Kiirkäijate ennemuistsed lood ehk nalja nabani, osa 2

Teises sissekandes tahaksin teiega jagada mõningaid tänapäeval juba kergelt koomilisena tunduvaid seiku meie värvikate veterankäijate suu läbi.

Kuulan alati suure huviga, kuidas nüüd juba veteraniklassi jõudnud omaaegsed Eesti tippkäijad oma sportlaselust pajatavad.

Raske uskuda, et omal ajal oli näiteks laagri sööklas jagatav sink tõeline preemia või et Krimmis laagerdades oli võimalus süüa virsikuid! Seda kõike räägivad vanema generatsiooni mehed siira vaimustusega! Omal ajal oli see suur asi kui pudru kõrvale toodi lauale sink või veel haruldasem-kõvematele käiguhuntidele jagati mõnd eksootilist puuvilja!

Kummastav on kuulda, kuidas jalanõusid hoiti ja hooldati kui kallimat vara! Ühe paariga käidi pea 20 aastat-lapiti ja liimiti seni kuni jalas sootuks ära lagunesid. Kõvemad mehed, kellele jalavarje rohkem jagati, tegid nendega head äri!

Veel mõni aasta tagasi pani Rein Sumberg oma vanad käimad Eesti Spordimuuseumis peetud käimispäeval välinäitusele. Terve lauatäis päevi näinud vana-kooli botaseid! Igalt poolt paigatud, mõned 70ndatel soetatud jalavarjud leidsid Reinu poolt kasutust veel paar aastat tagasi! Põnev!

Huvitav on kuulda ka vanemate meeste pajatusi võistluste korraldusliku külje pealt. Veega oldi omal ajal kitsid. Alla 20 km distantsi peeti liiga lühikeseks, et veeämbreid rajaäärde tassida! Mart Järviste kirub tänapäevani Moskva põrgukuumuses peetud võistlust, kus joodava jagamisega oldi äärmiselt kitsid. Eriti häiris vanameistrit asjaolu, et käigutrassi kõrval jõe kaldal võtsid inimesed päikest, samal ajal kui vaprad käigumehed põrgukuumust taludes kilomeetreid mõõtsid!

Ka kvaliteetsed spordiriided olid mõni aeg tagasi tõeline varandus. Nii oli Rein Sumbergil omal ajal hea ja mugav puuvillane särk, millega ta armastas võistelda. Üksokrd peale võistlust ununes särk riietusruumi radikale kuivama. Kehakatte kadumist märganud Rein suundus mõne aja pärast garderoobi tagasi. Suureks kergenduseks leidis mees kalli särgi endiselt radikal kuivavana, ainult et tavapärase kahe varuka asemel oli alles üks. Teine oli ära rebitud ja nagu üks konkurent hiljem ausalt üles tunnistas, oli ta sellest abi saanud oma ihuhädade kergendamisel!

Värvikaid kujusid on meil olnud veel. Kalju Niidusaar, veteranide maailmarekordimees 50 km käimises, oli fanaatiline treenija. Varahommikul enne tööd läbis usin veteran 20 km, sama kordus õhtusel treeningul. Kõige selle juures pakatas Kalju energiast! Pirital oli ta tööle suunduvatele autojuhtidele juba vana tuttav, sest Kalju lehvitas pea igale möödasõitjale!

Eredalt on meeles Haapsalus toimunud Eesti meistrivõistlused 50 km käimises, kus vanameister viisakalt iga ergutushüüde lendu lasknud pealtvaatajat peanoogutuse ja naeratusega tänas! Ka peale ränkrasket finisit keksis Niidu ringi nagu valmistuks starti minekuks, ise seejuures alati rõõmsalt lõkerdades. Võõrastega kohtudes oli Kaljul tavaks end tutvustada: "Kalju Niidusaar-Eesti!"

Jah, jutt jookseb Kaljul vahetpidamata! Hämmastaval kombel jätkub ka veel energiat suurtulemusteks! Olgu siinkohal mainitud, et vanameister läheneb peagi 70-le eluaastale!

Kaljul on veel tore komme võtta naise hoole ja armastusega keedetud puder klaaspurgis võistlustele kaasa-tema võõrast toidukraami ei usalda! Olgu enne või pärast võistlust, Kalju naudib naise keedetud pudru igal ajal ja seda ka külmana otse purgist suhu pistes!

Ka Rein Sumberg ei jää Kaljule alla. Reinuga koos olles juba igav ei hakka! Ka temal tuleb lugusid suust kui kulda! Hämmastav on see, et need ei kordu kunagi!

Kord käisime Lauri Lelumehe ja Reinuga Viljandis söömas. Rein teadis üht vana-kooli söögikohta kus pidid väga kaunid prouad töötama. Täpselt nii ka oli! Ajahambast puretud kuid kaunilt nostalgilises söögikohas eine lõpetanud, lasus Rein meiepoole pöördudes: "Märkasite poisid, mul tekkis ettekandjaga selline mõnus silmside, vastastikune sümpaatia kui nii võib öelda...saate talle pisut jootraha jätta?"

Rein on kange mees ja võtab endiselt osa 50 km meistrivõistlustest. Pika distantsi tarbeks on tal alati oma toidupoolis kaasas. Uue aja kraami, nagu batoonid ja spordigeel, ta väga ei usalda. Nii pakkus ta kord Lelumehele distantsi lõpuosas sõbramehelikult lõhevõileiba!

Hiljem mehi põhjalikumalt tundma õppides, sain Reinu sünnipäeval teada, et mehe salakireks on erinevate lahingusituatsioonide läbimängimine. Selle tarbeks oli üks tuba tema Õismäe korterist sõjatandriks muudetud, põrandat katsid tihedalt erinevates rünnakuformatsioonides tinasõdurid.

Selsamal sünnipäeval tuli veel ilmsiks, et muidu nii endassetõmbunud ja tõsine sportlane Ants Palmar on tegelikult kõva laulumees, kel suurem osa kohalikust folkloorist veatu käekirjaga kaustikusse üles kirjutatud! Laulu ja pillimängu kostis Reinu korterist südaööni!

Nalja nabani...

