesti paralleeli rattasõidu grupifinišiga. Lendasin suurel kiirusel tagakurvi sisse ning võtsin kohe uuesti hoo üles. Lõpuni jäi 300m. Selliste arengutega ei olnud ilmselt arvestanud tol momendil II kohal käinud 1992. a sündinud leedu noor talent Artur Mastianica, kes eelmisel aastal näitas Jungi võistlustel aega 43.23,6. Sellel aastal on noormehe areng jätkunud kui kevadel käis ta Dudinces 50 km 4.11 sisse.

Konkurentide lõõtsutamine oli muidugi kaugele kuulda, nii et Arturile ei tulnud rünnak viimasel 100 meetril siiski üllatusena. Nüüd terendas ees uus eesmärk. Leidsin endas veel veidi energiat kiirust lisada ning saavutasin ca 1-2 meetrise edumaa. Viimasel 10 meetril juba uskusin, et väljun duellist võitjana, kuid kogenud sportlasena hoidsin vastasel silma peal. Enne finišijoont ei tohi midagi garanteerituna võtta. Lõppaeg oleks ideaalis võinud olla ca minuti võrra parem. Eelmisel aastal suutsin ligilähedaselt sama temperatuuriga käia Valga staadionil 45.31. Linnatänavatel toimunud võistlus oli aga väga järskude tagasipööretega ja kergete tõusude ning langustega, mis tempot hakkis. Tundus, et ka konkurendid pidid 1-2 minutit tulemustes lõivu maksma.“

Kuna poisid võistlesid veel noorteklassis, läks meeste arvestuses kaksikvõit Bruno Junk Käimisklubile. Saime mõlemad Lelumehega uhked karikad ja medali. Ühtlasi sai Laurist kolmas eestlane, kes 20 aasta jooksul sel mõõduvõtul võidurõõmu maitsnud. Viimati jäi võit kodukamarale 17 aastat tagasi! Seega tegi Lelumees Bruno Junki auks ja korraldajate rõõmuks kodupublikule kena juubelikingituse! 

Võistlusele järgnes valitud ringis väike keskpäevane bankett kus tänati korraldajaid ning aeti niisama meeldivas seltskonnas juttu. Oli igati tore ja südamlik juubeliüritus!

Oma etteastega jäin hetkevormi arvestades enam-vähem rahule. Kahe nädala pärast toimuvad Tartus Tamme staadionil Eesti klubide karikavõistlused. Loodetavasti õnnestub Taaralinnas näidata juba hoopis teisest puust tulemust!

TULEMUSED 

Lauri Lelumehe kommentaar Euroopa Karikavõistluste kohta

Meie parimana võistlustel 44. koha saanud Lauri Lelumees kommenteeris oma etteastet järgmiselt:

"Euroopa karikavõistlustel osalemine osutus seekord parajaks loteriiks. Esiteks ei olnud võimalik see aasta välistingimustes eelnevalt võistelda. Teiseks osutus eelnev võtmetreeningute kvaliteet kõikuvaks. Tihtipeale tuli neid külmas ja sajus läbi viia, mis viis ka lõikude läbimise tempo alla. Ka taastumine oli teinekord ebapiisav. Kui juba esimestest lõikudest peale hakkab võitlus iseendaga, siis kokkuvõttes nõuab titaanlikku pingutust ettekavatsetu täide viia. Kolmandana niitis mind võistluseelsel nädalal ca 4 päevaks rivist välja kõhuviirus ja palavik.

Psühholoogiliselt mõjutas niigi savijalgadel enesekindlust ilmateade, mis võistluspäeval lubas lagipähe paistvat päikest ja 28-29 soojakraadi. Põhjamaisest kliimast saabunule on see sama nagu autole vale kütuse tankimine.

Mõnes mõttes meil isegi vedas, sest just paar päeva enne näitas termomeeter isegi kuni 40 soojapügalat. Murcia linn asub ca 10 km merest, kaljudevahelises katlas ning on Hispaania üks kuumemaid ja kuivemaid piirkondi.

Eestis treenides nägin ma selles väikest vandenõu – on täiesti selge, et hispaanlaste tulemused kodukamaral ekstreemses kuumas kannatavad vähem kui põhjamaalastel.

Vaatamata vahetult võistluseelsel päeval saabumisele ning kahele eelnenud ümberistumisele (Tallinn-Oslo-Murcia) läksime Margusega laupäeva õhtul kohe pärast hotelli saabumist vapralt soojendust tegema.

Esimene km pidi oleme rahulik, kuid Margus hakkas ees täpiks kaduma. Minu roidumus reisist oli ilmselgelt suurem. Seejärel väikesed venitused ning üks km kiiremas tempos õnnestus juba paremini.

Õhtul jalutasime linna pea ainsa arvestatava vaatamisväärsuse juurde – võimas katoliiklik katedraal, mis oma suursugususega ületas tublisti meie pühakodasid.

Võistluspäeval oli meie start 17.15. See nõuab psühholoogiliselt päris head kohanemist. Tuleb terve päev niisama mööda saata, kuid siiski hoida vaim ja füüsis veidi tegevuses. Lugemine ja paar jalutuskäiku aitasid aega sisustada. Ootaja aeg on pikk... Targem on mitte liigselt ees seisvale katsumusele mõelda. Bussiga rajale sõites avastasime ühe positiivse momendi – võistlusrada oli pea täienisti varjus, asi seegi!

Juba enne starti olin arvestanud, et liikuda tuleb omale sobivas tempos ning mitte minna kiiremate gruppidega kaasa. Minu olukorras oleks see ilmselgelt liigsete riskide võtmist tähendanud.

Margusel oli sobivalt sama plaan. Nii liikusimegi paarisrakendis tempoga ca 4.55 km kohta. Ajutist leevendust 29 kraadilisele palavusele pakkus rajalt olnud uduvihma piserdav dušš ning joogipunktist jaheda vee pähe kallamise võimalus. Juba ca 4 km-l tegi mulle hoiatuse võistluste karmim kohtunik, kogenud soomlanna. Tegemist on piinlikult printsipiaalse õigusmõistjaga, kes ka kurvides oma terava kullipilguga kõikide käijate tehnikat silmab.

Õnneks rohkem ma sel võistlusel hoiatusi ei saanud, kuid siiski ka üks hoiatus mõjub psühholoogiliselt. Käijana sa tead, et piisab ka ühest tehniliselt lohakast ringist ja sa oled mängust väljas.

Kahjuks oli kohtunikel Marguse suunas rohkem saua viibutusi. Käimises on võimalik ka märkusi saada, kuid praktika näitab, et tiitlivõistlustel neid praktiliselt ei anta.

Käijate mass on piisavalt suur ning olukorra paremaks kontrolliks üritatakse juba eos ettevaatlikkusele sundida.

Ca 9km läbimisel õnnestus veidi tempos juurde panna, enesetunne oli küllaltki hea. Tekkis ka ca 10 meetrine vahe Margusega. Järgmised konkurendid eespool olid kaugel, üks austerlane jälle ohutult tagapool.

Keskendusin oma võistlusele, vaatama kahetsusväärsele asjaolule, et Margus pidi rajalt kõrvale astuma.

Pärast 15 km muutus ka 5’ tempo hoidmine keeruliseks, siiski sain sellega üldiselt hakkama. Lõpptulemusena sulgus stopper ajal 1:39.11. Tasuks 44. koht ca 59 osavõtja hulgas. Nii katkestajaid kui diskvalifitseerituid oli suhteliselt palju. 5km vaheajad: 24.51 - 24.38/49.29 – 24.39 - 25.03 

  

Arvestades minu praegust füüsilist vormi võib lõppresultaadiga laias laastus rahule jääda."

Ebaõnnestunud Euroopa Karikavõistlused

Rahanappusel startisime seekordsetele Euroopa Käimise Karikavõistlustele vaid päev enne starti, 16. mai varahommikul. Võistluspaikka, Murcia maakonna pealinna Murciasse Hispaanias jõudsime kuue paiku õhtul. 12-kraadisest pilvisest Tallinnast olime jõudnud meie mõistes südasuvisesse Hispaaniasse, mis tervitas meid 25-kraadise kuumusega. 

