11-aastaselt unistasin olümpiavõidust. Hiljem sai selgeks, et selleks pole mulle võimeid antud. Plaanides tuli teha korrektiive. Nüüd on eesmärgiks Eesti rekord ja olümpiamängudel osalemine.
Olen olnud aeglase arenguga. Asjad jõuavad minuni 4-5 aastat tavapärasest hiljem. Ka käimises püstitasin esimese ja ainsa noorterekordi 23-aastaselt, olles alaga tegelenud juba 12 aastat. Minu bioloogiline vanus on kalendaarsest vähemalt viis aastat maas.
Ülikooli lõpus nägin ära, et elukutseliseks hakkamiseks pole piisavalt ressurssi. Mõtlesin, et proovin õpitu järele ja läksin kooli õpetajaks. Ameti valisin sporti silmas pidades. Pedagoogitöö tundus spordimehele kõige enam sobivat-päevad lõppevad varakult ja suvi on vaba. Juhtus, et amet hakkas meeldima ja kukkus hästi välja! Võib öelda, et sai tehtud õige valik!
Profiks hakkamiseks puudusid nii tulemus kui ka rahalised võimalused. Olümpianormi täitmata polnud rahade leidmine mõeldav. Tundes mõnd firmajuhti oleks ehk toetuse leidnud, võhivõõrana kellegi uksele koputada ja raha nõuda oli aga pea võimatu missioon. Olukorda raskendas ka ala valik-kiirkäimine on üldsusele tundmatu ja esmapilgul pisut veidrana tunduv distsipliin.
Mõtlesin pangalaenule, aga sel hetkel olin normist veel väga kaugel. Laenu võtmine oleks tähendanud liiga suurt riski. Pealegi oleks seda tulnud kohe tagasi maksma hakata! Suurtulemuse sünniks on vajalik hästi toimiv tervik: raha, suhted, treeningtingimused- kõik peavad olema tasakaalus. Juhul kui kuskilt pigistab, paneb see pitseri kogu protsessile. Laenu võttes ja kõik ühele kaardile pannes oleksin sattunud liigse pinge alla. Tulemus oleks sõltumata rahast saavutamata jäänud.
Kuna annet kiireks läbimurdeks polnud, tuli otsetee asemel minna ringiga. Võtsin vastu otsuse treenida töö kõrvalt, andes endast iga päev 100%.
Esimene suur hüpe tuli 27-aastaselt kui katkisele ja valutavale meniskile vaatamata parandasin Jurmalas 50 km isiklikku rekordit pea 8 minutiga! Uueks tipptulemuseks sai 4:18.36. Seejärel läks aga kaks aastat vigastuste nahka. 2010. aasta kujunes come-backi hooajaks. 20nes km-s sai purustatud 2007. aastast püsinud tippmark. Oma põhidistantsil aga rekordiparandust ei sündinud. Tõenäoliselt jätsin kogu energia 20 km distantsile.
Kohe lõppev aasta ei toonud samuti rekordiparandust. Tõele au andes puudusid selleks ka võimalused. Kevadel Portugali põrgukuumuses läbitud esimene 50 km väljaspool Eestit-Lätit oli rohkem kogemuste omandamiseks. Koha mõttes läks Euroopa Karikavõistlustel väga edukalt-48 startija hulgas saavutasin Eesti koondise läbi aegade kõrgeima koha olles 29. Amatöörsportlasena elukutseliste seas võisteldes võis tulemusega igati rahule jääda! Eesti parim koht oli senini olnud 47. Sügisestel Eesti meistrivõistlustel ei lubanud rekordit püüda aga kohati lausa tormi mõõtmeid võtnud vastutuul.
Ringiga minek võtab alati kauem aega. Töö kõrvalt harjutamine just seda tähendabki. Arvestades minu aeglast arengut ja suurt tahtejõudu, plaanin 36-aastaselt jõuda tippvormi. Selleks ajaks olen nii vaimselt kui füüsiliselt valmis osalema 2016. aasta olümpiamängudel Rio de Janeiros.
Hetkel olen 31 ja lõppeesmärgi saavutamiseks on jäänud viis aastat. Aeg lendab kiiresti! Oluline on teavustada, et iga päev on kulla hinnaga!
Soovin karjääri lõpetada tõdemusega, et endast sai alati antud maksimum! See on isegi olulisem kui konkreetselt mõõdetavad tulemused!
Enesekindlalt kilomeetreid kogudes...
alati Teie
Margus
No comments:
Post a Comment