Kord Costa del Sol-i rannikul laagerdades, otsis treener Endel Susi endale laguneva rahatasku asemele uut. Vana oli juba üpris räsitud ilmega, pealegi oli paik kuulus oma kvaliteetsete nahktoodete poolest. Nii me siis puistasime kohalikke rannaäärseid poekesi, kus usinad lõunamaalased vankumatu järjekindlusega meile oma tooteid müüa üritasid. Lõpuks soetaski treener endale kvaliteetsest nahast tengelpunga. Ainuke häda seisnes selles, et kott ei mahtunud põuetaskusse. Lugu lõppes sellega, et treener lahkus poest uue nahktagiga, mille põuetaskusse mahtus imehästi ka uus rahakott. Tuli kibedusega tõdeda, et kogu vaba raha läks ühe õhtuga kaupmehe kätte ja kodus oli oodata naiselt kõva peapesu...

2003. aasta Euroopa Karikavõistlused käimises jäävad mulle igaveseks meelde. Tundsime kõik end tol korral kui superstaarid. Kõigepealt transporditi Euroopa käimiseliit Moskvast tšarterlennuga Tšeboksarõsse. Lennumasin oli vana ja kolises hirmsasti, lisaks suutis üles leida kõik teele jäänud õhuagud. Kui rattad uuesti maad puutusid, sai piloot meeletu aplausi osaliseks. Terve tee pinges olnud tippkäijad jõudsid ühes tükis kohale!

Lennujaamas ootas meid punane vaip ja orkester. Jaama läbinud, tervitas sportlasi mitmetuhandene fännide hord. Iga maa jaoks oli vastu saadetud võõrustajaga mikrobuss. Meid juhatati kibekiirelt sisse. Hullunud fännid põrnitsesid läbi autoklaasi ja raputasid masinat täiest jõust. Uskumatu, et kiirkäimine võib kusagil nii populaarne olla!

Mini-olümpiale sarnanenud avatseremooniale järgnes võimas võistlus, kus 60 000 raja äärde kogunenud fänni lakkamatult kõigile kaasa elasid. Andsin tol õhtul pea 100 autogrammi, minu pildiga fotosid on nii mõneski Tšuvaššia majapidamises tõenäoliselt tänaseni alles!

Tagasi Moskvasse sõitsime rongiga. Enne teele asumist kostitas Eesti koondise eest vastutanud ametnik meid traditsioonilise pitsitäie viina, tema sõnul rohuga-pidavat aitama 100 tõve vastu! Üks mis selge, päris tavalise viinaga tegu ei olnud, sest ühest pitsist piisas mulle terveks Moskvasse sõiduks-jalg oli pehmevõitu ja ümbritsev tavapärasest helgem. Sellega viinavõtmine veel ei lõppenud-poolel teel sihtpunkti tuli ootamatult peale Venemaa spordiminister ja kostitas söögivagunis kõiki ametnikke tasuta viinaga. Olgu siinkohal mainitud, et meie hoidsime sellest vagunist targu eemale. Pitsid tõstetud, astus mees saatjatega koos järgmises peatuses rongilt maha ja tuhises vilkurite sähvides teadmata suunas...

Egiptuses laagris olles, kohtusime seal töötanud Eesti neidistega. Nagu kõikjal mujal, andis treener fotoaparaadi minu kätte, haaras tibid käevangu ja käskis pilti teha! Fotojäädvustus rändas alati posti teel koju naisele. Mis sõnumit treener sellega abikaasale saata tahtis on mul senimaani arusaamatuks jäänud, aga peale igat fotosessiooni oli tal nägu tükk aega naerul. Egiptuses seda naeratust kauaks ei jätkunud, nimelt õnnestus treeneril lauspäikese ja 30 soojakraadi juures tõsine köhapisik külge saada. Osaliselt olen selles süüdi ka mina. Üritasin teda iga hinna eest basseini ujuma meelitada-õues on 30 kraadi sooja, aga tema istub pikad dressid jalas konditsioneeriga hotellitoas ja vaatab suusahüppeid!!! Paraku jäi esimene suplus ka viimaseks-treener köhis ja vandus kaks nädalat nii kõvasti, et naabrid vaatasid meid toast väljudes alati pika pilguga...

Ühel 2006. aasta kevadhommikul ärkasime Ateena lähistel hotellis kõva ulgumise peale. Kogenumatel meestel oli pilt kohe selge. Koridoris tervitas treener mind kavala ja äraseletatud näoga, vastasin samaga. Nimelt oli kõrvaltoas kohalik paarike vastu hommikut väga kirglikuks muutunud, nende armuohked kostsid läbi kõigi seinte. Ainuke, kes asjast aru ei saanud, oli meiega kaasas olnud nooruke naissportlane. Neiu pidas naise mõnuohkeid koera ulgumiseks! See valmistas kogenud meesterahvastele palju nalja!

Hetkeks õnnestus elevuse tekitajat ka kõrvalrõdul näha. Nimelt oli paarike peale kirglikku seksi teineteisega tülli pööranud ja nüüd rahustas õrnem pool end rõdul suitsu kimudes. Soovitasin poistele, et hiiligu vaikselt ja kordamööda rõdule ning vaadaku kisakõri üle! Noorte meeste uudishimu sai taktitundest võitu ja üle rõduserva vaatas äkki korraga kolm uudishimulikku poisipead-naise privaatne saladus oli hetkega paljastatud!

Süüa sai Kreekas kuninglikult, isegi nii hästi, et treeneril oli laagri lõpuks vaja püksirihma uus auk teha! Eks ta oli selles ise süüdi, eelistades salatile friikartuleid ja liha. Salatit serveerinud kelnerile teatas Susi, et tema nimi tähendab eesti keeles hunti ja hundid salatit ei söö!

2007. aasta märtsis valitses Sloveenias Ljublajana lähistel kaunis kevadilm. Sooja oli 15 kraadi ringis, kohati treenisime lühikestes pükstes. Ühel pärastlõunal, uinakust virgudes, oli meie imestus suur kui hommikuse treeningu ajal säranud päike ja roheline muru olid asendunud tiheda lumesajuga! Paari tunni jooksul oli maha sadanud pea 20 cm jagu lund! Kohalike sõnul oli märtsikuine lumi seal väga haruldane nähtus. Haavale lisas soola tõsiasi, et kodus oli lumevaip vahepeal sootuks ära sulanud! Vot sulle lõunalaagrit!

