Margus Luik`s racewalking page: Noored käijad tõid Bristonasest kaks hõbemedalit

Monday, May 3, 2010

Noored käijad tõid Bristonasest kaks hõbemedalit

1. mail osalesid Eesti noored käijad Leedus Birstonases toimunud Leedu olümpia hõbemedali võitja Antanas Mikenase XXIV mälestusvõistlustel käimises. Meesjuunioride 10 kilomeetri distantil saavutas Akim Ovsjannikov (KJK Atleetika) isikliku rekordiga 45.26 teise koha. Sama koha võitis ka U-16 vanuseklassi 5 km distantsil Kirill Borzitski (Kalev Sillamäe) isikliku rekordiga 24.48.

http://www.ekjl.ee/uudised?id=5150

No comments:

Post a Comment

Endast

Kiirkäimisega sai algust tehtud 1990. aastal Haapsalus. Minu esimene treener oli legendaarne käimisentusiast Endel Susi, konsultandina on ta mul abiks senini. Esimesed sammud kiirkäimist sai tehtud Haapsalu lähistel Paralepa metsas, samal rajal, kus praegugi veel käimisvõistlusi peetakse.

Susi trennis sai harrastatud ka teisi alasid, tõkkejooksust teivashüppeni. Mitmel korral esindasin klubi takistusjooksus.

Kõige paremini sobis siiski käimine – kohe oma esimesel suuremal etteastel- Eesti noorte sisemeistrivõistlustel, mis peeti 1992. aastal Tartu spordihallis, saatis mind edu. Suurele pingutusele oli väärikaks tasuks esikoht. Mäletan hästi, kuidas terve tee Haapsalust Tartusse korrutasin lausejuppi: „Ma pean võitma, ma pean võitma!”

Algus oli tegelikult päris raske – ega keegi eriti käimist armastanud ja meid peeti ikka kergelt veidrikeks. Paljud ei suutnud mõnitamistele vastu seista ja lõpetasid alaga tegelemise. Kõige ebameeldivamad muljed on jäänud Balti maavõistlustest, kus käijaid kuidagi omaks ei tahetud võtta ja igal võimalikul viisil ignoreeriti. Selgelt on mällu jäänud ka ühed Tallinnas peetud sisemeistrivõistlused, kus üks oma arust naljamees publiku seast hõikas: „Edasi kergejõustikukoomikud!”

Aastate möödudes on olukord tunduvalt paranenud. Nüüd patsutatakse tunnustavalt õlale ja uuritakse, kuidas läheb. Vähemasti otse ei ole keegi enam midagi halba öelnud!

Ka meedia on hakanud üha rohkem minu tegemiste vastu huvi tundma. Ju olen siis inimestele tõestanud, et ka kiirkäija võib olla tõsine spordimees.

Oma pika karjääri jooksul olen võistelnud paljude kodumaiste konkurentidega, kes on tulnud ja läinud. Paljud on minust andekamad olnud ja mõnel korral mind ka võitnud. Niikauaks kui mina on püsima jäänud siiski vähesed.

Enda kohta ütleksin, et füüsiliste näitajate poolest pole ma midagi erilist. Kõik olen saavutanud raske tööga. See ongi olnud minu edu saladus – suudan teha väga suurtes kogustes rutiinset tööd, sõltumata tujudest ning ilmast.

Tänu sellele, olen pärjatud 25-kordseks Eesti meistriks, tulnud Baltimaade MV-tel 50. kilomeetris kolmandaks, võtinud Läti MV-tel 20. ja 50. kilomeetris hõbemedali ning mitmel korral esindanud Eestit Euroopa ja Maailma karikavõistlustel.

Põhidistantsiks on kujunenud 50 km. Esimesed korrad olid uskumatult rasked, meenutades kohati rohkem matkamist kui käimist. Tuli ennast kõvasti sundida, et üldse lõpuni käia, lugesin sõna otseses mõttes finisini jäänud meetreid.

Esimese võistluse 2001. aastal lõpetasin tulemusega kõvasti üle viie tunni, saavutades lõppresultaadiks 5 tundi ja 22,27 minutit. 2007. aastal püstitasin, valutavat põlve trotsides, uue isikliku rekordi, tulemusega 4 tundi ja 18,36 minutit.

Suurim eesmärk on siiski veel täitmata –1975ndal aastal Olav Laiva poolt püstitatud Eesti 50 km käimisrekord püsib endiselt löömatuna. Loodetavasti mitte enam kaua ;)