Seekordne koondis koosnes kuuest sportlasest. Tüdrukute 10 km-s Margarita Kozlova ja Lika Mitrofanova, poiste samal distantsil astusid Eesti eest tulle Kirill Titov ja Igor Jakovlev. Naiste 20 km-s kahjuks kedagi välja panna polnud, meeste sama distantsi võtsin ette mina koos Lauri Lelumehega. Võistkonna esindajana sõitis kaasa Toomas Rosenberg. 

Kiire soojendus, lühike jalutuskäik linna kuulsaima vaatamisväärsuse, Murcia katedraali juurde ning oligi aeg päevale joon alla tõmmata. Stardiprotokolle sirvides sai selgeks, et sellel aastal on väljas vaid tugevad käimismaad, meie koondisest kehvemateks sai pidada vaid Austria esinduse šansse. Iga riik oli traditsiooniliselt välja pannud oma parimad pojad, kellest enamik elukutselised sportlased. Lisaks massöörid, managerid ja doktorid. Meie koondis paistis selle kõrval kui üks armetu asjaarmastajate punt, mis ei olnud ka tõest kaugel - elukutselisi käijaid pole Eestis olnud juba 80ndatest alates.

Võistluspäeva hommikupoolse osa veetsime Lelumehega konditsioneeritud hotellitoas, vaadates aknast kuidas puhkajad 29-kraadist kuumust ja basseinivett nautisid. Murcia jääb küll kuulsast Päikseserannikust pisut eemale, kuid piirkonna trumbiks on tõik, et tegemist on Lõuna-Euroopa kuumima piirkonnaga. Mägede vahel katlas on aasta keskmine temperatuur 18 kraadi. Meie start oli alles 17.15, seega tuli päev sisustada raamatut lugedes ning telekast ülekannet vaadates.

Võistlus toimus kesklinnas, ühekilomeetrisel trassil. Kogu programmi peaala oligi seekord meeste 20 km, kus võidupretendendiks raja läheduses elav oma mees Angel Miguel Lopez. Etteruttavalt võib öelda, et Lopez suutiski kodus kulla võita, lõpetades suurepärase ajaga 1:19.52.

Meie alustasime Lelumehega ettevaatlikult. Vaatamata sellele, saime koheselt ühe hoiatuse. Mõne aja pärast järgnes mulle veel teinegi. Esimesed kaheksa kilomeetrit vedasin mina, siis nihkus ette Lauri. Tehes väikese kiirenduse, saavutas ta 20-meetrise edumaa. Vaatamata kuumusele, tundsin end tehniliselt küllaltki kindlalt. Paraku ei jaganud minu usku kohtunikud ja nii tuli 11,7 km peal punast kaarti näidanud referii nõudel rajalt lahkuda. Tundsin, et tehnika oli igati ok, mõnel väiksemal võistlusel oleksin kindlasti läbi pääsenud, kuid võrdluses maailma tippudega oli see järelikult sobimatu.

Mis läks valesti? Tagantjärele vaadates läks nii nagu olin ära teeninud. Viimati sain tõsiselt treenida 2012. aastal. Terviseprobleemide tõttu olen viimased kolm hooaega harjutanud kolmandiku võrra väiksemate mahtudega. Sealt tulenevalt läksin suurvõistlusele kehvas vormis, mis  mõjutas ka eneskindlust. Tegelikult ei plaaninud ma hooaja alguses üldse enam nii suurtel mõõduvõttudel osaleda, kuna aga kedagi paremat võtta polnud, otsustasin karikavõistlustel siiski veel viimast korda osaleda. Sport on ettearvamatu, lootsin, et ehk õnnestub end ületada. Paraku sünnib imesid spordis harva.

Võistlustele tagasi vaadates tuleb tõdeda, et kogu koondise etteaste ebaõnnestus. Oma taseme kohta tegi parima etteaste 17-aastane Igor Jakovlev, olles 10 km distantsil isikliku rekordiga (53.42) 43 noormehe konkurentsis 37. Koondise parimaks etteasteks seda siiski nimetada ei saa, kuna püstitatud rekord on äärmiselt nõrgast klassist. Noorel mehel on arenguruumi veel kõvasti! Jakovlevile järgnes pingereas 38. koha saanud Kirill Titov (1:01.59). Noormeeste võitja, hispaanlane Diego Garcia läbis 10 km 40.38ga.

Tütarlaste 10 km-s oli eestlannadest parim Margarita Kozlova, saavutades 32 tüdruku seas 27. koha, ajaga 1:08.16. Lika Mitrofanova katkestas. Parim oli selles klassis venelanna Klvadiya Afanasyeva 45.55ga.

Meeste 20 km-s saavutas Lauri Lelumees 59. startinud mehe seas 44. koha. Aeg 1:39.11 ei olnud küll parimate aegade tasemel, kuid koondise seisukohalt oli tähtsam lõpetamine.

Vaatamata sellele, et Igor Jakovlevil õnnestus püstitada isiklik rekord, oli meie järelkasvu tase väga nõrk. Sportlikku resultaati arvestades võib koondise parimaks hinnata kogenud 37-aastase Lauri Lelumehe etteastet. Noored peavad veel kõvasti arenema! Päris lootusetu siiski seis ei ole - järgmisel aastal saavad karikavõistlustel osaleda juba meie tõelised tulevikutegijad Angela Mandel ja Ruslan Sergatšov.

Viimane lihv hooaja alguseks...

Sellel aastal läks nii, et hooaja avastardi käimises teeme Lauri Lelumehega alles 17. mail ja kohe Euroopa Karikavõistlustel. Töökohustused ei lubanud meil kummalgi varakevadel 12-tunnist Lõuna-Leedu seiklust ette võtta. Nii peamegi tuginema kogemustele ja avama hooaja suurvõistlusel.

Tegelikult mõtlesin, et nii suurtel võistlustel enam üles ei astu, aga kuna Eestil pole kedagi võrdväärset asemele panna, otsustasin veel viimast korda koondisesärgi selga tõmmata. Vorm ei ole hetkel küll paremate päevade tasemel, kuid võimaluste piires oleme Lelumehega liigutanud. Just seetõttu ei võta ma karikal ette oma põhidistantsi 50 km-t, vaid piirdun seekord 20nega. Ärge saage valesti aru - treeningutesse pole ma kunagi pealiskaudselt suhtunud. Alati on antud oludest lähtuvalt maksimum, nii on ka selleaastane ettevalmistus suhteliselt võimete piiril tehtud, lihtsalt keha ei võimalda enam parimate päevade tasemel treeninguid. 24 aastat järjepidevat pingutamist on oma jälje jätnud. 

Sellegipoolest olen põnevil ja valmis võistlustulle astuma. Olen teinud paar 10 km pikkust tempotreeningut, lõike stiilis 4-5 x 2 km, 3+2+2 km, lisaks 12 km pikkune tühjendustreening Viljandi järvejooksu näol.

Kuna enamus Euroopa Karikal startivatest konkurentidest on elukutselised sportlased, kel sellel hooajal juba 3-4 võistlust selja taga, pole suurt edu oodata. Küll aga olen seadnud mõned isiklikud eesmärgid. Igal juhul käin end "kooma" ja nalja tegema ei lähe!

Euroopa Karikavõistlused toimuvad seekord Hispaania linnas Murcias, mis tuntud kui Lõuna-Euroopa kõige kuumem piirkond. Neljapäevaks lubab ilmateade 41 soojakraadi, stardipäeval tõotab tulla 29 kraadi ringi. Sellised soojapügalad pakuvad alati rohkelt üllatusi. Sport on ettearvamatu ning selles tema võlu peitubki. Lähen starti ja pigistan endast kõik välja. Mis lõppresultaadi see annab on raske ennustada. Elame ja näeme!