2008. aastal olime laagris Kõrgõzstani mägedes Issyk-Kul-i järve ääres. Paik pakkus palju ektreemseid elamusi. Kohati aeti asju endiselt eeslitega. Esimene nädal puudus tüdrukutel korterist soe vesi, juhtus veel palju muudki. Hulkuvaid koeri ja hobuseid olid kõik kohad täis. Apteegi, poodide ja internetipunkti rolli täitsid peatänavat ääristavad väikesed putkad.

Süüa pakuti paneelmajas asuvas korteris. Suurde tuppa oli kaetud söögilaud, magamistoas elasid pead-jalad koos nii kokad kui teenindajad. Vannis ligunes lambapea. Rõdul oli konservide ja keediste virnad, kust peremees aeg-ajalt head ja paremat lauale tõi. Tuleb mainida, et kogu selle mustuse ja segaduse juures olid toidud vägagi maitsvad! Treeneri jaoks aga siiski pisut liiga magedad! Nii telliski ta ühel saatuslikul hommikul toidu peale pipart. Roog sai vürtsikam, aga hakkas treenerile ninna. Suu täis, järgnes õhuahmimisele võimas aevastus, külvates kogu laua suust lennanud toidurahega üle...

Õhtusöögi ajal istus treener oma tavapärasel kohal laua otsas, kaaseinestajad aga olid taandunud ohutumasse kaugusesse. Nii isutski treener uhkes üksinudses laua otsas, järgnes tükk tühja maad ja siis tihedasti üksteise kõrval suutäisi mõõtvad kaaseinestajad. Selline olukord jäi valistema treeninglaagri lõpuni.

Juhtus veel nii mõndagi. Näiteks ajasid kohalikud tumedapäised poisid meeleheitlikult taga meie blondijuukselisi käigutüdrukuid. Kui tavaliselt ei lubanud treener meid kunagi väga kauaks tüdrukute tuppa, tehes regulaarseid kontrollreide, siis nüüd oli meile antud karm käsk tütarlaste ligi hoida ja kohalikke pilusilmseid poisse mitte ligi lasta!

Meie heledapäiste tüdrukutega on lõunamaades kogu aeg probleeme olnud, ei saa nad rahulikult ja omapäi tänavatel treenida! Lõunamaa meeste jaoks on selline ilu vastupandamatu!

2009. aastaks olime juba üsna vallatud. Kui kolm meest on kaks nädalat koos laagris ja ühtegi naist läheduses ei viibi, hakatakse igasugu rumalusi korda saatma. Tuleb koheselt mainida, et Portugalis sai küll vaat et kõige rohem nalja, aga samas sai läbitud ka elu suurimad kilometraazid! Tõsised treeningud pole aga selle rubriigi jutt.

Kogu pull algas sellega, et Lelumees otsustas noorsportlasele, keda siinkohal kutsume A-ks, hambapasta tuubi habemeajamisvahtu sokutada. Ootasime ja ootasime millal vingerpuss ilmsiks tuleb, aga seda ei juhtunud mitme päeva jooksul. Siis hakkasime A-d pinnima, et kas sa hambaid ikka pesed? Mees kinnitas, et peseb iga päev hommikul ja õhtul! Valel on aga teadupärast lühikesed jalad! Alles mitme päeva pärast väljus A kirudes vannitoast, nägu krimpsus peas.

Öeldakse, et õppida tuleb teiste vigadest, aga alati see ei õnnestu. A-ga sama saatus tabas mõne päeva pärast mind! Tuleb tunnistada, et habemeajamisvaht püsib väga kaua suuõõntes-mitu tundi pärast hambapesu imbus endiselt vahtu keelele!

Veel oli Lelumehel komme keset rahulikku jõudeaega tuppa tulla ja põrkepall täis jõuga vastu maad lajatada! Pall lendas nagu kuul siia-sinna, meie aga viskusime põrandale, kattes pead kätega! Võite ise arvata kui ärritavaks selline tegevus ajapikku muutus!

Haudusime A-ga Lelumehele kättemaksu. Lõpuks otsustasime Lauri padjapüüri sisse pehme laualambi katte sokutada. Plaan õnnestus suurepäraselt! Lauri vähkres kogu öö, saamata aru, mis tavapäraselt nii magusa laagriune üleöö rahutuks oli muutnud!

Lõpetuseks otsustasime Lelumehega jällegi kõige nooremat terroriseerida. Tagasilennul kelkis A oma uute läikivate ja otsast teravnevate lakkkingadega. Omakeskis muigasime, et miks on treeninglaagrisse nii uhkeid jalavarje vaja? Ju oli poisil plaanis reziimi rikkuda ja peole lipsata! Otsustasime A-le õppetunni anda! Vetsu minnes, jättis A oma uhked kingad istme alla. Lauri ei kaotanud aega ja raputas kohvi tarvis serveeritud pakisuhkru sisu poisi kinganinasse!

Lennukilt maha astudes kurtis A, et king naksub imelikult. Üritasime vägisi naeru tagasi hoida. Lõpuks see siiski ei õnnestunud-peale seda kui A oli kinga jalast sikutanud ja nähtavale ilmus suure varba ümber astesev valge suhkrurõngas, pääsesid meie häälepaelad kontrollimatult valla...

2010. aasta kevadel valisime olude sunnil ja rahapuudusel treeningpaigaks Istanbuli. Esimesel päeval ümbruskonnaga tutvudes hämmastas mind kohalike naiste lahkus. Üks tõmmu kaunitar vaatas mind möödudes pika pilguga ja naeratas mesimagusalt. Ületanud sõidutee, vaatasin üle õla tagasi, sama tegi ka tema! Olin hämmeldunud! Kas tõesti on mul lõunamaal nii palju lööki, et kohe esimestel tundidel tekib kohaliku kaunitariga sügav silmside?

Mida aeg edasi, seda enam naeratusi kogusin. Pisut ümbrusega kohanedes, saime aru, et meie hotell asus kohaliku lõburajooni südames. Päev-päevalt avastasime üha uusi patupesasid. Meie lahutamatuks õhtuseks meelelahutuseks sai hotelliaknast tööd otsivate lõbutüdrukute jälgimine...

