Täna oli ilus ja omapärane laupäev. Üle pika aja taevas säranud päike tegi trenni mineku lihtsaks, ees ootav rutiine 45 km ei tundunud samuti üleloomuliku pingutusena.
Kuna mõelda oli palju, sattusin omas mullis olles erilisse kulgemise seisundisse. Kaunid ja tuttavad Haapsalu kodurajad libisesid märkamatult ning suurema vaevata jalge all. Kõik ümberringi oli kuldkollane ja udus. Väljusin transist alles vahetult koduukse ees kui pilk registreeris tuttava koha. Märkamatult olin selja taha jätnud 46 km ning veetnud imeilusa suveilma seltsis 5 tundi ja 35 minutit. Huvitav kuidas aeg kulgemise faasi sattudes lendab- viis tundi võib tunduda vaid hetkena...
P.S.- Nüüd, mõned tunnid hiljem, annab keha siiski märku, et midagi oleks nagu tehtud :)
No comments:
Post a Comment