Paranes eestlaste kõrgeim koht Euroopa Karikavõistlustel

Seoses 2011. aasta Euroopa Käimise Karikavõistlustel teise koha saanud Igor Yerokhini positiivse dopinguprooviga, paranes eestlaste kõigi aegade kõrgeim positsioon ühe koha võrra. Pärast korrektuure on Eesti käimisajaloo kõrgeim lõppresultaat Margus Luige poolt 2011. aastal Portugalis Olhaos saavutatud 28. koht (48 osavõtjat) 50 km käimises (4:34.11).

Viimasel ajal on just käimises tuvastatud massiliselt dopingupettureid, seega ei pruugi see muudatus jääda viimaseks.

Käijana jooksjate püha üritust väisamas ehk jooks ümber Viljandi järve

Sellekohase plaani tingis vajadus enne 17. mail toimuvaid Euroopa Käimise Karikavõistluseid teha üks korralik tühjendustreening, et suurvõistlus ei tuleks organismile liiga suure šokina.

Jooksjatele oli Tallinnast käima pandud spetsiaalne buss, mis viis kaheksa euro eest spordisõbrad Viljandisse ning tõi ka tagasi. Paraku kasutasid seda võimalust vähesed. Heaolu ühiskonnas on enamikel juba autod. Mina valisin bussi, sest ise pikalt roolis olla ei armasta. Nii startisingi 7.20 pealinnast lõuna suunas. Kuna äratus oli 5.50, panin bussis veel tunnikeseks silma kinni. Ärgates olingi juba peaaegu sihtkohas. 

Viljandisse jõudnuna otsustasin, et ei raiska grammigi lisaenergiat. Nii sai toetatud kohalikku ettevõtlust ja läbitud nelja euro eest taksoga kaks kilomeetrit bussijaamast staadionini. Hinna sees oli ka konsultatsioon kõhukalt taksojuhilt, kes teatas, et sellel aastal on järveäärne küllaltki vesine. Tänasin info eest ja jätsime hüvasti.

Staadionile jõudes oli peamiseks eesmärgiks oma tagasihoidlik stardinumber (2715) pisut kõrgema asetuse vastu vahetada. Peakorraldajale lähenedes tundis ta minus ära Lauri venna. Ütlesin, et olen võimeline saja sekka jooksma. Minus pakatavast enesekindluseset või faktist, et olen Lauri Luige vend, tõsteti mind stardijärjekorras 301., mis ei olnud küll veel võimetele sobilik stardipositsioon, kuid võimaldas juba enam-vähem kiires tempos liikuma pääseda. 

Enne pauku kuulasin kogenud jooksuhuntide soovitusi ning panin paika plaani. Kuna Hispaanias Murcias toimuvatel karikavõistlustel tõotab tulla 26-33 soojapügalat, otsustasin Viljandis valitsenud 15 soojakraadile vastu minna pikkades dressides, imiteerides suurvõistluste kuumasid olusid. 

Stardipaugu kõlades pandi kohe täiskäik sisse. Kuna olin esisajaga võrreldes küllaltki taga, võttis sinna tõusmine aega. Staadionilt väljumine kujunes täielikuks olelusvõitluseks ning esimese tõusuni jõudes oli vahe liidritega juba üpris suureks paisunud. Samas oli mõnus järjest kustuma hakanud konkurente neelata. Rada ise oli küllaltki nõudlik, sisaldades tavapärasele maanteelõigule ka rohkelt mägiseid tõusunukke ning soist pinnast. Märjast metsaalusest läbi müttamine oli vabatahtlik, võimaldades pahkluuni mudas pläterdades pisut lõigata. See oli koht, kus terad eraldati sõkaldest - tõsised spordimehed valisid aja võtimiseks mudamülka, wannabe-sportlased otsustasid edevaid jooksususse säästa ning kulgesid pisukese ringiga mööda maanteed.

Tunnistan ausalt, et käijana oli mul mägede võtmine päris raske, samas töötas mootor korralikult ning eesmärgiks seatud tugev tühjendustreening ning lõpetamine 100 perema seas (tagas erimedali) sai täidetud. Kuna jooksutreeningud piirduvad minu puhul vaid paar korda nädalas läbitavate 10-kilomeetriste rahulikus tempos kulgemistena, polnud mul erilist aimdust oma jooksukiirusest. Mõne varasemalt läbitud võistluse põhjal pakkusin, et võin 12 km läbida pisut alla 44 minuti. Nii ka juhtus. Kohalikus ajalehes Lääne Elu võttis Endel Susi võistlused kokku järgmiste sõnadega: "Ümber Viljandi järve jooksul jõudis ligi 3000 startija hulgas esimese saja hulka parim Läänemaa esindaja Margus Luik. 24-kordne käimismeister Luik saavutas 64. koha ajaga 43.45. Oma vanuseklassis M35 oli ta 6. Läänlastest lõpetas jooksu 15 inimest."

Pärast mõõduvõttu sai käidud korraldajate poolt pakutavas nõuka-aegses saunas, mis oli omaette elamus. Suurel laval vahetasid kogenud jooksuhundid muljeid ning masseerisid vatti saanud lihaseid. Peale leilivõttu jalutasin trepimäest uuesti alla, et süüa lõuatäis seljankat ning plaksutada autasustamisel parimatele. Päike paistis, ilm oli ilus. Päikesepaise ning k

aunis ja vaikne Viljandi vanalinn moodustasid kokku imeilusa võistluskogemuse.

Tagasiteel kohtasin bussis oma endist õpilast. Tubli neiu oli samuti järvele tiiru peale teinud. Vahetasime muljeid ning võrdlesime medaleid. Heas seltskonnas kulges tagasitee vaatamata võimust võtvale väsimusele kiirelt ja meeldivalt. Oli igati meeliülendav kogemus väisata jooksjate püha üritust. Rahvajooksud erinevad käimisvõistlustest just melu poolest - kui käimises nohistad omaette metsarajal, siis jooksuvõistlustel on lisaks tuhandetele konkurentidele raja kõrva kaasa elamas ka sajad pealtvaatajad.

Sain kirja tugeva treeningu, hea emotsiooni ning soovi veelkord mõnel rahvajooksul üles astuda. Nüüd on aga aeg keskenduda taas oma põhialale, sest hooaja avastart Euroopa Karikavõistluste näol on kohe-kohe ukse ees.

Endel Susi 75!

Endel Susi ehk treener, nagu mina teda kutsun on olnud mulle teise isa eest. Tema süstis minusse spordipisiku kui olin vaid 11-aastane poisiklutt. See pisik istub sees tänaseni. Nüüd olen 35, aga võistluskäimist pole jätta suutnud. Trennist leidsin endale parimad sõbrad kogu eluks, olen saanud palju maailmas reisida, kogenud suurepäraseid emotsioone ning pidanud raevukaid võitluseid – kõik tänu Endel Susile!

Treener on ainuke inimene, keda teietan. Tänu Endel Susi ennastsalgavale tööle, eksisteerib täna Eestis kergejõustikuala nimega võistluskäimine. Ala, kus Eesti rahval on kahekordne olümpiamedalist Bruno Junk. Kui Endel poleks võistluskäimise taaselustamist 90ndate alguses enda õlule võtnud, oleks see pikkade traditsioonidega distsipliin tänaseks välja surnud. See on Endli elutöö, mille tähtsust mõistame võib-olla alles aastakümnete pärast.

Ühes oma raamatus lausub juubilar, et elu on võitlus. Endel on ise tuntud kompromissitu võitlejana ning pidanud elus palju raskeid lahinguid. Kõigist neist on ta võitjana välja tulnud ning jõudnud tänaseks 75. eluaastani mis on suur saavutus!

Endel Susi auhinnakapis on palju medaleid nii enda sportimise ajast kui tööst treenerina, kuid ühe tähtsa auraha jaoks leidub kindlasti veel ruumi. Juubelipeol kinkisin vend Lauriga talle matsaka kuldmedali elatud aastate eest. Selle medali esiplaati ei kaunista traditsiooniliselt number 1 vaid 75, mis on ju oluliselt uhkem arv!

