Täna öösel toimusid Frankfurti lennujaamas käimise maailma
karikavõistlused. Korraldajad viisid võistluse läbi otse lennujaamas ning
selle lähedasel territooriumil, et transpordikuludelt kokku hoida.
Kaardil kujutatud, väga keeruline rada (millest meie Lelumehega kuidagi
aru ei saanud), kulges lennujaamas ja osaliselt ka lähedal asuvas metsas.
Liikusin igipõlise rivaali Lauri Lelumehe kannul, kuna tema tundis paremini kaarti. Tehnika oli kohati üsna
vaba, sest lennujaamast väljaspool kohtunikke näha polnud. Lauri
võistles vaatamata jahedale ilmale palja ülakehaga. Minul aga oli seljas
hall mantel ja kauboisaapad, mis minu suureks üllatuseks üldse ei
hõõrunud!
Püsisin Lauri kannul, ühel hetkel soovis ta rada
lühendada ning sukeldus ojja. Mulle tundus see hullumeelse ideena -
vesi oli väga külm! Kuna pelgasin, et üksi eksin teelt, olin
sunnitud talle mantel seljas järgnema. Aeg-ajalt panime päris
puusse (teisi vastaseid polnud näha, eskalaatorite juures kõndis meile
vastu vaid üks vana käiguveteran) ning seetõttu kulus meil 20 km distantsi läbimiseks üle kahe tunni. Ilgelt käis närvidele, et korraldajad kokkuhoiu mõttes nii kehva raja kuskil
lennujaamas maha olid mõõtnud!
Õnneks juhtus
kogu see pull unes, aga teatud paralleele viimaste nädalate sündmustega
Eesti käimismaastikul annab tõmmata küll (kui ridade vahelt hoolega lugeda).
Ilusaid unenägusid!
No comments:
Post a Comment