Käivitan mootorit

Möödunud nädala lõpus käivitasin vahepeal kaks ja pool nädalat seisnud mootori. Plaanisin juba hooaja lõpus, et seekord annan põlvedele pikema puhkuse. Plaan oli tagada neile 2 nädalat täielikku rahu. Nii pikka ja kerget üleminekuperioodi pole mul varem olnud, aga eks tuleb hakata vaikselt passi ka piiluma juba. 

Osalt tingis pisut pikema puhkuse ka väike vigastus, nimelt õnnestus mul rebestada roietevahelisi lihaseid, millest täielik taastumine veel kestab. Esimesed 10 päeva ei saanud midagi teha, sügav hingaminegi oli valulik. Nüüd on vigastus suuremas osas paranenud. Jõuharjutusi veel teha ei kannata, küll aga lubab juba kergelt joosta.

Nagu iga algus, oli ka see üsna vaevaline. Esimesed 30-minutilised jooksuotsad võtsid jalad kangeks ja valulikuks. Imestasin omaette kui kiirelt tehtud töö kaob!

Täna tegin esimese 6 km-se käigutreeningu, tunne oli väga hea ja värske! Uut indu sain teadmisest, et järgmisel aastal Moskvas toimuvatel maailma meistrivõistlustel on 50 km käimise norm 4:16. Minu isiklik rekord aga 4:18.36, puudu jääb 2 min 36 sek. Seega tuleks rekordgraafikust ca 500 meetrit eespool lõpetada. Kunagi varem pole ma normitäitmisele niivõrd lähedal olnud!

1. novembrini jäänud aja jooksul pean lihased ja mootori töökorda saama, et siis täistuuridel treenima asuda!

Tänavune saak!

Eesti sisemeistrivõistlused: HÕBE!

Eesti käimise karikavõistlused: KULD!

Maailma Karikavõistlused: 50 km- 71. (110 startijat). Eesti kõigi aegade kõrgeim koht!

Läänemaa KJK lahtised meistrivõistlused: 20 km- isiklik rekord 1:29.00. Parandus 37 sek.

Eesti meistrivõistlused 20 km: KULD! Üle viie aasta taas kullal!

 Eesti meistrivõistlused 50 km: KULD! Kümme aastat järjest võitmatuna! Läbi ajaloo enim meistrikuldasid võitnud 50 km käija!

Pisut puhkust

Olen nüüdseks pea poolteist nädalat puhkust pidanud. Tuleb tõdeda, et vahelduseks maitseb hästi! Kuhjasin teadlikult kõik suuremad asjaajamised oktoobrisse, et saaks neile rahulikult keskenduda ega peaks treeningute pärast muretsema.

Esimest korda 20-aastase karjääri jooksul tõmbasin juhtme täiesti seinast välja-pole nädal otsa lillegi liigutanud. Otsustasin juba hooaja keskel, et tuleb teha pikem paus- terve aasta on vahelduva eduga valutavad põlved mulle probleeme valmistanud. Täpset põhjust ei teagi, aga loodan, et kuu aega kergemalt võttes on nad mulle tänulikud!

Kergete käigu- ja jooksutreeningutega plaanin algust teha oktoobri lõpus, et 1. novembriks taas löögivalmis olla!

Seniks aga kasvatan isu ja paitan põlvi. Loodetavasti tuleb järgmine hooaeg neile hõlpsam!

Foto on tehtud Raido Pedaku poolt Tallinna Kristiine Gümnaasiumi õpetajate-õpilaste vahelise jalgpallikohtumise raames.

Võit viiekümnes ehk kümme aastat võitmatuna!

Laupäeval toimusid Valgas Pedeli jõe kallastel Eesti maantekäimise meistrivõistlused. Algselt Jurmalas (Läti) Eesti-Läti ühiste meistrivõistlustena aset leidma pidanud üritus korraldati tänu Toomas Rosenbergi kiirele tegutsemisele kolme päevase etteteatamisega Eestimaa pinnal. Lätlastelt võttis korraldusõiguse sealne tüli kohaliku kergejõustikuliiduga. Nii jäigi ühine mõõduvõtt lõunanaabritega ära ja meistrimedalid jagati vaid omade seltsis.

Kell 10 astusid stardijoonele viis vaprat viiekümne meest ja kolm kanget kahekümne naist. Sarnaselt möödunud aastaga, mil võistlus peeti teispool jõge, puhus seegi kord ühel suunal stabiilselt tugev vastutuul! Puhangud olid küll pisut leebemad kui möödunud aastal, see-eest oli aga trass oluliselt kurvilisem ja rohkete tõusude-langustega.

Vaatamata sellele, otsustasin võtta väikese riski ja alustada rekordgraafikus. Võimalikult hea tulemuse nimel oleks pidanud olusid arvestades alustama tagasihoidlikumalt, kuid ükski aeg peale isikliku rekordi poleks mind nii või teisiti rahuldanud. Parem kaotada isiklikule rekordile veerand tunni kui ühe minutiga!