Palju õnne treener, kohtume 80. juubelil!

Margus Luik
24-kordne Eesti meister võistluskäimises

Mahutreeningud Marokos

Kuna käes oli märts, siirdusime sõber-konkurent Lauri Lelumehega järjekordsesse kevadlaagrisse. Seekord oli sihtkohaks Maroko Kuningriik, täpsemalt Agadir oma laiade rannapromenaadidega, mis eelkõige loodud jalutamiseks, kõlvates siiski suurepäraselt ka käimiseks. Lennujaamas selgus, et samad reisiplaanid olid ka mõnel minu kooli õpilasel. Üks neidudest kuulus lausa minu juhendatavasse klassi! Veelgi huvitavama tõsiasjana selgus, et lisaks ühisele sihtkohale oleme kõik valinud ka sama hotelli ning ööbime praktiliselt kõrvaltubades! Õhulaevas oli tuttavaid veelgi, väga kodune oli lennata.

Rahaline võimekus ei lubanud seekord traditsioonilist kahenädalast laagrit läbi viia, tuli piirduda ajavahemikuga 12-19 märts. Seitse päeva on treeningute seisukohalt küll lühike aeg, aga emotsionaalselt oli selline löök-mikrotsükkel hädavajalik - sai üle viie kuu jälle lühikestes pükstes treenida!

Laagri sportlik pool õnnestus küllaltki hästi. Võtmetreeningud, 30 km rahulikult ja 10 km täie jõuga, said kenasti läbi viidud. Päike, mis oli erekollane nagu Maroko apelsin, saatis meid igal treeningul. Tema paariliseks aga oli tuul, mis päev-päevalt üha tugevamaks paisus. Jätkasime hambad ristis ja dresside plagisedes kilomeetrite kogumist. Ülalmainitud põhitreeningute ajal oli aga Allah meie vastu armuline, keerates "tuulekraanid" hetkeks kinni. Laagri lõpuosas, peale pikka otsa, hakkas parema jala sääre sisekülg valu tegema. Määrisin salvi peale ja punnisin läbi valu lõpuni. Loodetavasti saab paari puhkepäevaga probleemist üle.

Kõikjal kohtas heatujulisi kohalikke. Hambutu naeratus ja püstine pöial saatsid meid igal treeningul. Ühel päeval lonkisime Lelumehega kaks tundi kaameli seljas, mis osutus heaks alternatiiviks massaažile. Jumal tänatud, et tänaseks päevaks on leiutatud rattad! Värvika vahepalana võib siinkohal jutustada loo kohalike kauplemisoskusest. Teadupärast armastavad marokolased hirmsasti kõige üle tingida. Ei pääsenud me sellest ka peale kaamelisõitu. Kõigepealt traditsiooniline Maroko viski, mis kujutas endast väikeses klaasis pruuni ning kanget teetõmmist (islami traditsioonide kohaselt ei kuulu alkoholi tarbimine kiiduväärt tegevuste hulka). Seejärel läks kauplemiseks. Berber üritas mulle 100 dirhami eest (ca 10 eurot) maha müüa kolme kaamelisõidul tehtud fotot. Loobusin kahest ja mõõduka tingimise (vihkan seda tava!) tagajärjel sain pildi kätte 50 dirhamiga. Erinevalt minust, näitas Lauri fotode vastu üles sügavat ükskõiksust. Kaamelikarjus koristas seejärel pildid laualt, kuid kui enamus turistidest oli tengelpunga papist tühjaks laadinud, sai Lelumees oma foto hea tahte märgiks tasuta! Vot sellised kaupmehed on need Põhja-Aafrika pojad!

Kohalikud mehed on üldse küllaltki tüütud, üritades igal sammul turistile midagi maha parseldada. Kui euroopalikus Agadiris oli asi kontrolli all ning ainukesed "pähemäärijad" õhtuhämaruses raanapromenaadil hašišit pakkuvad kapuutsides "ärimehed", siis linnast väljas, väiksemates külakeskustes liikumine osutus üpris ebameeldivaks. Igat sammu saatsid kohalike pilgud ning jutuvada, eesmärgiga teha väike tee ning seejärel sisseost. Samas oli see huvitav kontrast Euroopale, mida ju lisaks parematele treeningtingimustele Marokosse otsima tulimegi. 

Tuleb tõdeda, et suurlinnadest väljas valitseb kohati äärmine vaesus. Auto on luksuskaup, palju liigutakse eesliga. Linnakesed on räpased aga vägagi hurmavad, meenutades elu keskajal. Toreda harjumusena kannavad enamik väikelinnade ja külade elanikke endiselt traditsioonilisi rõivaid. Naised on mähitud meie mõistes linadesse. Tõsiusksematel paistavad vaid silmad, pisut julgemad liiguvad rätikuga mis katab ära kohalike meelest erootilised juuksed. Suurlinnades riietutakse aga kohati lausa euroopalikult. Meeste traditsioonilise kehakattena on kasutuses võlur Oz-i stiilis teravnurkse kapuutsiga hõlstid. Kõik see kokku tekitab pisut hirmuäratava koosluse, seda eriti õhtuhämaruses. Kokkuvõttes oli aga Maroko kultuur ja rikkalikud loodusvaated igati lummav kogemus!

Välja arvatud esmaspäevane väljasõit maalilisse Anti-Atlase mäestikku, kulges meie ettevõtmine tavapärases laagrirutiinis. Päev sai alguse kell 7.00 äratuse ja hommikusöögiga, seejärel suundusime esimesele treeningule. Töö tehtud, järgnes pisut vaba aega koos tunnise siestaga ning ootaski õhtune trenn ja söök. Kõhud täis, suikusime kümne paiku rahulikku unne. Pisut vaheldust rasketesse treeningutesse tõid Lelumehe traditsioonilised naljad, milledest üks seisnes tühja plastikpudeliga hambapesu ajal seljataha hiilimises ning selle hirmsa raginaga kokkusurumises. Pääsesin ehmatusega ja pesuprotsessis ühtegi hammast ei kaotanud.

Nädala lõpetas stringides saunaskäik, mida kogesin elus esmakordselt. Millegipärast kartsid kohalikud, et määrime nende lavalauad ära. Sisse oli köetud 45 kraadi, mida meie eestlastena väheseks pidasime. Rohke veeloopimise abil suutsime õhutemperatuuri 62 soojapügalani pungestada. Lõpus oli juba päris mõnus ja sai higigi lahti!

Täna varahommikul, kella 4.45e paiku puudutasime Eestis maad. Nüüd, peale mõnetunnist tukastamist ja kaasa toodud Maroko "viski" manustamist tundsin endas jõudu elamused üles täheldada. Edasised treeningud jätkuvad kodustes tingimustes tuttava halli taeva all.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!

Möödunud nädalavahetusel toimunud Eesti sisemeistrivõistluseid sobib ülaltoodud Eesti vanasõna päris hästi ilmestama: mina olin lisaks võistlemisele esmakordselt kommentaatori rollis, teenides rääkimise kõrvale ka hõbeda 5000 meetri käimisdistantsilt. Konkurent Lelumees aga istus vaikides kodus, vaatas Delfist ülekannet ning tuli, nägi ja võitis. Samas poleks isegi rääkimata jätmine mind kullale aidanud, kaotus kerge külmetushaigusega võidelnud ja 13. sisemeistritiitli võitnud Lelumehele oli viimaste aastate napim, aga siiski kindel. Mis puutub aga kommentaatori rolli, siis see meeldis mulle väga! Siinkohal suured tänud ettepaneku teinud Timo Tarvele ning nõu ja jõuga abiks olnud Eesti kergejõustikukohtunike grand old manile Peeter Randarule! Nendelt on palju õppida - millise kiiruse ja vilumusega mehed suures ja kiiresti muutuvas infotulvas reageerisid on klass omaette, minu austus! 

