Laupäeval toimusid Valgas Pedeli
jõe kallastel Eesti maantekäimise meistrivõistlused. Algselt Jurmalas (Läti)
Eesti-Läti ühiste meistrivõistlustena aset leidma pidanud üritus korraldati
tänu Toomas Rosenbergi kiirele tegutsemisele kolme päevase etteteatamisega
Eestimaa pinnal. Lätlastelt võttis korraldusõiguse sealne tüli kohaliku
kergejõustikuliiduga. Nii jäigi ühine mõõduvõtt lõunanaabritega ära ja
meistrimedalid jagati vaid omade seltsis.
Kell 10 astusid stardijoonele
viis vaprat viiekümne meest ja kolm kanget kahekümne naist. Sarnaselt möödunud
aastaga, mil võistlus peeti teispool jõge, puhus seegi kord ühel suunal
stabiilselt tugev vastutuul! Puhangud olid küll pisut leebemad kui möödunud
aastal, see-eest oli aga trass oluliselt kurvilisem ja rohkete tõusude-langustega.
Vaatamata sellele, otsustasin
võtta väikese riski ja alustada rekordgraafikus. Võimalikult hea tulemuse nimel
oleks pidanud olusid arvestades alustama tagasihoidlikumalt, kuid ükski aeg
peale isikliku rekordi poleks mind nii või teisiti rahuldanud. Parem kaotada
isiklikule rekordile veerand tunni kui ühe minutiga!
Jonnakalt vastu tuult pressides,
hakkasin 8. kilomeetri paiku taipama, et see missioon on hukule määratud. Jõud
hakkas üsna kiiresti raugema ja peale 20. kilomeetrit langes tempo juba
oluliselt. Paari raskema kilomeetri vältel, mil vaevlesin masenduse,
minnalaskmismeeleolude, hirmu, viha ja üldise nõrkusega, kaotasin palju
väärtuslikke sekundeid. Kuskil 23. kilomeetril „august“ välja tulles, ringiajad
mõnevõrra paranesid, kuid rekordist tuli seekord suu puhtaks pühkida!
Raskel hetkel teadsin siiski
kindlalt, et peagi hakkab jälle kergem! Pressisin edasi, eesmärgiga vahepeal
lähenema hakanud Virgoga võimalikult suur vahe sisse teha.
Poiss oli tubli ja võitles
kõvasti, kuid seekord mulle veel kordagi ohtlikuks ei saanud. Võitlus kulla
nimel käis minu ja loodusjõudude vahel.
Alates 20. kilomeetrist
keskendusin rekordi üritamise asemel võimalikult hea aja püüdmisele. Peale 20.
kilomeetri „auku“ oli tunne taas normaalne- mootor töötas täisvõimsusel, ainult
jalad ei tulnud järgi! Tõusud-langused ja vastutuul röövisid üsna kiiresti kogu
jõu! Vehkisin abitult käte-jalgadega, aga edasi eriti ei liikunud!
Nõudlik rada mõjutas ka mu
piiripealset tehnikat, nii sain üsna kiiresti 2 hoiatust täis ning enamus
distantsist tuli käia ohutsoonis.
Seljataga kindlustas Eesti
Maaülikooli Spordiklubi atleet Virgo Adusoo oma hõbemedalit, jätkates heas
rütmis, ilma ühegi hoiatuseta.
Pronksi eest käis võitlus vanameister
Rein Sumbergi ja kahe noore mehe- Artjom Djatšuki ning Virgo ultrajooksjast
sõbra, elu esimest käimisvõistlust tegeva, Peeter Põllupüü vahel.
Kuskil 27. kilomeetri paiku
rauges noormeeste jõud. Artjom oli endale vahepealsete kiirendustega liiga
teinud (mingi hetk kärises vahe Reinuga juba üle km pikkuseks kuni vanameister
selle uuesti kinni nõelus) ning valutama hakanud jalg sundis Sillamäe noormehe
raja kõrvale. Ka käimisdebüüti tegeval Peetril sai umbes selleks ajaks jaks
otsa ning temagi oli sunnitud katkestama. Au ja kiitus mõlemale, et nii
rasketes tingimustes vähemalt üritasid! Rein aga liikus kindlal sammul pronksi
poole.
Viimasel kilomeetril panin kogu
jõuvaru mängu ja punnitasin uhke spurdiga lõpukilomeetri ajaks 5.14. Kümnes
järjestikune meistritiitel tuli kahe hoiatuse ja 4:33.13-ga.
Hõbemedalit kaitses Virgo Adusoo,
püstitades raskete olude kiuste isikliku rekordi. Hõbemedali väärtuseks kujunes
4:54.45.
Pronksi napsas noored mehed üle
kavaldanud eesti käimise raudvara Rein Sumberg, ajaga 5:33.00.
Meeste käimismaraton on pikk ja
masohistlik rännak, mille vältel võib kogeda tunnetespektrit kogu oma värvides-
sealt ei puudu erutust, hasarti, kogu keha halvavat nõrkust ja sellega
kaasnevat hirmu, meeleheidet, masendust, uuesti esilekerkivat kergendust,
sellega kaasnevat eufooriat ja lõpuks suurt rõõmu, et see kõik läbi sai!
Igaüks, kes selle raske teekonna lõpetab, kogeb esimese emotsioonina kegrendust
ja pingelangust!
Seda eriti peale 4-tunnist
võitlust tõusude ja vastutuulega! Nii valdasid ka mind lõpujoont ületades kahetised
tunded- ühelt poolt rõõm lõpetamise ja medali üle, teisalt pettumus saavutamata
jäänud rekordi üle. Aga nagu öeldakse- mis halvasti, see uuesti!
Mõne lause tahaks pühendada ka
meie vapratele naistele, kes end 20 km distantsil proovile panid. Sel hooajal
hoogsalt rekordeid uuendanud Maarika Taukul Bruno Junk Käimisklubist oli ka
seekord pidurdamatu, võites meistrikulla isikliku rekordi ja kõigi aegade
kolmanda tulemuse 1:49.58-ga. Eesmärk oli käia alla 1:50-e, seega sai distants
läbitud apteekri täpsusega! Tulemus oleks võinud veelgi parem olla, kui rasked
tingimused ja nädalapäevad tagasi läbipõetud külmetushaigus poleks organismile
ja mahutreeningutele oma jälge jätnud.
Eesti meistrivõistluste hõbemedal
kuulus vapralt võidelnud Anna Kukankovale Atleetika KJK, ajaga 2:04.06.
Sellised olid selle aasta muljed
meistrivõistlustelt! Tahaksin tänada konkurente, Toomas Rosenbergi, Jekaterina
Jutkinat, Mart Järvistet, Jaan Aavakivi, kommentaator Kriiti ja tema
sekretärina tegutsenud tütart, sportlaste treenereid ja paljusid teisi, kes
suutsid meistrivõistlused 3-päevase etteteatamisega läbi viia!
Minu austus Teile!
No comments:
Post a Comment