Sellest tuleb nüüd pisut kurb lugu...Hiljuti matsin sõbra ja see pani mind aja mõiste üle pikemalt juurdlema.
Aega on igaühele antud erinevalt. Elu võlu seisnebki teadmatuses- me ei tea, palju seda just meile on eraldatud. See teebki eksistentsi nii paeluvaks ja põnevaks! Kõike teades, kaoks elust võlu.
Juba enne seda kurba sündmust, jõudsin selgusele, et iga päeva tuleks elada kui viimast või vähemalt üritada. Olen viimastel aastatel inimestega suheldes seda kogu aeg meeles pidanud, mõelnud, et mis siis kui teda homme enam pole.
Tänu sellele, ei kahetse ma ka sõbra puhul midagi- oskasin teda hinnata ja tean, et niipalju kui ta minult vajas, ta ka sai. See on hea tunne!
Selline suhtumine on aidanud mul üle saada vihapursetest, solvumistest ja pettumustest. Tuleb andestada ja edasi elada! Lihtne öelda, raske teostada, aga ma püüdlen selle poole!
Ei ole mõtet väga sügavalt inimestes pettuda või neid vihata, igaühel on oma elu ja ei ole mõtet seda negatiivsete emotsioonidega väga pikalt mürgitada. Tuleb olukord enda jaoks lahti mõtestada, järeldused teha ja kogemuse võrra rikkamana edasi astuda. Ei ole mõistlik kedagi vägisi kinni hoida, ega oma pilli järgi tantsima panna-seda tehes, teed sa haiget eelkõige endale, kuigi alguses võibolla nii ei tundu.
Nagu elus üldiselt, kehtib sama ka spordis. Raisatud aega ei saa iial tagasi ja hiljem kahtsetakse seda kibedalt. Hetkest tuleks võtta maksimum, tegutseda hingestatult ja pühendunult, kuid meeles pidades, et miski pole enesestmõistetav ja miski pole jääv.
Kui hakata kedagi või midagi liialt jumaldama, uskudes, et õnn ilma selleta pole võimalik, tõestab elu meile vastupidist. Ta võtab sult kellegi kalli või röövib sult unistused, näitamaks, et juhtugu mis juhtub, elu läheb edasi. Sa leiad uue kallima, hobi, kodu või mille iganes-keegi ega miski pole asendamatu, sest inimene on suuteline unustama, andestama ja taas püsti tõusma...
Nii et nautigem hetke täiel rinnal pühendudes ja tundkem toredatest asjadest rõõmu, olgem tänulikud, kuid olge alati valmis kõike seda kaotama-ainult nii suudab inimene saada täielikult vabaks ja püüelda täiusliku õnneseisundi poole. Kõike kaotada on igal juhul valus ja täielikult valmis ei saa selleks kunagi olla, kuid alateadvus peab olema kõigeks ette valmistatud, vähemalt elementaarsel tasemel.
Sellised on minu mõtted praegusel ajahetkel, kindlasti nad vanusega muutuvad ja täiustavad, kindlasti on mõnele nad täiesti vastuvõetamatud, eks igaüks peab leidma oma elufilosoofia.
Carpe diem!
Alati Teie,
Margus
No comments:
Post a Comment