Stardipaugu kõlades läksime Lelumehega koheselt oma teed. Püsisin Lauril esimesed kolm ringi taga, seejärel tekkis sisse 100-meetrine vahe, mida favoriit suutis hoida lõpuni. Viimastel ringidel kiikas Lelumees aeg-ajalt üle õla, veendumaks, et ma ikka ohutus kauguses oleksin. Enesetunne oli võrreldes paari viimase hooajaga väga hea, treenitus aga mitte parimate aastate tasemel. Vaatamata sellele, täitsin eesmärgi ja Lelumehe käest ringi sisse ei saanud. Lõpuks jäi vahe 18 sekundit, mis viimaste aastate kontekstis on päris napp kaotus! Lauri Lelumehele tagas tiitlivõidu aeg 22.18,62. Sees ja väljas kokku on ta nüüd võitnud rekordilised 25 meistrikulda! 

Enne starti prognoosisin aega 22.20ne kanti. Alust sellleks andis kümme päeva varem trennis suhteliselt kerge vaevaga käidud 3000 meetri aeg 13.31. Paraku läbisin võistluste esimesed kolm ringi Lelumehe taga liialt kiirelt, mistõttu lõpuosas tuli pisut lõivu maksta. Resultaat 22.36,75 erilist rahulolu ei pakkunud, küll aga sai täidetud eesmärk möödunud aastast aega parandada ning ka kaotus Lelumehele ei olnud üleliia suur.

Võitlus kolmandale kohale jäi Ainar Veskuse ootamatu puudumise tõttu pea olematuks. Veel päev varem oli Sillamäe mees stardiprotokolli kantud, võistluspäeva hommikuks oli aga nimi paberilt kadunud. Seega sai pronksi ja ühtlasi oma esimese täiskasvanute medali meie tulevikulootus Ruslan Sergatšjov, ajaga 24.26,48. 

Finišis kadestasime Lelumehega neljandana lõpetanud narvalase Igor Jakovlevi (aeg 26.01,36) kehaehitust. 19-aastase noormehe atleetlik torso sobiks pigem anatoomia õpikusse või kangisaali kui käijate seltskonda. Kadedus paisus veelgi, saades teada, et noolelik keha on noormehel kaasa sündinud, jõusaali looduslaps ei külasta! Kokku oli stardis viis meest. 

Naiste 3000 meetri käimise stardijoonele rivistus aga koguni 12 käijat! Kuni viimaste ringideni konkureerisid tiitlivõidule KJK Atleetika esindaja Anna Tipukina ja temast neli aastat noorem Sillamäe Kalevi tulevikulootus, 15-aastane Angela Mandel. Lõpuringidel pani Mandel hooaja edetabelijuhina oma paremuse maksma, korrates kolmesekundilise paremusega mullust saavutust. Eesti meistri ajaks märgiti 15.45.04. Teisena lõpetanud Tipukina sai kirja 15.48,61. Pronksi võitnud ja finišis suurest pingutusest oksendanud 14-aastane JK Tempo esindaja Anastasija Skatško sai lõpuprotokolli kirja 16.43,40. Tõeline võitleja, nii sünnaivad meistrid!

Huvitava faktina jääb möödunud Eesti kergejõustiku sisemeistrivõistluseid ilmestama tõsiasi, et nii kõige noorem kui ka võistluste vanim võitja tulid käimisdistantsidelt. Naiste kuldmedali võitnud Angela Mandel on 15-aastane, ülikogenud meeste meister Lelumees aga 36!

Foto: Marko Mumm

TULEMUSED

Eestikate eelvaade...

22. veebruaril toimuvad Lasnamäe Kergejõustikuhallis Eesti sisemeistrivõistlused, kus hommikupoolses programmis ka käimisdistantsid.

Kell 11.00 antakse lähe naiste 3000 meetri käimisele. Stardijoonele rivistub seekord 12 sportlast, kellest naiste klassi kuulub tegelikult vaid ülikogenud Anneli Aru, ülejäänud osa moodustab järelkasv. Meistrimedali eest hakkavad rajal mõõtu võtma tiitlikaitsja Angela Mandel ja Anna Tipukina. Jaanuari lõpus toimunud vanuseklasside meistrivõistlustel oli vanem, Tipukina, tiitlikaitsjast mõne sekundi kiirem. Hooaja parimat tulemust hoiab aga siiski Mandel (14.45,5). Tipukina hooaja tippmark on aga vaid kaks sekundit nõrgem, seega on oodata põnevat duelli! Margarita Kozlova ja Anastasija Skatško peaksid paberite järgi võitlema kahvatumat karva medalite eest. Ülejäänud kaheksa käijat on taseme poolest pisut nõrgemad ja medaliheitlusse sekkuda ei tohiks.

Start meeste 5000 meetri distantsile antakse kohe pärast naisi, kell 11.40. Siin on suurfavoriidiks tiitlikaitsja, kogenud 36-aastane Lauri Lelumees, kes hoiab sel distantsil kõigi aegade edetabelis 20.43,6ga teist kohta. Tiitlikaitsja kommenteeris oma selle hooaja eesmärke ja hetkeseisundit järgmiselt: "Üldjoontes on ettevalmistus kulgenud plaanipäraselt. Eelkõige on eesmärgiks olla aprillis-mais väga heas vormis ja esineda edukalt Euroopa karikavõistlustel 20 km distantsil. Üldist mahtu on kahandanud ebasobivad ilmaolud, mis lubavad korralikult treenida vaid sisehallis või lindil. Suusatanud olen pooled korrad nö vägisi, kehvade lumeolude kiuste." Sellele vaatamata ütleb luureinfo, et Lelumees on heas vormis. Möödunud esmaspäeval läbis 5000 meetri spets Rahandusministeeriumi jõusaali lindil 10 km 44 minutiga, mis lubab prognoosida aega 21 minuti algusesse.

Kuidas iseloomustada enda seisu? Möödunud aastase hõbemedaliomanikuna ei tahaks ka seekord vähemaga leppida. Kindel plaan on käia paremini kui eelmisel korral (22.50,72), mil kimbutasid terviseprobleemid ja roidevigastus. Mahud on küll kõigest sellest tulenevalt kolmandiku võrra väiksemad kui parimatel aastatel, aga treeningute kvaliteet see-eest tõusnud. Vaatamata sellele, et hooaja põhieesmärgiks on püüda isiklikku rekordit 10. oktoobril Saksamaa meistrivõistlustel 50 km käimises, olen kiirustreeningutega vaikselt algust teinud ja päris kangete jalgadega starti ei tule. Isikliku siserekordi (21.23,51) vorm siiski veel jalgades ei ole.

Kolmas medalipretendent on Sillamäe mees Ainar Veskus. Nagu ikka on tegemist nn "musta hobusega", kelle tegemistest ja hetkevormist vähe teada. Fakt on vaid see, et mees on andekas ja kui vähegi liigutab, võib medali võitmiseks vaja minev vorm saabuda üpris kiiresti. 

Neljas medalinõudleja on meie tulevikumees Ruslan Sergatšov. Jaanuari lõpus toimunud vanuseklasside meistrivõistlustel püstitas noormees 3000 meetri käimises uue B-klassi rekordi, ajaga 14.00,56. Medalivõimalus on noormehel siis kui mõnel ülal mainitud konkurendil satub olema väga kehv päev või esineb tehnikaprobleeme.

Ülejäänud nelik omab medalivõiduks vaid teoreetilist šanssi. Täiesti lootusetus seisus nad muidugi pole, kuna spordis, eriti käimises, võib kõike juhtuda!

 

Järelkasv võistles Tartus meistritiitlite nimel

Möödunud nädalavahetusel peeti Tartus Eesti noorte sisemeistrivõistluseid. Nädala alguses olin saanud kõne Peeter Randarult, sooviga mind kohtuniku rollis näha. Käimise arengule kaasa aitamine on minu jaoks au küsimus. Mõte mõneks tunniks Tartut väisata tundus hea vaheldusena. 

