21. mai hommikul helises äratuskell 4.00 hommikul. Lõuna-Portugali väikelinn Olhao magas sügavat und. Ümberringi valitses pilkane pimedus ja vaikus. Tõusin, panin teleka käima ja asusin prantsuse muusikakanali mcm naljakate muusikavideote saatel hommikuvõimlemist tegema.
Raske oli kehale selgeks teha, et nüüd, õige pea, tuleb valmis olla senise karjääri raskeimaks katsumuseks-Euroopa karikavõistlusteks 50 km käimises. Pinget lisas asjaolu, et tegemist oli mu esimese 50 km võistlusega väljaspool Baltimaade piire.
4.45 hotelli sööklasse jõudes, tervitasin paari konkurenti, kes samuti end varahommikuseks eineks üles olid ajanud. Kelnerid vaatasid meid pisut kaastundlike nägudega, vähemasti mulle tundus nii.
Kõht täis, läksin tuppa tagasi. Abimees ja delegatsiooni juht, Toomas Rosenberg, oli ka juba pooleldi ärkvel, üritades kell 5.00 hommikul tõrkuma hakanud hotelli-ust töökorda seada. Mõne aja pärast tal see õnnestuski ja Toomas premeeris end veel tunnipikkuse uneajaga. Mina aga jälgisin tühja pilguga toitu seedides jällegi naljakaid prantsuse muusikavideoid.
6.44 stardipaika sammudes, valdas mind imeline tunne-varahommikuline vaikus ja värskus, merekohalt tõusev päike, palmipuude allee ja tänavakõlaritest kostuv vaikne muusika, kõiges selles oli midagi muinasjutulikku!
Soojenduse lõppedes oli elu Olhaos käima läinud-muusika kõlarites valjemaks keeratud, sportlased valmis ja esimesed fännid kohale jõudnud.
7.38 anti väikese viivitusega lõpuks stardipauk. Tõttasin teele koos lätlastega, sest nende võimeid ma teadsin ja hindasin enda omadega ligilähedaseks. Pikka ja kurnavat 50 km distantsi alustasid 48 sportlast. Ilmateade lubas stardis 18 soojakraadi, keskpäevaseks finisihetkeks lubati aga 29 kuumakraadi! Teadsin, et sellest tuleb maapealne põrgu.
Kuna viimasel koduvõistlusel võeti mind tehnilise ebakindluse tõttu maha, valitses päris suur vaimne pinge. Tajusin pinget juba kaks nädalat tagasi, kohe pärast diskvalifitseerimist Bruno Junki mälestusvõistlustel. Väga raske oli endale sisestada, et olen võimeline nelja ja poole tunni jooksul ka tehniliselt puhtalt käima ning seda 1-kilomeetrilisel sirgel, Euroopa tippkohtunike valvsa pilgu all! Vaimsest pressist vabanemiseks ja psühholoogilise kindluse saavutamiseks, töötasin läbi suure hulga eneseabimaterjale. Lisaks tuletasin meelde varem NLP-koolitusel õpitut.
Stardihetkeks saavutasin lõpetamise osas 70 %-lise enesekindluse. Katkestamist ma ei kartnud, oleksin ennast kasvõi tilgutite alla käinud, ainsaks taksituseks võisid saada kohtunikud.
Taktikaline plaan oli liikuda alguses lätlastega koos ja distantsi edenedes nad maha raputada. Juhtus aga nii, et õige pea jäin üksi ja kellegiga koostööd teha ei õnnestunud. Poole maa peal näitas kell rekordigraafikut. Kuna vahepeal oli ilm väga kuumaks muutunud, hakkas raja servas silma üha rohkem kurnatusest kokku vajunud ja võistluse pooleli jätnud sportlasi.
Kuna võistluse algfaasis olin saanud üsna mitu märkust, otsustasin käia heas rütmis ja tehnikale keskendudes. Kella vaatamisest loobusin sootuks, tempovalikul usaldasin sisetunnet. Plaan nägi ette ka hoiatustetabloo eiramist-otsustasin käia tehniliselt nii hästi kui võimalik ja vaadata, kaua liikuda lastakse.
Üllataval kombel talusin seekord kuuma hästi, mis on minu puhul suhteliselt haruldane. Küllap aitas siinkohal kahenädalane treeninglaager tulikuumas Tais. Konkurente aga kukkus järjest nii eest kui tagant. Vaatamata julgele algustempole, suutsin head rütmi säilitada kogu võistluse vältel. Sellega seoses kasvas ka enesusk ja tehniline kindlus. Peale 30ndat kilomeetrit, olin lõpetamises kindel!
Kõvade konkurentide krimpsus näod ja ootamatud katkestamised andsid sellise enesekindluspuhangu, et sisemiselt lausa lendasin ja nautisin kuumust ning kõikjalt valutavat keha.
Finisijoone ületatuna ei suutnud emotsioonipisarat tagasi hoida-kaks nädalat psüühilist pinget langes ühe hetkega õlult ja uskumatu sai teoks! See oli kahtlemata üks senise elu õnnelikemaid sekundeid!
48-st startinud mehest katkestas 19, neist kolm diskvalifitseeriti ebakorrektse tehnika tõttu. Mina aga vahetasin oma senise parima, 47. koha, 29nda vastu, saades ühtlasi ka Eesti koondise läbi aegade kõrgeima lõppkoha karikavõistlustel. Eelmine kõrgeim koht oligi minu 47.
Arvestades, et minu näol oli tegemist ühega vähestest startinud amatöörsportlastest, jäin etteastega rahule. Paneksin esinemisele hindeks 4-.
Hiljem statistikat vaadates, tõdesin, et minu taktikaline plaan hoiatustablood ignoreerida oli igati kordaläinud. Selgus, et distantsi algfaasis kiirustades, olin juba esimese 15 kilomeetriga teeninud kaks hoiatust. Seega läbisin 35 km kahe hoiatusega! Sellest teadlik olnuna, oleks surve mind nii moraalselt kui tehniliselt hävitanud! Mina aga liikusin omas maailmas, nii kiiresti ja hästi kui suutsin ning lõpetasin suusatajate keeles punktikohal!
Plaanisin õhtusel banketil õnnestunud esitust pisut tähistada, paraku niitis aga väsimus mu südaöö paiku jalust.
Esimene start suurtel tiitlivõistlustel 50 km-s õnnestus seega igati ning andis suure annuse enesekindlust! Järgmisel aastal ootavad juba Maailma karikavõistlused! Ehk õnnestub sealgi mõnel elukutselisel "selg prügiseks" teha!
Alati Teie,
Margus
No comments:
Post a Comment