Intervjuu Lauri Lelumehega

• Millal ja kuidas võistluskäimise juurde sattusid?

Võib öelda, et täiesti juhuslikult. Kergejõustikust olin varem peale kooli kehalise kasvatuse tundide kokku puutunud kesk- ja pikamaa jooksuga. Alates 9. klassist esindasin Tallinna 21. Keskkooli koolidevahelistel võistlustel distantsidel 800m kuni 3000m. Keskkoolist alates lisandusid tõsisemad jooksutreeningud ning sel ajal võistlesin tihti ka pikematel distantsidel. 34 minutiga 10 km läbida polnud probleemiks.

 Kuna mu jooksutehnika läbivad elemendid on olnud kogu aeg „madal samm ja suur sammusagedus”, siis soovitasid nii mitmedki teised jooksjad mul proovida võistluskäimist. Esimest korda sai võistluskäimisega tutvust tehtud 1997. aastal Pärnu staadionil, kus klubile punktide toomise eesmärgil meelitati mind 10 000m starti. Olles eelnevalt vaid korra proovinud võistluskäimise tehnikat jäljendada, õnnestus mul võistlus kehva tehnika kiuste ja tänu stiilikohtunike armulikkusele siiski lõpetada. Seega jõudsin käimise juurde suhteliselt hilja ehk 19 aastasena. 

• Miks võistluskäimine?

Usun, et eelkõige esmane positiivne emotsioon (nimelt õnnestus avavõistlus võita) oli see, mis meelitas. Mul oli juba ca 4 aastat treeninguid selja taga, seetõttu võisin tehnika omandanuna koheselt konkureerida Eesti parimatega kuigi tuleb tunnistada, et toonane tase Eestis oli tulemuste taseme poolest märkimisväärselt praegusest lahjem. Võistluskäimine võib olla väga dramaatiline ning aja jooksul tekib oskus valusatest tagasilöökidest üle olla ja võtta neid kui õppetunde. Erinevalt jooksumaratonist ei või käimises isegi lõpujoont ületanuna olla kindel oma võidus. Ajalugu tunneb mitmeid selliseid diskvalifitseerimisi.

Teisalt on tekkinud ka teatav missioonitunne. Tunne, et panustad ala arengusse.. Kaasnevalt arenened muidugi ka ise – loodetavasti nii füüsiliselt kui vaimselt.

Vaimne pool on tegelikult kõige olulisem. Aju langetab otsuseid, mitte lihased ja reeglina ei saa edukas sportlane olla rumal või tahtejõuetu.

• Millised on Sinu parimad saavutused?

Eesti meistritiitleid on praeguseks kogunenud 20. Veel võib mainida Euroopa Liidu I meistrivõistluste 12. kohta 20 km distantsil 2010. a Alytuses.

Euroopa karikavõistluste parim tulemus on 20 km 36. koht (Olhao, 21.05.2011)

Isiklikud rekordid distantside kaupa on järgmised:

5000 m – 20.26,9 (2010, 13. aprill) Haapsalu ST

5000m h - 20.47,15 (2010, 21. veebruar) Tartu SH

10 000 m – 42.55,6 (2007, 28. aprill) Murjani ST

  

10 km - 43.28 (2008, 11. oktoober) Tabivere

20 000 m – 1:31.48,0 (2011, 16. aprill) Murjani ST

20 km – 1:28.43 (2009, 15. august) Paralepa

  

50 km – 4:33.27 (2009, 3. oktoober) Jurmala

• Millised on alaga seonduvad eesmärgid?

Käia 20 km ajaga 1:27.15. Kõrvaleesmärkideks on 5 km – 20.00, 10 km – 42.00.  Nimetatud 20 km aeg oleks kiireim eestlane läbi aegade.  

• Kas oled oma valikuga rahul?

Kindlasti. Eesti tippudest on kujunenud omalaadne sõpruskond. Hoiame kokku ning toetame üksteist nii treeningutel kui võistlustel. 

• Mis on Eesti võistluskäimises hästi/millest tunned puudust?

Eestis on käimine kergejõustikuklubide tasandil küllaltki tugev, aeg-ajalt kerkib talente esile nii Haapsalust, Tallinnast, Tartust, Valgast kui Ida-Virumaalt. Oluline on motiveerida ka noori treenereid tegelema ala arendamisega, suurendamaks harrastajate arvu. Samuti tuleb korraldada seminare võistluskäimise propageerimiseks ja kutsuda siia esinema heatasemelisi treenereid.

Just tugev konkurents on see, mis innustab üha targemalt ja tugevamalt treenima. Võib öelda, et käimise kitsa kandepinna tõttu ei ole konkurents alati just piisav ning siis tuleb kasutada teisi motivaatoreid, et tulemuste areng ei seisatuks. Eestis on tugev käimistreenerite puudus. Puudub nii kvantiteet kui kvaliteet. Mitmed omaaegsed tipud ei ole tahtnud või ka olnud suutelised enda kogemusi teistele edasi andma. Sellest on kahju, sest noorte suunamisel spordi juurde on treeneri roll väga oluline. Hiljem sõltub juba sportlasest endast, kas ta vajab enda kõrvale pidevalt juhendajat või mitte.

Ise pean väga oluliseks, et mitte ainult treener vaid ka sportlane oleks intelligentne ja omaks teadmisi treeningprotsessi juhtimisest ning treeningmetoodikast. Peale tagasitulekut käimise juurde olen olude sunnil treeninud ilma treenerita, kuid vaatamata sellele olen suutnud tublisti parandada oma isiklikke rekordeid kõikidel võistluskäimise distantsidel. Toetav sõna või hinnang tehnikale on küll see, millest puudust olen tundnud. Olles ca 5 aastat treeninud maestro Uno Källe käe all, tean milline peaks olema üks väga hea treener.

Eestlastele loomuomaselt ei suudeta tihti piisavalt koostööd teha, seda nii ala juhtimises kui klubide vahel. Seni ei ole meil ka võimekat mänedžeri, kes suudaks ala juurde tuua sponsoreid – võistluskäimine tipptasemel ei ole enam odav ala.

Eesti käimise tulevik sõltub suuresti sellest, kuidas suudetakse kogu süsteemi töös hoida ja arendada. Oluline on korraldada ka Eestis piisavalt tugeva konkurentsiga rahvusvahelisi võistlusi ning osaleda käimise Euroopa- ja maailmakarikavõistlustel, samuti tugevatasemelistel võistlustel lähiriikides. Kuigi Eesti käimise ja käijate tase jääb maailmatasemele märgatavalt alla, ei ole võimalik üksnes kodus võisteldes maailma parimatega vahet vähendada. Lähiaastate suureks eesmärgiks on vähemalt ühe Eesti käija osalemine Rio olümpiamängudel.

Pilt: http://pilt.delfi.ee/picture/13514653/