Taaralinna jõudes tegin kiire tiiru vanalinnas. Kahjuks jäin juba teistkordselt Tartu Jaani kiriku ukse taha. Olen alati tahtnud näha sealseid kuulsaid terrakotafiguure, millest vanimad pärinevad 14. sajandist. Samas olen kindel, et kolmandal korral näkkab, on see ju kohtuseaduseks!

Spordimuuseumi ees kohtasin jooksumees Kristo Reinsalut, kes seoses oma raamatu väljaandmisega sealkandis asju ajas. Äsja laagrist naasnud tumepruun jooksuhunt tegi huvitava tähelepaneku. Nimelt on tartlaste käimistempo oluliselt aeglasem pealinnlaste omast. Tuli tõdeda, et elu kulgeb lõunapool pisut teises rütmis!

Raekoda, ülikool, roheline tee ja creme-brulee kohvikus "Suudlevad Tudengid" ning oligi aeg sammud halli suunas seada.

Käimisdistantsid olid planeeritud meistrivõistluste viimasteks aladeks. Kõigepealt anti lähe tütarlaste B-klassi 3000 meetri käimisele, kus meie tulevikulootus Angela Mandel kindla esikoha noppis. KJK Kalev-Sillamäe neiu kattis vahemaa stardist finišini 16.09,3ga. Hõbemedali võttis teine tulevikulootus, Jooksuklubi Tempo esindaja Anastasija Skatško, ajaga 16.46,9. 

Päeva parima tulemuse eest hoolitses samuti Jooksuklubi Tempo esindaja Ruslan Sergatšjov. Hetke lootustandvaim noorkäija püstitas 3000 meetri distantsil 14.00.56ga Eesti B-klassi rekordi!

Tütarlaste A-klassis noppis 3000 meetris kirkaima medali KJK Kalev-Sillamäe käija Lika Mitrofanova. Aeg 18.50,91 oli küll nõrgem kui B-klassis võidutsenud Angela Mandelil, aga võitjate üle kohut ei mõisteta! Poiste 5000 meetri distantsi võitis väga head tehnikat näidanud sillamäelane Kirill Titov, ajaga 27.02,06.

Naisjuunioride klassis näitas Anna Tipukina päeva kiireimat aega, võites 3000 meetri distantsil meistritiitli 16.05,61ga. Ühtlasi ka päeva parimat tehnikat demonstreerinud KJK Atleetika neiu on üks Euroopa Karikavõistlustel osaleva Eesti käimiskoondise kandidaate. Meesjuunioride võit läks NPSK Narvic spordiklubi esindajale Igor Jakovlevile. Atleetlikul noormehel kulus 5000 meetri distantsi läbimiseks 26.35.48 minutit.

Nagu Eesti spordis tavaks, on noorsooklass väga kehvas seisus. See on vanus, mil lapsepõlv saab läbi ning seistakse teelahkmel. Peale keskkooli lõppu löövad enamus rahaliste vahendite puudusel käega. Ometi sellest vanusest tõeline sporditegemine ju alles algab! Täiskasvanuna karjäärile tagasi vaadates ei oma noorteklassis saavutatu erilist tähendust. Spordimehe sisu avaldub ikka täismeeste konkurentsis! Nii juhtuski, et naiste seas selles vanusegrupis võistlejaid polnud. Noormeestel tuli starti kaks käijat. Vanusegrupi võitja Valentin Jegorov  KJK Kalev-Sillamäest kaotas küll aste nooremale võitjale pea viie minutiga, väärib aga siiski kiitust, et noorsooklassi käimisvõistlus võimalikuks sai. Meistritiitli tagas seekord aeg 31.47.72.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti käimissport elab edasi. Esile on kerkinud neli-viis lootustandvat noort, kes on tehniliselt juba praegu väga head. Nüüd oleks vaja hea tehnika tõsiste treeningute abil tulemuseks vormida!

Foto: Marko Mumm. Pildil Ruslan Sergatšjov ja  Angela Mandel

TULEMUSED 

Autasustati Läänemaa parimaid sportlaseid

Eile autasustati Pürksis 2014. aasta Läänemaa parimaid sportlaseid. Oli suur au kuuluda viie nominendi hulka. Viimati kuulusin valikusse 12 aastat tagasi, mil pälvisin Läänemaa parima meessportlase tiitli.

Sellel aastal riisusid koore vehklejad. Parimaks meessportlaseks sai oodatult MM-i kaheksas mees Sten Priinits. 

Oli ilus ja meeleolukas spordiõhtu maakonna spordihingede seltsis! Igasugune tunnustus on alati tore ja meeliülendav!

Foto: Arvo Tarmula

Jõudsin spordiveterani ikka!

Pühapäevase seisuga on siin ilmas elatud 35 aastat, millest 24 olen pühendanud võistluskäimisele. Ühtlasi sai astutud spordiveteranide klassi. 35 on number, millest alates spordimehest saab vanameister. Mõneti koomiline, kuid sportlase iga on üürike!

Vanematekodus Haapsalus võeti mind tähtpäeva puhul soojalt vastu. Oli väga meeliülendav pärastlõuna kõige lähedasemate seltsis. Suur tänu Ija, ema, isa, mamma, Lauri, Reelika ja Svetlana!

Täna sai veel lisaõnne töö juurest, kus kolleegide kallistused ja kiidulaul kõvasti energiat andsid. Kirsiks tordil oli aga mu oma 12. klassi "laste" sünnipäevalaul. Kui 42 noort inimest sulle siiralt silma vaadates lauldes õnne soovib, võtab ikka südame alt soojaks küll. Õnneks oli mul kolleegide õnnitlustest kogunenud tõeline šokolaadimägi ning igaüks sai suu enne tundi minekut magusaks.

Lisaks tahan tänada veel kõiki sõpru ja häid inimesi, kes mind meeles pidasid!

Juhhei ja sporti!

Mini-Me 3D

Mõned nädalad tagasi teatati, et olen saanud loosivõidu, auhinnaks võimalus endast tasuta 3D kuju printida. See tehnoloogia on veel üsna uus, seega tuleb 15 cm kuju eest välja käia 150 eurot.  

Wolfprint3D-s asub Põhjamaade ning Baltikumi ainuke printer. Lähima sellelaadse masina leiab Londonist. Seega oli mul suur au enda minikoopia tasuta kätte saada. Kohapeal tehti 50 fotoaparaadiga ühisklõps ning pooleteise nädala pärast võis kujukesele järele minna. 

Põnev ja huvitav oli ennast kõrvalt vaadata! Ma ei teadnudki, et mu nina külgvaates niivõrd pikk ja terav on! Igatahes väga tore kingitus, mida aastate pärast

võib-olla väikese õllekõhuga tagantjärele imetleda!

Jooks lahkunud kanaarilinnu mälestuseks

Reedel, kaks päeva enne hingedepäeva, lendas taevastele jahimaadele mu ämma kanaarilind Vassili. Kurvaks teeb teadmine, et see juhtus vaid kaks päeva pärast peremehe puhkusereisile minekut. Mind oli jäetud tema valvuriks. Vaatasin, et linnukesel on halb. Tavapärase oksal siristamise asemel istus vaene Vasja puuri põhjas ja hingeldas. Lootsin, et ehk läheb linnukesel paremaks. Vahepeal ta isegi lendas pisut, käis joomas. Järgmise päeva õhtul, töölt naastes, polnud olukord paranenud. Linnuke lahkus minu silme all. Vähemasti polnud ta mineku hetkel üksi...

Nüüd valdab mind rahutus - äkki oleksin saanud teda päästa? Oleks pidanud puuri haarama ja veterinaari juurde kihutama? Vasja oli 8-aastane, küllaltki eakas, aga äkki oleks arstid suutnud teda aidata? Paraku olin hiljaks jäänud...

Laupäevase Nõmme-Harku metsajooksu tegin mõttes Vassili mälestuseks. Ühtlasi tahtsin testida, milline on hetkeseis möödunud aastaga võrreldes. Peale 20. septembril toimunud 50 km meistrivõistluseid, olen nädalas 30-40 km sörkinud ja jõudu teinud. Paar korda jooksin lõunapausidel Lelumehega 14 km. 