Ühel õhtul tegime tavapärast õhtusöögijärgset jalutuskäiku kui sattusime otse paturajooni südamesse. Juhtus nii, et põiktänavale pöörates olin mina ees ja Lelumees jalutas mõni samm tagapool See oli tema poolt taktikaliselt väga õige samm, sest mind tabas laviinina kupeldajate pealetung. Iga mees püüdis meeleheitlikult mind oma baari juhatatada, mõned neist isegi ähvardades: „Look into my eyes-look into my eyes!!!“ Lelumees aga uudistas rahulikult ümbrust, samal ajal kui mina paar sammu eespool kupeldajaid tõrjusin. Nendel jagus tähelepanu millegipärast vaid minule!

Viimane suurem seiklus leidis aset möödunud kevadel Phuketis. Külastasime treeningust vabal päeval tänu Leonardo DiCapriole filmist The Beach kuulsaks saanud paradiisiranda Maya Bays. Suureks pettumuseks ei lastud meid randa. Laev oli liiga suur ja oleks jäänud madalikule. Selle asemel aeti kõik 200 turisti laeva ümbrusse snorgeldama. Meie Lelumehega sellise otusega rahul ei olnud ja otsustasime ettenähtud 60 minutiga ujudes rannal jala maha panna.

Hüppasimegi mõtlematult ilma päästevestidetta vette ja kukkusime uhama. Selgus, et olime vahemaad valesti hinnanud ja peale mõningast pusimist otsustasime kõrvalrannas pisut hinge tõmmata ning seejärel teekonda jätkata. Kosusin kiirmeimini ja jätkasin teekonda paradiisiranna suunas. Lauri lubas pisut puhata ja mulle järgneda. Poolel teel vaatasin, et snorgeldajaid hakkab paadi ümbruses vähemaks jääma. Alateadlikult hakkasin aluse poole tagasi liikuma. Miski andis sees märku, et laev lahkub varem! Nii ka juhtus, jõudsin viimasena napilt laevale!

Vennas ootas mind pardal. Ise pääsenuna, hakkasime Lelumeest otsima. Tema asjad vedelesid endiselt laevatekil, kuid Laurit ennast polnud kusagil! Olime vennaga päris paanikas- Lauri hulpis kusagil ilma päästevestita! Püüdsime umbkeelsele madrusele selgeks teha, et meie sõber jäi maha ja ujub vees. Mees sai aru vaid sõnast swimming ja kiitis takka-your friend is swimming? Very good, very good! Lõime käega ja jooksime kapteni manu. Pealik teatas resoluutselt, et tal on 200 inimest pardal ja range graafik (laev väljus lubatud tunni aja asemel juba peale 20-minutilist snorgeldamissessiooni!!!), küll sõber veest välja saab!

Lõpp hea, kõik hea! Reisi lõpp-punktis ootas Lelumees meid ujumispükste väel sadamas, peos laevameeskonnalt lohutuseks saadud kiirnuudli supp. Tal oli õnnestunud end vinnata itaallaste väikepaati. Need olid merehädalise lõpuks mandrile toimetanud, tehes vahepeatuse ka meie ihaldatud paradiisirannal. Nii täitis Lelumees siiski meie ühise soovi korraks jalg rannal maha panna...

Üks ja kaks, üks ja kaks- lumevaip läeb paksemaks!

Pealkirjas mainitud riimi ümisedes, sumpasin möödunud laupäeval üha sagenevas lumesajus mööda Tallinna tänavaid. Käsil oli 30 km treening, mis esimese korraliku lumesaju tõttu lõpuosas päris vaevaliseks kujunes. Seega tuli lumi siiski jaanuari alguseks maha. Seetõttu on liikumise tempo ja intensiivsus oluliselt vähenenud.

Et mõni trenn ikka kiirkäimist meenutaks, võtsin uue vahendina kasutusele käimise jooksulindil. Kord nädalas plaanin seal 50 km võistlustempo lähedaselt läbida 6-10 km. See on meie talves hädavajalik trenn, sest talv läbi lumes sumbates on kevadeks jalad päris tuimad ja esimene võistlus organismile päris traumeeriv. Kogu aeg tuleb ora sees keerata ja organismi ärritada, muidu tekib seisak ja areng pidurdub.

Veebruari algusest plaanin alustada hallitreeningutega. Lindil liikumine on selleks hea ettevalmistus, sest siserajale minnes enam armu ei anta. Tavaliselt läbime Lelumehega 200-meetrisel ringil 10-14 km ja seda üsna võistlustempo lähedase kiirusega.

Sellised tempokamad treeningud lisavad eneskindlust ja annavad ülevaate hetkevormist, mida lumes sumbates kuidagi tuvastada ei saa!

Kõigele lisaks on sisetreeningud suurepärane vaheldus!

Lumevaba pinda nautides...

alati Teie,

Margus

Seks ja Sport

Sattusin hiljuti lugema Martin Pupise 2011. aastal kokku pandud detailset uurimust kiirkäimise kohta. Uuringus "World race walking research" on ühe peatükina käsitletud ka seksi mõju sportlikule võimekusele.

Kindlasti on enamus sportlastest üritanud selgusele jõuda, kas seks enne võistlust tuleb kasuks või on sellel hoopis negatiivne mõju?

Seni ei ole suudetud seksi mõju võistlustulemusele teaduslikult tõstada, ka antud uuringu tulemused saadi sportlaste personaalsele enesetundele tuginedes. Mina isiklikult pean sisetunde järgi otsustamist olulisemaks kui teaduslik-füsioloogilist lähenemist.

Martin Pupisi, Aleksandar Rakovici, Vladimir Savanovici, Miodrag Kocici ja Danijel Stankovici poolt teostatud uurinugust võtsid osa 37 kiirkäijat 6 Euroopa riigist vanuses 32 pluss-miinus 6 aastat.

30 minutit enne võistlust või treeningut oli vahekorras 1/6 küsitletutest, kellest 1/3 tähendasid sportliku võimekuse vähenemist, seda eelkõige roidumuse ja lihaspinge näol.

Küll aga tunnistasid üle poole uuringus osalenud tippkäijatest, et seksuaalvahekord 12 tundi enne treeningut või võistlust ei oma sportliku saavutusvõime koha pealt negatiivset efekti.

Kokkuvõttena olgu öeldud, et seksuaalvahekorra mõju sportlikule saavutusvõimele on individuaalne ja ühest vastust selle küsimusele ei ole siiani suudetud leida.

