Hooaja alguses tegin ülaloleva pildi, pannes selle oma arvuti ja telefoni desktopile. Sihtima peab maksimumi, seega otsustasin püüda nelja kulda. Täitsin eesmärgi poolenisti, tegelikult isegi rohkem, kuna kõige väärtuslikumad kullad õnnestus koju tuua. Tähtsaim neist oli kuldsõrmus, mis nüüdsest kaunistab mu paremat kätt ja meenutab, et olen abielus imelise inimesega kel nimeks Ija. Teine väärtuslik kuld tuli medali näol oma põhidistantsil 50 km-s mis tõstis mind ühtlasi Eesti meistrivõistluste ajaloo edukaimaks käijaks.
Kui tiitlite osas läks kõik suurepäraselt, siis ajalised resultaadid jätsid soovida. Maadlesin terve hooaja terviseprobleemidega ning täiesti tervena ei õnnestunudki võistelda. Seetõttu kannatas tugevalt ka treeningmaht. Oktoobri lõpus lukku mineva makrotsükli kogumaht tuleb eelnevate aastatega 1000-1300 km võrra väiksem.Talvel jäi korralik põhi ladumata, tulekahju aitas kustutada vanemate kingitus Barcelona laagri näol. Jõulude ajal sai kevadehõngulises Kataloonia pealinnas nädalaga kogutud 142,6 km. Kevadel avanes tänu headele toetajatele ning osalisele omafinantseeringule võimalus treenida koos Lelumehega kaks nädalat Maltal. Seegi oli väga vajalik abi õhukese vundamendi tugevdamiseks. Positiivset indu andis juurde Adidase toetus varustuse näol.
Võistluseid kogunes hooaja jooksul kaheksa. Aasta algas veebruaris Eesti sisemeistrivõistlustega Tartus. 5000 meetri aeg 22.50,72 ei andnud kullavõimaluseks lootust, rahulduda tuli Lelumehe järel hõbedaga.
Välishooaja avasin seekord kõrvalalal. Kuna aprillis Eestis ühtegi käimisvõistlust polnud, tuli organismi käimatõmbamiseks osa võtta jooksuvõistlusest. Nõmme mägise maanteejooksu 5 km (17.22) andsid igati positiivse emotsiooni ja korraliku koormuse. Esimene start käimises sai tehtud mai alguses klubide karikavõistlustel külmas ja tuulises Narvas. Pikkade liibuvatega võisteldes käisin tagantjärele vaadates hooaja parimad 10 000 m. Teine koht tuli ajaga 45.58,5. Kaks nädalat hiljem Bruno Junki mälestusvõistlustel Valgas olin iseenda hale vari, läbides 10 000 m 47.02,3-ga, olles rahvusvahelises konkurentsis seitsmes.
Seejärel oli kord võtta vastu kõige väärtuslikum autasu - 7. juunil vahetasime Ijaga kuldsõrmuseid. Järgnes üheksa päeva paradiisi Türgi kuuma päiksese all. Mesinädalatel hoidsin toonust, kogudes 86,5 km. Kahjuks vigastasin nädala lõpus veepalli mängides roideid, mis pani treeningutele kolmeks nädalaks pitseri peale.
Valu taandus imeväel päev enne Läänemaa lahtiseid meistrivõistluseid. 12. juuli hommikul oli hea minek, kaotasin Lelumehele 20 km-s vaid sekundiga. Aeg 1:34.56 paraku erilist rahulolu ei pakkunud kuid oli seisundit arvestades maksimum. Järgmisel nädalavahetusel esindasime Lauriga Eesti koondist Valmieras toimunud Balti matšil, paraku ilma erilise särata. Kaotasime mõlemad isiklikele kõvasti. Paar lõunanaabrit õnnestus siiski seljataha jätta. Tagasihoidlikud 10 000 m päädisid 47.13,14-ne ja viienda kohaga. Kaks nädalat hiljem oli taaskord võimalus kullajahti pidada. Paraku võimaluseks see ka jäi. Lelumehele kindlalt kaotades ja teisi samakindlalt võites ületasin lõpujoone teisena. Aeg valmistas järjekordselt suure pettumuse - 1:42.57,51 (20 000 m) pani häbenema ja kiirelt staadionilt lahkuma.
Augustikuu õnnestus küllaltki korralikult (527,9 km), kuid seegi ettevalmistus sai tehtud antibiootikumide pealt. 20. septembril aset leidnud hooaja põhivõistlusel võtsin 50 km-s kohustusliku kulla ajaga 4:28.53. Isiklikule rekordile tiksus kaotust küll üle kümne minuti, aga jällegi, arvestades põrgut millest läbi olin tulnud, tundus saavutus väikese eneseületamisena.
Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et oli kahetine aasta- õnnestus võita mõned tähtsad kuldsed autasud ning tõusta kõigi aegade edukaimaks käijaks. Füüsiline vorm seevastu oli tervisest tulenevate puudujääkide tõttu treeningmahus kesisevõitu. Viimased kaks aastat on olnud kui õudusunenägu. Hea meel, et hooajale möödunud nädalal joon alla tõmmatud sai!
No comments:
Post a Comment