50 km

Oma esimese stardi sellel kergejõustikuprogrammi raskeimal alal tegin 20-aastasena 2000. aastal. Avavõistlus kujunes parajaks ellujäämiskursuseks, päästev finišijoon saabus 5:22.27 juures.  Järgnevatel aastatel jätkus jõuline areng. 2002 püstitasin 4:40.56-ga seni kehtiva Eesti noorsoorekordi. Aasta-aastalt läksin üha paremasse vormi. Karjäär tipnes 2007. aasta juunis peetud Läti meistrivõistlustel Jurmalas, kus vaatamata teravale põlvevalule püstitasin 4:18.36-ga võimsa isikliku rekordi. Mark paranes pea 7 minuti jagu! Tulemus andis lootust, kutsuti kergejõustikuliitu Pekingi olümpiakandidaatide riideproovi ja võeti mõõdud dresside tarvis. Postimehes olin esikaane poiss. Ann Hiiemaa pealkirjastas artikli: "Käimissõltlasest õpetaja sihib olümpiamänge". Olnule tagasi vaadates, jäi see võistlus minu karjääri parimaks etteasteks. 2007. aastal püstitatud isiklikku rekordit pole 7 aastat parandada õnnestunud. 

Rekordile järgnenud aastal 2008 olin hädas juba tippmargi püstitamisel teravat valu põhjustanud parema põlvega. Kuna möödunud hooajal saavutatu lisas kõvasti indu, töötasin koolis ja lasteaias edaspidi vaid poole kohaga. See võimaldas päris korralikult treenida. Paraku olin aga vigastatud ning valu ei tahtnud kuidagi taanduda. Igat treeningut alustasin kahtlusenoodiga hinges: kas õnnestub täna liigutada või mitte? Kuna põlv ei lubanud kiirustreeninguid teha, rõhusin mahule, tehes karjääri suurima, 5300 km-se aasta. Kogu hooaeg läks valuga võitlemisele ja lahenduste otsimisele, võistlesin vaid neljal korral. Vaatamata vigastusele õnnestus püstitada karjääri paremuselt teine tulemus 4:25.24 ja tulla Baltimaade karikavõitjaks. 

2009. aastal, olles 12 kuud erinevate arstide vahet jooksnud, selgus, et pean minema meniski operatsioonile. Lõikuse võitlesin endale ise suure vaevaga välja, keegi doktoritest ei soovinud minu peale raha raisata ning kallist magnetuuringut teostada. Lõpuks rääkisin selle siiski välja ning õnnestus probleemile jälile jõuda. Selgus, et parema põlve meniskis oli osaline rebend.  Jaanuaris tehtud operatsioon mõjutas kogu hooaega ja korralikku minekut puuduliku talvise ettevalmistuse ning mitmekuuse taastumisperioodi tõttu ei leidnudki. Samal ajal sain veel ühe kroonilise haiguse diagnoosi, mistõttu olen 2009. aastast vahelduva eduga antibiootikume tarbinud. Hooaja parimaks jäi 4:30.45, millega teenisin Läti meistrivõistlustel hõbeda ning tulin Eesti meistriks. 

2010. aastast sain jälle täisjõuga harjutama hakata, kuid elu parimast tulemusest olen jäänud küllaltki kaugele, paremuselt teine tulemus jääb margile pea 7 minutit alla. Võistlusrajad on olnud kurvirikkad ja kehva kvaliteediga, sinna olen igal võistlusel kaotanud ca 2-4 minutit, kuid mitte nii palju, et õigustada 7-minutilist kaotust.  

Perioodil 2010-2012 treenisin täie jõuga. Aja osas progressi polnud, küll aga tegin enda kohta korralikud esitused debüütvõistlustel 50. km-s, saavutades Maailma Karikavõistlustel 70. ja Euroopa Karikavõistlustel 28. koha. Need tulemused on hetkel eestlaste parimad kohad karikavõistluste ajaloos. 

Kuna krooniline tervisemure andis endast uuesti tugevalt märku 2013. aastal, mõjutas see kogu hooaega. Kui talvise ettevalmistuse sain veel täismahus sooritada, siis ülejäänud hooaeg kulges masenduses antibiootikume neelates ja tujutult treenides. Loomulikult kannatas kõvasti maht ja kvaliteet, mis kustutas lootused isiklikule rekordile. Kevadel otsustasin enne ravikuuri algust Euroopa karikal Moskva MM-normi (4:16) püüda. Teoreetiliselt oli see võimalik, sest isiklik rekord jäi normile alla vaid 2 minutiga. Hetkeseisu arvestades oli see aga tegelikult meeleheitlik püüe. Samas tegin õigesti, minnes ikkagi üritama, muidu oleksin hiljem kahetsenud. Üritus päädis elu esimese diskvalifitseerimisega 50 km distantsil. Sügisel tõi Eesti meistritiitli tulemus 4:27.19. 

2014. aasta jätkus ravi tähe all, kogu hooaeg neelasin antibiootikume. Kuna arstid ei soovitanud külmetada, treenisin talvel vaid sisetingimustes. Ära jäid pikad otsad ning mahud olid pea 1/3 võrra tavapärasest väiksemad. Kõik oli nagu üks halb unenägu ning loomulikult jäin sügisel rekordist kaugele,  vormistades järjekordse Eesti meistritiitli 4:28.53-ga. Sära halli taevasse tõi teadmine, et tõusin 24 kuldmedaliga meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks.   

Peale 2,5 aastast vahelduva eduga tehtud antibiootikumikuuri, sain lõpuks põletiku kehast välja. Otsustasin 2015. aastat tervelt treenides nautida. Külmetamisest hoidumiseks ei julgenud enam talvel õues treenida. Arstide sõnul piisas ühest külmetamisest, et taas põletik tagasi tuleks ning ravi, mis keskeltläbi vältab ühe aasta, ei tundunud sellist riski väärt olevat. Tahtsin eksperimenteerida. Küsimus oli, kas kesise talvise ettevalmistuse pealt, suvel korralikult harjutades, on võimalik sügisel midagi korda saata? Paraku ei saanud ka kevad-suvel kuidagi hoogu üles. Kehas polnud jõudu ega energiat, olin kui tühjaks pigistatud sidrun. Teadmine, et ei saa endast treeningutel kõike anda pärssis tugevasti motivatsiooni, mis omakorda raskendas treeningutel endast maksimumi välja pigistamast. Tegin siiski regulaarselt trenni, kuid nagu arvata oli, jäi sügisene resultaat tagasihoidlikuks (4:36.21). Ilma korraliku talvise baasettevalmistuseta on nii pikal distantsil raske head aega püüda. 

Kuigi 2012. aastast enam täisjõuga treenida ei saanud, oli eesmärke mis vajasid täitmist. Nii õnnestus võita oluline meistritiitel ning tulla 13. aastat järjest kullale. Tänavune võit oli eriti magus, sest üle viie aasta oli stardis ka suur konkurent Lauri Lelumees, keda õnnestus vahetus võistluses edestada. Hooaja eesmärk terve püsida, võistlemist nautida ja võtta kuld oma leivaalal said täidetud. Tänase seisuga on Eesti meistrivõistluste erinevatelt distantsidelt auhinnakappi kogunenud 49 medalit, millest 25 on kuldsed.