Nõmme-Harku metsajooks ei ole lihtsate killast - 15 km tõuse ja languseid. Kohe jooksu alguses pannakse võimed kolme mõrvarliku tõusunukiga proovile. Neist üle saanuna, ootavad ees lõputud ning psühholoogiliselt rasked sirged. Võib öelda, et tegemist on jooksuga, mis nõuab kogu vaimse ning füüsilise arsenali mängu panekut. Masohistlik nauding kui nii võib väljenduda.

Lõpetasin möödunud aastaga võrreldes 25 sekundit tagapool. Aeg 58.13 andis 66 jooksumehe seas 11. koha. Arvestades vähest treeningpraktikat, võib üldjoontes rahule jääda.

Väikevend Lauri tegi aga elu jooksu, saades 55.17ga teise koha! Isiklik rekord paranes rohkem kui minutiga. Lauri tegi sotid selgeks viimasel kilomeetril, mil tõusunukki võttes gaasi põhja lükkas ja Eesti jooksuparemikku kuuluva Jaanus Kallaste seljataha jättis! Suur osa Lauri hõbemedalist kuulus ka raja ääres valjuhäälselt kaasa elanud Lauri Lelumehele. Kogenud jooksumees ja käimismeister oli see, kes väikevennal tõusul rünnata soovitas. Lelumehel jätkus ergutussõnu mullegi. Mõnikümmend meetrit kõrval jooksnuna, tajus ta mu väsimust. Nähes, et ma polnud suuteline rääkima, patsutas sõber lihtsalt tunnustavalt õlale, ärgitades viimaseid tõuse täie jõuga võtma. Seda ma ka jõudumööda tegin, võitlesin lõpuni. Pisut kripeldama jääb, et ühe konkurendi pidin lõpukilomeetril siiski mööda laskma - jalad olid pehmed ja hing paelaga kaelas. 

Muremõtete ja ängi vastu aitab kõige paremini füüsiline pingutus. Tundsin vajadust end pildituks rabeleda. Suures osas ka õnnestus. Sinu mälestuseks Vasja - et su hing leiaks rahu ja veelgi parema paiga!

Lauri Lelumees - hooaja kokkuvõte

Eelmise aasta novembrist kuni käesoleva aasta novembrini sai käies ja joostes kokku läbitud pea 4 tuhat kilomeetrit. Jah, tavainimese jaoks on seda mõõtmatult palju, kuid enda tugevamate aastatega võrreldes veerandi võrra vähem.

Kuna spordin töö ning ka kõikide muude eluliselt kaasnevate kohustuste kõrvalt, siis eriti just sellel hooajal kajastus see väiksemas treeningute mahus. Talvekuudel oli üle 100 kilomeetrise mahuga nädalaid vähe ning kehvem baasvastupidavus toob kaasa tavaliselt tulemuste ebastabiilsuse. Samuti on vormitipp laugem ja kestab vähem, sest aeroobne baas on ebapiisav. Treenituse mõju avaldub selgemalt ja vahetumalt just pikematel distantsidel – 20 km läbimine rahuldava resultaadiga eeldab mitmeid kurnavaid tempo ja lõigutreeninguid, kus ühest treeningust saadav koormus moodustab 70 - 90% võistluskoormusest. Selleks, et nii karme treeninguid taluda peab eelnevalt olema tehtud pikaajaliselt kestvaid ja suhteliselt madala intensiivsusega treeninguid.

Ka see aasta sai „maiuspaladena“ läbitud ühel treeningul 7x2 km võistluskiirusega ning 5x3 km võistluskiirusega, kuid võrreldes eelnevate aastatega ei suutnud saavutada keskmiseks kilomeetri läbimise kiiruseks 4.25-4.30, vaid pigem 4.35-4.40.

Kogenud sportlasena ei loonud endale seega ebareaalseid illusioone isiklike rekordite saavutamise võimalikkusest. Eks treeningud toovad vormi väga selgelt esile ning teatavate võtmetreeningute põhjal oskan juba küllalt täpselt ennustada potentsiaalset võistlusresultaati. Seda omakorda mõjutavad paljud faktorid – enesetunne, ilm, kohtunikud, rada jne, kuid tegelikkust ei saa eirata. Halb vorm rahuldavat tulemust ei anna.  

Eestis oli konkurents distantsidel 5-20 km hõre, kuid selle vaatamata on kohustus anda kõigil võistlustel maksimum. Ma ei ole poole tera mees. Võistlusprotokollide sirvimine ei näita alati närvi-, tahte- ja energiakulu. Ühelegi Eesti käijale ma ka sellel aastal vahetus konkurentsis ei kaotanud, seda asjaolu võib pidada oluliseks. Õnnestus võita kaks täiendavat meistritiitlit (5000m sisehallis ning 20 000m), samuti tulla Klubide Karikavõistluse võitjaks. Võistlesin kahel välisvõistlusel olles Alytuses 17. ja Valmieras 4.  

Järgmise hooaja eesmärgid on ambitsioonikad. Rahuldust pakuks vaid mõni isiklik rekord. 20 km ootaksin igal juhul aega alla 1:30, seda ka välisvõistlustel.

Eks areng eeldabki senisest suuremaid pingutusi ja ohvrite toomist, vigade analüüsi ja nende vältimist. Kogemused treeningute planeerimisel ja oma keha kuulamisel suurenevad iga aastaga, loodetavalt võimaldab see kompenseerida vanusega paratamatult kaasnevat taastumise aeglustumist. Järgmisel hooajal on loodetavalt võimalik osa võtta Euroopa Karikavõistlustest, mis taseme poolest on Eesti käijate praegune maksimum. See stiimul lisab kindlasti motivatsiooni ja treeningutele hoogu.

Käimisvõistlused- 2014   

     

AEG/ VÕISTLUS	TULEMUS
23. veebruar Eesti talvised MV Tartu SH	21.49,48 (4.22) I koht 23. meistritiitel
12. aprill Nõmme Maanteejooks 5km	17.17 (3.27) 12. koht
3. mai Klubide karika-võistlused Narvas 10 000 m	44.46,3 (4.29) 1. koht 13 startinu hulgast
17. mai L Bruno Junki võistlused Valgas 10 000m + Rootsi-Läti-Leedu-Eesti käimise maavõistlus	45.31,8 (4.33) 6. koht 12 hulgas (eestlastest parim)
13. juuni R Alytus 20 km	1:38.45 (4.57) 21. koht
12. juuli Läänemaa Lahtised MV 20 km	1:34.55 (4.45) 46.57/47.58 I koht
19. juuli Balti matš 10 000m	46.22,47 (4.38) IV koht
3. august Eesti MV 20 000m Kadriorus	1:38.47,52 (4.56) I koht
20. sept Läänemaa lahtised MV 20 km	1:36.10 (4.49)

2014. a hooaja analüüs

Hooaja alguses tegin ülaloleva pildi, pannes selle oma arvuti ja telefoni desktopile. Sihtima peab maksimumi, seega otsustasin püüda nelja kulda. Täitsin eesmärgi poolenisti, tegelikult isegi rohkem, kuna kõige väärtuslikumad kullad õnnestus koju tuua. Tähtsaim neist oli kuldsõrmus, mis nüüdsest kaunistab mu paremat kätt ja meenutab, et olen abielus imelise inimesega kel nimeks Ija. Teine väärtuslik kuld tuli medali näol oma põhidistantsil 50 km-s mis tõstis mind ühtlasi Eesti meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks. 