Seega lähtugem oma sisetundest ja kogemusest ning toimige edu toonud individuaalse valemi järgi!

alati Teie

Margus

2012 ehk uuel aastal uue hooga!

Ongi käes olümpia-aasta! Olen selleks korralikult valmistunud ja kui kõik vajalik saab tehtud, kujuneb sellest väga edukas hooaeg!

Olen analüüsinud viimaste aastate treeninguid, teinud järeldusi ja sellest tulenevaid muudatusi. Lühidalt kokku võttes on selle aasta märksõnadeks suuremahulised lõigutreeningud, üle 35 km pikad tempotreeningud ning suurenenud rõhk tehnika- ja jõuharjutustele.

Järgmise hooaja eesmärgid:

Maailma Karikavõistlused 50 km käimises- isiklik rekord!

Eesti Meistrivõistlused 20 000 m käimises- kuld ja isiklik rekord!

Eesti Meistrivõistlused 50 km käimises- kuld ja isiklik rekord!

Detsember

Head uut aastat! Väikese hilinemisega võtan kokku möödunud aasta viimase kuu.

Detsembris oli ilmataat jällegi käijatele armuline, hoides teed puhtad ja lumevabad. Seoses sellega oli ka treeningute kvaliteet tunduvalt parem kui möödunud aastal samal ajal. Ära said tehtud nii mõned tempokamad kui ka pikemad otsad. Ideaalis oleksid võinud mõned treeningud ka üle 36 km küündida, erinevatel põhjustel seda numbrit siiski ületada ei õnnestunud.

Tegelesin regulaarselt tehnikaharjutustega, pikendades treeningul läbitavate harjutuste mahtu 0,7 km-ni. Samuti üritasin rohkem aega leida jõuharjutusteks. Kuu teine pool võimaldas pühade ja koolivaheaja tõttu ainult treeningutele keskenduda ja seetõttu oli aasta lõpp päris võimas! Viimased viis päeva ületasid kõik 20 km piiri! Eile lubasin endale ühe puhkepäeva ja tänasest läheb põhja ladumine sama hooga edasi. Nädala jagu on töökoormus veel madal, seega tuleb igat võimalust kasutada! Lippangi nüüd trenni!

Edukat uut aastat soovides...

alati Teie

Margus

Tiitlitabel

Pisut statistikat

Nagu eelmises postituses mainisin, sattusin täiesti juhuslikult oma blogi statsitika rubriiki. Sealt leitud andmed hämmastasid mind tõsiselt! Siiani pidasin blogi lugejateks paari võistluskäijat ja mõnda fänni facebookist. Võib öleda, et tegin sissekandeid oma lõbuks, eesmärgiga arendada sõnaosavust ja kirjutamisoskust.

Külastatavusest selgub, et minu tegemised lähevad korda palju suuremale auditooriumile kui eales osata arvasin! Alates 2009. aastast on lehekülge vaadatud 11 500 korral. Möödunud kuul külastati saiti 1341 korral! Kõige enam olen klikke saanud neti.ee-st, sealkaudu on mind leitud 672 korral.

Eestisisesid vaatamisi on olnud 9368, järgnevad Venemaa(277), Saksamaa (275) ja USA (265). Kokku on saidile sattunud 10 riigi kodanikud!

Tõenäoliselt pole lõviosa neist minu blogi regulaarsed lugejad, küll aga on reklaami mõttes tegemist igati rõõmu pakkuvate andmetega!

alati Teie,

Margus

Ühe õnn on teise õnnetus!

Ülalmainitud vanasõna vettpidavuses veendusin mõni päev tagasi oma lehekülje statistikat vaadates. Kui tavaliselt külastab kodulehte alla 100 inimese päevas, siis nimekaim Margus Luige pedofiiliaskandaali ilmsiks tuleku päeval satuti sellele 486 korral! Minule oli see hea reklaam, teisele inimesele aga suur tragöödia!

Jõudumööda jõudu tehes, tasapisi tehnikat timmides...

Lisaks käimistreeningutele on üheks arengu võtmeks ka tehnika- ja jõuharjutustele pühendatud aeg. Järele tuleks aidata keha süvalihaseid ning väikeseid lihasrühmi mis põhikoormust ei kanna, kuid omavad tugifunktsiooni. Oluliselt peab kasvama ka tehnikaharjutuste osakaal, mis omakorda peaks parandama liigutuste ökonoomsust. Hea ökonoomsus kajastub omakorda tulemuses. 50 km distantsil võib ainuüksi paranenud ökonoomsuse tõttu aega 2-3 minutit kärpida.

Mõlemad, nii erialane jõud kui tehnika vajavad minu puhul järeleaitamist. Eriti suurt potensiaali näen tehnika arendamises. Tehnika parandamisel on ka psühholoogiline efekt. Ökonoomne ja automaatselt toimiv liikumistehnika vähendab oluliselt võistluste ajal ja eel tekkivaid pingeid, suunates vabanenud vaimuenergia liigutustesse. Tehniline kindlus julgustab seadma kõrgemaid sihte, mis omakorda võimaldab võistlust ja selle kulgu rohkem nautida.

Ka jõuharjutustel on enesekindlusele ja enesehinnangule imeline mõju! Võite kodus järele proovida-pange käima lemmiklugu ja tehke peegli ees 20 kätekõverdust. Seejärel tõuske püsti, ajage selg sirgu ja vaadake ennast! Efekt on imeline!

Üheks probleemiks jõu- ja tehnikaharjutusete juures on ajanappus. Töö kõrvalt harjutades on raskusi isegi hädavajaliku kilometraazi kogumisega, saati siis veel aega muuks tegevuseks!

Siiski on hea planeerimise korral kõik võimalik! Näitena aja efektiivsest kasutamisest võin tuua vahetunnis kooli wc-s sooritatud 200 kordusega pöiatõuke seeriad. Pikem vahetund kestab 15 minutit, hea tahtmise korral saan lisaks pöiale ka kõhu- ja seljalihased ette võtta! Kuna ilma soojenduseta jõuahrjutusi ei tehta, üritan vahetunnilne eelnevas võimlemistunni soojendusosas kõik harjutused õpilastega kaasa teha! Loomulikult ei ole sellistes tingimustes sooritatud jõuharjutused just kõrgeima kvaliteediga, kuid aeg-ajalt ajanappuses vaeveldes on see parem kui mitte midagi.