Jonnakalt vastu tuult pressides, hakkasin 8. kilomeetri paiku taipama, et see missioon on hukule määratud. Jõud hakkas üsna kiiresti raugema ja peale 20. kilomeetrit langes tempo juba oluliselt. Paari raskema kilomeetri vältel, mil vaevlesin masenduse, minnalaskmismeeleolude, hirmu, viha ja üldise nõrkusega, kaotasin palju väärtuslikke sekundeid. Kuskil 23. kilomeetril „august“ välja tulles, ringiajad mõnevõrra paranesid, kuid rekordist tuli seekord suu puhtaks pühkida!

Raskel hetkel teadsin siiski kindlalt, et peagi hakkab jälle kergem! Pressisin edasi, eesmärgiga vahepeal lähenema hakanud Virgoga võimalikult suur vahe sisse teha.

Poiss oli tubli ja võitles kõvasti, kuid seekord mulle veel kordagi ohtlikuks ei saanud. Võitlus kulla nimel käis minu ja loodusjõudude vahel.

Alates 20. kilomeetrist keskendusin rekordi üritamise asemel võimalikult hea aja püüdmisele. Peale 20. kilomeetri „auku“ oli tunne taas normaalne- mootor töötas täisvõimsusel, ainult jalad ei tulnud järgi! Tõusud-langused ja vastutuul röövisid üsna kiiresti kogu jõu! Vehkisin abitult käte-jalgadega, aga edasi eriti ei liikunud!

Nõudlik rada mõjutas ka mu piiripealset tehnikat, nii sain üsna kiiresti 2 hoiatust täis ning enamus distantsist tuli käia ohutsoonis.

Seljataga kindlustas Eesti Maaülikooli Spordiklubi atleet Virgo Adusoo oma hõbemedalit, jätkates heas rütmis, ilma ühegi hoiatuseta.

Pronksi eest käis võitlus vanameister Rein Sumbergi ja kahe noore mehe- Artjom Djatšuki ning Virgo ultrajooksjast sõbra, elu esimest käimisvõistlust tegeva, Peeter Põllupüü vahel.

Kuskil 27. kilomeetri paiku rauges noormeeste jõud. Artjom oli endale vahepealsete kiirendustega liiga teinud (mingi hetk kärises vahe Reinuga juba üle km pikkuseks kuni vanameister selle uuesti kinni nõelus) ning valutama hakanud jalg sundis Sillamäe noormehe raja kõrvale. Ka käimisdebüüti tegeval Peetril sai umbes selleks ajaks jaks otsa ning temagi oli sunnitud katkestama. Au ja kiitus mõlemale, et nii rasketes tingimustes vähemalt üritasid! Rein aga liikus kindlal sammul pronksi poole.

Viimasel kilomeetril panin kogu jõuvaru mängu ja punnitasin uhke spurdiga lõpukilomeetri ajaks 5.14. Kümnes järjestikune meistritiitel tuli kahe hoiatuse ja 4:33.13-ga.

Hõbemedalit kaitses Virgo Adusoo, püstitades raskete olude kiuste isikliku rekordi. Hõbemedali väärtuseks kujunes 4:54.45.

Pronksi napsas noored mehed üle kavaldanud eesti käimise raudvara Rein Sumberg, ajaga 5:33.00.

Meeste käimismaraton on pikk ja masohistlik rännak, mille vältel võib kogeda tunnetespektrit kogu oma värvides- sealt ei puudu erutust, hasarti, kogu keha halvavat nõrkust ja sellega kaasnevat hirmu, meeleheidet, masendust, uuesti esilekerkivat kergendust, sellega kaasnevat eufooriat ja lõpuks suurt rõõmu, et see kõik läbi sai! Igaüks, kes selle raske teekonna lõpetab, kogeb esimese emotsioonina kegrendust ja pingelangust!

Seda eriti peale 4-tunnist võitlust tõusude ja vastutuulega! Nii valdasid ka mind lõpujoont ületades kahetised tunded- ühelt poolt rõõm lõpetamise ja medali üle, teisalt pettumus saavutamata jäänud rekordi üle. Aga nagu öeldakse- mis halvasti, see uuesti!

Mõne lause tahaks pühendada ka meie vapratele naistele, kes end 20 km distantsil proovile panid. Sel hooajal hoogsalt rekordeid uuendanud Maarika Taukul Bruno Junk Käimisklubist oli ka seekord pidurdamatu, võites meistrikulla isikliku rekordi ja kõigi aegade kolmanda tulemuse 1:49.58-ga. Eesmärk oli käia alla 1:50-e, seega sai distants läbitud apteekri täpsusega! Tulemus oleks võinud veelgi parem olla, kui rasked tingimused ja nädalapäevad tagasi läbipõetud külmetushaigus poleks organismile ja mahutreeningutele oma jälge jätnud.

Eesti meistrivõistluste hõbemedal kuulus vapralt võidelnud Anna Kukankovale Atleetika KJK, ajaga 2:04.06.

Sellised olid selle aasta muljed meistrivõistlustelt! Tahaksin tänada konkurente, Toomas Rosenbergi, Jekaterina Jutkinat, Mart Järvistet, Jaan Aavakivi, kommentaator Kriiti ja tema sekretärina tegutsenud tütart, sportlaste treenereid ja paljusid teisi, kes suutsid meistrivõistlused 3-päevase etteteatamisega läbi viia!

Minu austus Teile!