Kui tiitlite osas läks kõik suurepäraselt, siis ajalised resultaadid jätsid soovida. Maadlesin terve hooaja terviseprobleemidega ning täiesti tervena ei õnnestunudki võistelda. Seetõttu kannatas tugevalt ka treeningmaht. Oktoobri lõpus lukku mineva makrotsükli kogumaht tuleb eelnevate aastatega 1000-1300 km võrra väiksem.Talvel jäi korralik põhi ladumata, tulekahju aitas kustutada vanemate kingitus Barcelona laagri näol. Jõulude ajal sai kevadehõngulises Kataloonia pealinnas nädalaga kogutud 142,6 km. Kevadel avanes tänu headele toetajatele ning osalisele omafinantseeringule võimalus treenida koos Lelumehega kaks nädalat Maltal. Seegi oli väga vajalik abi õhukese vundamendi tugevdamiseks. Positiivset indu andis juurde Adidase toetus varustuse näol.

Võistluseid kogunes hooaja jooksul kaheksa. Aasta algas veebruaris Eesti sisemeistrivõistlustega Tartus.  5000 meetri aeg 22.50,72 ei andnud kullavõimaluseks lootust, rahulduda tuli Lelumehe järel hõbedaga. 

Välishooaja avasin seekord kõrvalalal. Kuna aprillis Eestis ühtegi käimisvõistlust polnud, tuli organismi käimatõmbamiseks osa võtta jooksuvõistlusest. Nõmme mägise maanteejooksu 5 km (17.22) andsid igati positiivse emotsiooni ja korraliku koormuse. Esimene start käimises sai tehtud mai alguses klubide karikavõistlustel külmas ja tuulises Narvas. Pikkade liibuvatega võisteldes käisin tagantjärele vaadates hooaja parimad 10 000 m. Teine koht tuli ajaga 45.58,5. Kaks nädalat hiljem Bruno Junki mälestusvõistlustel Valgas olin iseenda hale vari, läbides 10 000 m 47.02,3-ga, olles rahvusvahelises konkurentsis seitsmes. 

Seejärel oli kord võtta vastu kõige väärtuslikum autasu - 7. juunil vahetasime Ijaga kuldsõrmuseid. Järgnes üheksa päeva paradiisi Türgi kuuma päiksese all. Mesinädalatel hoidsin toonust, kogudes 86,5 km. Kahjuks vigastasin nädala lõpus veepalli mängides roideid, mis pani treeningutele kolmeks nädalaks pitseri peale. 

Valu taandus imeväel päev enne Läänemaa lahtiseid meistrivõistluseid. 12. juuli hommikul oli hea minek, kaotasin Lelumehele 20 km-s vaid sekundiga. Aeg 1:34.56 paraku erilist rahulolu ei pakkunud kuid oli seisundit arvestades maksimum. Järgmisel nädalavahetusel esindasime Lauriga Eesti koondist Valmieras toimunud Balti matšil, paraku ilma erilise särata. Kaotasime mõlemad isiklikele kõvasti. Paar lõunanaabrit õnnestus siiski seljataha jätta. Tagasihoidlikud 10 000 m päädisid 47.13,14-ne ja viienda kohaga. Kaks nädalat hiljem oli taaskord võimalus kullajahti pidada. Paraku võimaluseks see ka jäi. Lelumehele kindlalt kaotades ja teisi samakindlalt võites ületasin lõpujoone teisena. Aeg valmistas järjekordselt suure pettumuse - 1:42.57,51 (20 000 m) pani häbenema ja kiirelt staadionilt lahkuma.

Augustikuu õnnestus küllaltki korralikult (527,9 km), kuid seegi ettevalmistus sai tehtud antibiootikumide pealt. 20. septembril aset leidnud hooaja põhivõistlusel võtsin 50 km-s kohustusliku kulla ajaga 4:28.53. Isiklikule rekordile tiksus kaotust küll üle kümne minuti, aga jällegi, arvestades põrgut millest läbi olin tulnud, tundus saavutus väikese eneseületamisena.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et oli kahetine aasta- õnnestus võita mõned tähtsad kuldsed autasud ning tõusta kõigi aegade edukaimaks käijaks. Füüsiline vorm seevastu oli tervisest tulenevate puudujääkide tõttu treeningmahus kesisevõitu. Viimased kaks aastat on olnud kui õudusunenägu. Hea meel, et hooajale möödunud nädalal joon alla tõmmatud sai!

Tõus meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks!

Möödunud laupäeval toimusid Haapsalus Eesti maanteekäimise meistrivõistlused. Imeilus suveilm 18-soojakraadi ning päikesepaistega tegi võistlemise igati nauditavaks. Kahju ainult, et konkurente nappis. Tegime 50 ringi 500-meetrisel sirgel. Esimesed kümme kilomeetrit kulgesid talutavalt, 20-ne peal aga hakkas väsimus endast märku andma. Nii varases faasis ei ole see tavaliselt hea märk. Sellegipoolest õnnestus korralikku rütmi hoida.Väikese üllatusena edestasin 25 km peal rekordgraafikut kahe minutiga (2:08), 30 km märki jõudes olin samuti veel rekordgraafikus, läbides vahefiniši 2:35-ga. See andis emotsionaalselt kõva laengu, mistõttu suutsin veel mõned kilomeetrid heas rütmis püsida. Käimismaratoni otsustavaks kohaks kujuneb tihtilugu 35. kilomeeter, kus kõvad mehed lõpuspurdiga alustavad ning nõrgemad kustuma hakkavad. Kuulusin seekord nõrgemate kilda- kuigi sammusagedus palju ei langenud, toimus siiski oluline tempomuutus. Eriti valusaks läks liikumine 45. kilomeetril. Just seal minetasin võimaluse püüda karjääri paremuselt teist tulemust (4:25). Tervisehädadest tulenenud väike treenitus andis lõpukilomeetritel endast jõuliselt märku! 

Vaatamata raskustele täitsin põhieesmärgi, tõustes Eesti meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks! Rekordiline 24. meistritiitel tuli ajaga 4:28.53. Kokku on mul nüüd auhinnakapis 46 meistrivõistluste medalit. Sellega möödusin pikka aega medalitabelit juhtinud Mart Järvistest. Au tuleb anda ka teisena lõpetanud vanameister Rein Sumbergile (5:56.07)!

Naiste 20 km võit läks Sillamäele. Võitis Angela Mandel uue Eesti B klassi tipptulemusega 1:59.23, millega ületas Ragle Raudsepale kuulunud margi 12,5 minutiga! Naiste esikolmikusse jõudnud püstitasid kõik isiklikud rekordid.

Läänemaa maanteekäimise meistrivõistlustel noortele käisid nii Ruslan Sergatšov kui ka Anastasia Skatško 10 km. Nende lõppajaks kujunes vastavalt 50.12 ja 57.57. Noorte 5 km distantsil võidutses Sergei Sannikov. Kõik ülalmainitud esindasid jooksuklubi Tempo. Tüdrukute 3 km võitis Eneken Vendel Läänemaa Kergejõustikuklubist.

Väljaspool arvestust peetud meeste 20 km distantsi võitis meie lühemate maade liider Lauri Lelumees Bruno Junk Käimisklubist. Konkurentsipuudus, pikale veninud hooaeg ning palju vaimuenergiat röövinud olmeprobleemid jätsid tulemusele oma jälje. Alavõit tuli 1:36.10-ga. Kui esimese 10 km vaheaeg andis veel lootust hooaja tippmargiks (47.08), siis võistluse teisel poolel langes kilomeetri keskmine tempo 4.40-lt 4.55 juurde. Lauri ise pidas kaks nädalat enne võistlust võimalikuks ka aega 1:33-1:34. Kuna viimased tõsised tempotreeningud läksid üle kivide-kändude, siis tuli ootusi kahjuks langetada. Siiski oleks patt olnud meie võistluskalendri hõredust arvestades võistlemisvõimalusest loobuda. Paralepa rada on Lelumehe sõnul küll osoonirikas ja võrdlemisi tuulevarjus, kuid asfaldi kvaliteet kehvapoolne. Raja keskel olev kõrgendik ning mitmed ebatasasused sunnivad parema trajektoori otsinguil lisameetreid läbima. Muidu hea asukohaga trass vajaks tema sõnul juba hädasti renoveerimist.