Ka tehnikaharjutusi on võimalik tööl olles sooritada. Selleks olen kasutanud kooli koridori. Enne kella tekib tavaliselt hetk mil osad lapsed pesevad, osad aga üritavad kooli peale luusima minna. Selle tarbeks oleme sunnitud neid 3-4 minutit koridoris valvama. Just sellel ajal saab pisut käigusammu timmitud. Seda tuleb teha muidugi valvsust ja tähelepanu minetamata. Tähelepanu on vajalik osalt selleks, et märgata riietusruumist minema hiilivaid õpilasi, teisalt jälle ka selleks, et õpilased ei märkaks sind. Tõenäoliselt oleks hoogsalt puusi hööritav pedagoog äärmiselt koomiline vaatepilt! Siiski on üks inimene, kes seda kindlalt näeb. Kooli turvamehele on kaamerate abil nähtav iga nurgatagune. Ma isegi ei taha teada, mida ta minust arvab, aga loodetavasti mõistab ta mu veidrusi! :)

Jõudumööda jõudu tehes, tasapisi tehnikat timmides...

alati Teie

Margus

Kui otsetee puudub, tuleb minna ringiga!

11-aastaselt unistasin olümpiavõidust. Hiljem sai selgeks, et selleks pole mulle võimeid antud. Plaanides tuli teha korrektiive. Nüüd on eesmärgiks Eesti rekord ja olümpiamängudel osalemine.

Olen olnud aeglase arenguga. Asjad jõuavad minuni 4-5 aastat tavapärasest hiljem. Ka käimises püstitasin esimese ja ainsa noorterekordi 23-aastaselt, olles alaga tegelenud juba 12 aastat. Minu bioloogiline vanus on kalendaarsest vähemalt viis aastat maas.

Ülikooli lõpus nägin ära, et elukutseliseks hakkamiseks pole piisavalt ressurssi. Mõtlesin, et proovin õpitu järele ja läksin kooli õpetajaks. Ameti valisin sporti silmas pidades. Pedagoogitöö tundus spordimehele kõige enam sobivat-päevad lõppevad varakult ja suvi on vaba. Juhtus, et amet hakkas meeldima ja kukkus hästi välja! Võib öelda, et sai tehtud õige valik!

Profiks hakkamiseks puudusid nii tulemus kui ka rahalised võimalused. Olümpianormi täitmata polnud rahade leidmine mõeldav. Tundes mõnd firmajuhti oleks ehk toetuse leidnud, võhivõõrana kellegi uksele koputada ja raha nõuda oli aga pea võimatu missioon. Olukorda raskendas ka ala valik-kiirkäimine on üldsusele tundmatu ja esmapilgul pisut veidrana tunduv distsipliin.

Mõtlesin pangalaenule, aga sel hetkel olin normist veel väga kaugel. Laenu võtmine oleks tähendanud liiga suurt riski. Pealegi oleks seda tulnud kohe tagasi maksma hakata! Suurtulemuse sünniks on vajalik hästi toimiv tervik: raha, suhted, treeningtingimused- kõik peavad olema tasakaalus. Juhul kui kuskilt pigistab, paneb see pitseri kogu protsessile. Laenu võttes ja kõik ühele kaardile pannes oleksin sattunud liigse pinge alla. Tulemus oleks sõltumata rahast saavutamata jäänud.

Kuna annet kiireks läbimurdeks polnud, tuli otsetee asemel minna ringiga. Võtsin vastu otsuse treenida töö kõrvalt, andes endast iga päev 100%.

Esimene suur hüpe tuli 27-aastaselt kui katkisele ja valutavale meniskile vaatamata parandasin Jurmalas 50 km isiklikku rekordit pea 8 minutiga! Uueks tipptulemuseks sai 4:18.36. Seejärel läks aga kaks aastat vigastuste nahka. 2010. aasta kujunes come-backi hooajaks. 20nes km-s sai purustatud 2007. aastast püsinud tippmark. Oma põhidistantsil aga rekordiparandust ei sündinud. Tõenäoliselt jätsin kogu energia 20 km distantsile.

Kohe lõppev aasta ei toonud samuti rekordiparandust. Tõele au andes puudusid selleks ka võimalused. Kevadel Portugali põrgukuumuses läbitud esimene 50 km väljaspool Eestit-Lätit oli rohkem kogemuste omandamiseks. Koha mõttes läks Euroopa Karikavõistlustel väga edukalt-48 startija hulgas saavutasin Eesti koondise läbi aegade kõrgeima koha olles 29. Amatöörsportlasena elukutseliste seas võisteldes võis tulemusega igati rahule jääda! Eesti parim koht oli senini olnud 47. Sügisestel Eesti meistrivõistlustel ei lubanud rekordit püüda aga kohati lausa tormi mõõtmeid võtnud vastutuul.

Ringiga minek võtab alati kauem aega. Töö kõrvalt harjutamine just seda tähendabki. Arvestades minu aeglast arengut ja suurt tahtejõudu, plaanin 36-aastaselt jõuda tippvormi. Selleks ajaks olen nii vaimselt kui füüsiliselt valmis osalema 2016. aasta olümpiamängudel Rio de Janeiros.

Hetkel olen 31 ja lõppeesmärgi saavutamiseks on jäänud viis aastat. Aeg lendab kiiresti! Oluline on teavustada, et iga päev on kulla hinnaga!

Soovin karjääri lõpetada tõdemusega, et endast sai alati antud maksimum! See on isegi olulisem kui konkreetselt mõõdetavad tulemused!

Enesekindlalt kilomeetreid kogudes...

alati Teie

Margus

November

Novembrikuu õnnistas seekord lumevaba maaga. Erinevalt enamikust, ei oota mina lund. Iga lumevaba päev on kulla hinnaga. Nimelt on lume sees korraliku käigusammu imiteerimine praktiliselt võimatu!

Nelja lumevaba nädala sees õnnestus teha mõned väga korralikud treeningud. Kuu keskel osalesin 16 km pikkusel jooksuvõuistlusel mis oli heaks ärritajaks tuimadele mahutreeningutele. Lisaks sai läbitud kaks pikka otsa. Järjestikustel nädlalvahetustel järgnesid üksteisele suhteliselt tempokad 35 (6.11/km) ja 40 km (tempo 6.40/km).

