Jah, mis seal salata-põrusin täielikult! Mingeid vabandusi siinjuures ei ole-kolm hoiatust ja maha võtmine 30 meetrit enne 10 km märki räägib enese eest.Alati tuleb aga teha analüüs ja läbi mõelda, mis ebaõnnestumise tingis.
Pikk sõit (10 tundi), troopiline kliima (29 kraadi koos väga kõrge õhuniiskusega), eelnenud võistlustest kuhjunud väsimus (4 nädala tagune 50 km ja 2 nädala tagune 10 km), pikk ooteaeg (võistluste algus õhtul 18.30) ja kõigest sellest tingitud üleüldine väsimus pöörasid mu niigi piiripealse liikumistehnika täielikult pea peale.
Juba kolmandal kilomeetril oli hing paelaga kaelas, hingata polnud midagi ja jalad ei allunud kontrollile-loopisin neid abitult enese ette ning maha pannes vajusin põlvest nõksti läbi.
Olukorda analüüsides jõudsin järeldusele, et opereeritud parema jala painduvus ei ole küllaldane, seda kinnitas ka minu massöör. Käies tunnen, nagu oleks parem jalg lühem ja kuidagi ei õnnestu seda täielikult välja sirutada.
Tänasest võtsin plaani mõningad tehnikat korrigeerida aitavad vahendid. Korra nädalas üritan teha mäkketõuse, mis peaksid tugevdama jalalihaseid, suurendama sammupikkust ja aitama kaasa põlvesirutusele. Mäest laskumisel saab parandada puusade liikumisamplituuti.
Lisaks pikendan tehnikaharjutustele kuluvat aega ning kavatsen jalgpalli MM-i vaadates sangpommi abil reie tagakülje lihaseid pikendada, seda eriti operatsiooni tagajärjel lühemaks jäänud parema jala lihaste osas. Põlv on vaja sirgu saada!!!
Ebaõnnestumisest uut motivatsiooni saanuna,
alati Teie,
Margus
No comments:
Post a Comment