Lõpuks tuli siis ära - 18 aastat on mööda metsi-maanteid käidud. Kokkupuuted koertega on seni vaid põgusad olnud, nüüd äkki sain tõelist koera viha tunda!See laupäev algas kurjakuulutavalt juba varastel hommikutundidel, mil Paralepa metsas oma treeninguga alustasin.
Kõigepealt tuli ähkides -puhkides vanatädi kahe lambakoeraga, keda ta vaevu vaos hoida suutis. Sain liikuda vaid mõne kilomeetri kui kohtusin eelmisest veelgi vanema naisterahavaga, kes oma jõulise rotveileri kinni hoidmiseks kogu keharammu mängu pidi panema, tundsin sõna otseses mõttes koera sooja hingeõhku oma püksisäärel :)
Peale neid vahejuhtumeid oli mulle selge, et terve nahaga täna ei pääse.
Olles käinud veel 5 km, nägin juba kaugelt külameest suure koeraga. Peremees tõmbas hoolealuse ilusti teelt kõrvale, lastes mind läbi.
Liikusin pahaaimamatult edasi kui äkitselt selja tagant kisa kuulsin. Pöörasin ümber ja sealt ta lähenes, hambad irevil, suur kui vasikas, tormas vihale aetud koer otse minu suunas. Jõudsin vaid korraks karjatada ja külje ette pöörata kui juba hambad kanni lõi.
Loom oli rihma pooleks tõmmanud!Huvitaval kombel ei tundnud ma hirmu, keesin vihast, olin valmis koeraga lähivõitlusesse astuma ja tal koonu kahekorra keerama, aga peni pistis jooksu!
Külamees, kes osutus sulaseks, laiutas käsi ja ütles, et peremees olla käskinud koeraga jalutama minna ja et ta hõikunud juba kaugelt, et koer on kuri! Vanal oli jutlumust veel ennast õigustada! Õigupoolest oleks pidanud talle seal metsavahel turpi kütma, aga olin ise kah parajas sokis, pealegi oli koer endiselt kusagil läheduses!
Pöörasin ümber ja lippasin veritsedes 8 km koju tagasi, sealt otse traumapunkti ja siis autoga Tallinna marutõve vaktsiini järele. Unine laupäev oli võtnud üsna ootamatu pöörde :)
Tänaseks on haavad enam-vähem paranenud ja olen jälle täie isuga treeningute kallal. Mõnda aega ma oma jalga Paralepa metsa ei tõsta, see on kindel :)
Üht-teist ma siiski õppisin ka - nüüdsest on alati pipragaas taskus!
Alati Teie,
Margus
No comments:
Post a Comment