Kuna töökohustused röövisid palju energiat, võib 517 km kuumahuga üldjoontes rahule jääda. Tegemist siiski hooaja esimese mesotsükliga.

Järgmisel kuul on keha juba koormustega harjunud ja ees ootab 2-nädalane tõsiste mahutreeningute seltsis kulgev jõuluvaheaeg. Tuleb töövaba päevi ära kasutada ja kaks korda päevas korralikult harjutamas käia.

Kõike paremat!

alati Teie

Margus

Lauri Luige läbimurre!

12. novembril Valga mardijooksul astus vend Lauri sammukese jooksumehe karjääris edasi. Parlamentääride maailmameister võttis korralikus konkurentsis kolmanda koha. Kodumaa pinnal on Lauri võitnud jooksuvõistluse Haapsalus, väljaspool sünnilinna polnud aga senini kolme parema sekka mahtunud.

Kokku startis 16 km distantsile 20 jooksusõpra, mina nende hulgas. Olin kaks nädalat tagasi uut hooaega alustanud ja võistlusmõtteid peas polnud. Kui aga Lauri mind kaasa kutsus, pidasin oluliseks seltskonna mõttes startida. Minu jaoks oli tegu uue kogemusega, sest jooksuvõistlustel kui ka trennis polnud varem nii pikka maad läbinud. Reeglina kasutan jooksu vaid taastava treeninguna 10-12 km ulatuses. Ühe erandina läbisin 2010. aasta Istanbuli laagris 30 km.

Jooks näitas, et mootor on hea, aga jalad ei tahtnud kuidagi tahtele järele jõuda! Mägine ja pikk distants panid lihastele paraja paugu, nii et paar päeva peale mõõduvõttu sai korralikult longatud! Lõpetasin 7. kohaga, ajaks märgiti 1:01.17. Minu jaoks harjumatu liigutus, aga hea ärritaja tuimade mahutreeningute vahele.

Lauri seevastu kuulus kogu jooksu juhtpunti. Teadsin, et väikevend on heas vormis ja läheb püüdma kõrget kohta. Mees oli korralikult harjutanud. Nädal enne võistlusi Küprosel töövisiidil viibides, jõudis ta suvises soojuses töökohtumiste kõrvalt veel 101 km lipata!

Jooksu võitis 54.26-ga profisportlane Kaur Kivistik, teise koha võttis võimsa lõpu teinud Raivo Alla (57.40) ja kolmandana lõpetas loo kangelane Lauri 57.55-ga! Kirsina tordi peal õnnestus alistada tippspordiga lõpparve teinud ja septembrist kehalise kasvatuse õpetajana tööd alustanud jooksulegend Pavel Loskutov (58.02).

Pärast võistlust saunalaval istudes tunnistas Pavel, et pidas Laurit peagrupi nõrgimaks lüliks, lootes teda vaatamata vähestele harjutuskordadele lõpuga võita. Lauri aga osutas visa vastupanu ja raputas jooksulegendi lõpukilomeetritel kandadelt. Edaspidi tuleb aga kõvasti vaeva näha, sest Loskutov lubas tööinimese eluga harjuda ja siis uuesti tõsisemalt treenima hakata!

Nüüd on mehel medalimaitse suus ja loodetavasti tuleb järgmisel hooajal lisa!

Laurile pöialt hoides...

Alati Teie

Margus

Lauri Lelumees- 2011. aasta hooaja kokkuvõte

Hooaja tippmargid: 5000m - 21.36,73 hallis; 10 000m - 43.14,2, 20 000m – 1:31.48,0 (isiklik rekord); 20 km – 1:31.16 (Alytus, raja pikkus ja profiil ei vastanud nõuetele)

Tiitlid/paremad tulemused: Euroopa karikavõistluste 36. koht 20 km käimises Olhaos, rahvusvahelised käimisvõistlused 20 km käimises Alytuses – 22. koht, EMV I 5000m käimises hallis, EMV I 20 000m käimises, Läti MV III koht Murjanis 20 000m käimises, Bruno Junki mälestusvõistluste II koht 10 000m käimises Valgas

Hinnang võistlustele: Euroopa karikavõistlustel segas enamat saavutamast kuum ilm, vastasel juhul oleks 20 km aeg 1:32-1:35 olnud reaalne. Alytuses oli hea vorm, kuid korraldajate apsu tõttu ei olnud tulemus edetabelikõlbulik. Resultaadi poolest võib parimaks lugeda isikliku rekordiga lõppenud võistlust Läti MV 20 000m käimises.

Tehnika: oluliselt parem kui 2010. a hooajal, õnnestus vältida diskvalifitseerimist, arenguruumi on veel oluliselt.

Treeningud: aasta üldkilometraaž oli erinevatel põhjustel (külm ja lumerohke talv, detsembrikuine haigus) tagasihoidlik - 4481, sh käimist 2807 (63%). Käimise osakaal peaks olema üle 70%, see on optimaalse lähedane. Eesmärki viia treeningute kogukilometraaž 6000 km-ni jäi täitmata. Hooaja treeningutes oli tavapärasest kõrgem suusatamise osakaal.

Võrreldes 2010. a hooajaga oli intensiivsete treeningvahendite kasutamise osakaal (alla 5’ tempos läbitud käimise maht) madalam, samas võistluseelne ettevalmistus õnnestus paremini, mida näitavad kokkuvõttes paremad tagajärjed. Lumine talv segas iganädalaste pikkade käimisdistantside läbimist, mistõttu ebaõnnestus ka osalemine 50 km distantsil Eesti MVdel. Sportlikku arengut silmas pidades oleks kasulik loobuda 50 km distantsil startimisest.

Hea kiiruslik vorm tekkis märtsis-aprillis, seda näitas hea tulemus 20 000m-s. Samuti suutsin küllaldase nädalase mahu baasilt teha kvaliteetset tempotreeningut. Lõigutreeningutega liialdamist ei toimunud, kuid siiski ei suutnud säilitada värskust suve teiseks pooleks. Seda aitaks vältida rahulikum sisseelamine hooaja alguse treeningutesse, samuti treeningute väiksem intensiivsus novembrist kuni veebruarini. 2012. a hooajal tuleks tempotreeningud kasutusele võtta veelgi hiljem - jaanuari alguse asemel alates jaanuari lõpust, arvestades ka et tavapärast jaanuarikuist 5000m sisevõistlust ei toimu.

