Päev pärast pulmi lendasime
mesinädalatele Türki. Peatusime luksushotellis Amara Dolce Vita. Kõik oli kui
filmis- lennukis teatati mikrofoni, et meiega reisib noor abielupaar, hüüti
kibe ning tehti tugev aplaus. Lisaks pakuti šampust, puuvilju ja korralik lõunasöök!
Kohale jõudes ootas VIP-transfeer hotelli- ainult meile mõeldud auto koos külma
vee ja lilledega. Hotellituba oli samuti kenasti kaunistatud- roosiõied,
šokolaad, šampus, nimetähtedega padi jne, superluks! Lisaks kuulus paketti veel
tasuta fotosessioon ning elitaarse kalarestorani külastus koos spetsiaalselt
meile kaunistatud lauaga.
Kümme päeva paradiisis kus päike
säras, sooja 30 kraadi ja kõik eluks vajalik tasuta, hellitas lõpuks päris ära!
Vaatamata ümbristevale luksusele,
kibelesin juba esimesel päeval trenni. Sain naiselt noomituse, aga kui
selgitasin, et ei suuda muidu lõdvestuda kui hommikune pingutus tegemata,
sain loa treenida. Vahel tegin õhtuti väikese jooksuotsa lisakski.
Kuna kuuma jagus
ja päike kõrvetas armutult, oli korralike treeningute sooritamine raske.
Pealegi olin mesinädalatel! Sellegipoolest kogunes nädalaga 86 kilomeetrit. Palju pääastis konditsioneeritud jõusaal koos tasemel
varustusega- tegin sealsel lindil kolm korralikku käigutreeningut ning pumpasin
jõudumööda rauda.
Tegeletud sai ka muude aladega.
Nii võitsime Bocce-s Ijaga võistkondliku kuldmedali. Veepallis nii hästi ei
läinud. Mängisin koos kogukate saksa noormeestega, kes välimuselt meenutasid
Läänemere hülgeid. Hoidsin targu tagasi ja teravamatesse olukordadesse ei
sekkunud. Siiski õnnestus end vigastada- väravas olles, hakkasin palli võrgust
välja noppima. Toetudes kerega aluslatile, muljusin roideid nii õnnetult, et
tõenäoliselt rebestasin seal paiknevaid süvalihaseid. Analoogne vigastus on mul
juba kolmandat korda. Varasemast tean, et valu kaob 2-3 nädala jooksul.
Igatahes väga ebameeldiv õnnetus. Kui veel järgmisel päeval sörkisin läbi valu
viis kilomeetrit, siis edaspidi otsustasin treeningutest loobuda.
Liikumine teeb valu ja magamine on häiritud. Tasapisi tunnen siiski paranemise
märke. Loodetavasti on sellel korral tervenemine kiirem!
Sakslased andsid sealses kompleksis
üleüldse tooni. Nii sattusime kõrvaltuppa pensionäridest abielupaariga, kes kuidagi
oma kireleeki taltsutada ei suutnud. Kas meelega või kogemata, unustas vanapaar
pidevalt enne armumänge rõdu-ukse lahti. Nii kostis õhtuti üle hoovi oigeid ja
hüüdeid stiilis oo-ya..das ist gut! Nagu tõetruus saksa pornofimis!
Kokkuvõtvalt võib öelda, et olid imelised mesinädalad. Nautisime teineteise seltsi ning
õnnestus teha ka päris korralikke treeninguid. Suur tänu Ijale, reisibüroole
Delfiin ning TEZ Tour-ile, kes need kaunid päevad võimalikuks muutsid!
Tagasilennul oli veel kaks naljakat
seika. Esiteks sattus lennukit juhtima tore vene piloot, kes kõiki naerma ajas, teatades mikrofoni:
„Tere poisid ja tüdrukud, siin kapten. Palun kinnitage turvavööd, minu nimi on
Igor Surematu.“ Teise naerupahvaku meelitas piloot välja Tallinna jõudes,
teatades, et kohalik temperatuur (juuni keskpaigas!) on 10 kraadi.
Lisamärkusena olgu öeldud, et naasime just +30 soojakraadi juurest.
Pilvine ja külm kodumaa tekitas
alguses küll pisut meelehärmi kuid kokkuvõttes on tore kodus tagasi olla. Igal
juhul eelistaks treenida pigem 10 kui 30 soojakraadi käes!
Loodetavasti paranen kiirelt,
sest peatselt seisavad ees mitu olulist starti!
No comments:
Post a Comment