Treeningkoormuse kõikumist kuust-kuusse võib pidada liiga suureks. Kuu kõrgeim kilometraaž oli 560 km märtsis, samas suve teisel poolel ja sügisel olid kuised mahud ebarahuldavalt madalad. Eelnevast tulenevalt vähenes ka areoobne baas.

Võtmeküsimuseks on, kuidas treeningute intensiivsuse tõustes ja võisteldes hoida üleval optimaalset treeningmahtu. Käimisvõistlusi oli sel aastal 10, lisaks 1 jooksuvõistlus – tundub olevat optimaalne. Selleks, et hooaja vigu mitte korrata, tuleks juba alates varakevadest eriharjutustele suuremat tähelepanu pöörata. Samuti tuleb põhirõhk pöörata 20 km käimisele, 50 km käimises võistlemine pole loodetud tulemusi toonud.

EESMÄRGID 2012: 20 km 1:27.15. Kõrvaleesmärkideks on 5 km – 20.00, 10 km – 42.00. Nimetatud 20 km aeg oleks kiireim eestlane läbi aegade.

2012. a planeeritud eesmärgi saavutamise kavatsen saavutada läbi järgmiste meetmete:
- treeningute aastase kogukilometraaži tõstmine 6000-le km-le;
- jälgida koormuse ühtlast jaotumist kogu aasta vältel: kuu kogukilometraaž peaks olema vahemikus 400-700 kilomeetrit, va üleminekuperioodil;
- käimise osakaal kogukilometraažist peaks olema baasettevalmistuse perioodil november - jaanuar üle 60% üldmahust ja järgnevatel kuudel ca 70% üldmahust;
- käimise intensiivsuse tõstmine: alla 5’ ja tempoga 5-6’ läbitava käimise osakaal kokku peaks tõusma ca 50%-ni kogu käimiskilometraažist peale baasettevalmistuse perioodi;
- käimistehnika parandamine (spetsiaalharjutuste intensiivne kasutamine alates veebruarist);
- aastas ühe vormitipu ajastamine mai keskpaik – juuli keskpaik, st et eraldi ettevalmistust sisemeistrivõistlusteks ei kavanda, samuti toimub võistluskiirusega lõikude läbimise kasutuselevõtt alates märtsist, suurema rõhu panemine üldkehalisele ettevalmistusele.

Sihid selgeks!

Et sihid selgemaks saaksid, külastan neljapäeva hommikul KSA silmakliinikut. Plaanis on laseroperatsioon, millest taastumine võtab kirjade järgi 7-päeva, aga tulemus on reeglina väga hea ja selge nägemine!

Seega tuleb esimest korda 15-aasta jooksul 7 päeva järjest puhata. Sellele mõeldes olen keha kenasti toonusesse sättinud ja loodetavasti möödub nädal minimaalsete kadudega!

Väikene ärevus istub sees, kuid soov selgemini näha julgustab neljapäeval laseri alla istuma. Loodetavasti lööb operatsioon pildi selgeks mitmel rindel!

Alati Teie

Margus

Jooksjatega Jõulumäel

21-23 oktoober Pärnumaal Jõulumäel toimunud jooksjate treeningkogunemisele olid kutsutud ka parimad käijad. Kutse said Maarika Taukul, Lauri Lelumees ja mina. Kuulub ju käimine vastupidavuse alarühma alla!

Tore oli vahelduseks jooksjatega mõtteid ja infot vahetada. Ühtlasi andsin 15-minutilise ülevaate käijate tegemistest ning uue hooaja eesmärkidest.

Hea oli meenutada vanu võistlusradu kus noorteklassis joostud sai. Värske õhk, kaunis loodus ja rikkalik toiduvalik oli suurepäraseks vahelduseks pealinna tormakale elurütmile.

Tegime Lauri ja Maarikaga paar ühistreeningut ja nautisime viimaseid puhkusepäevi. Novembrist algab ettevalmistus uueks hooajaks!

Täpsemalt toimunust võite lugeda http://www.jooksuportaal.blogspot.com

Pildimeenutus Euroopa Karikavõistlustest

Kamaluga kogemusi ehk hooaja analüüs...

Esimest korda karjääri jooksul keskendusin sellel hooajal vaid 50 km käimisele, võttes kõiki teisi võistlusi tugeva treeninguna.

Vormikõvera kavandasin kahetipulisena. Tippvormis tuli olla kevadistel Euroopa karikavõistlustel ja sügisestel Eesti meistrivõistlustel. Ülejäänud võistlused olid mõeldud tugevate tempotreeningutena, mis tähendas seda, et nädal enne etteastet sai tehtud pikk ots. Võistlustulemusele jättis see päris tugeva jälje, kuna nädalaga pikast otsast 100% ära ei taastunud. Samas oli väsimuse pealt võistlemine õpetlik ja vajalik!

Selgus ka tõsiasi, et niigi piiripealne tehnika muutub väsimuse kogunedes veelgi halvemaks. Korra sain seetõttu ka rajalt maha võetud. Punast kaarti näidati Valgas toimunud Bruno Junki mälestusvõistlustel, täpselt 2 nädalat enne Euroopa karikat. Eneskindlusele see kasuks ei tulnud, küll aga karastas mentaalselt!

Üldiselt pääsesin treeningvõistlustest läbi üsna napilt-tehnika ja enesetunne olid kõigi etteastete puhul halvad. Samas oli tegu õpetlike võistlustega, kuna väsimuse foonilt korrektse tehnikaga liikumine on ülioluline!

Nüüd siis pikemalt põhivõistlustest:

Euroopa Karikavõistlused 50 km käimises (4:34.11)

Vormi ajastamine karikavõistlusteks sujus ideaali lähedaselt! Märtsikuus sai Portugali leitsaku tarvis 2 nädalat Tai põrgukuumuses higistatud. Peamiselt seetõttu talusin (elus esmakordselt) väga hästi võistlustel valitsenud lauspäikest (30 c). Umbes 10-minutilise pitseri kuumus siiski tulemusele jättis.

Oma esimeseks 50 km stardiks väljaspool Eestit-Lätit seadsin miiniumeesmärgiks lõpetamise. Salamisi mõtlesin ka kõrgest kohast. Arvasin, et kuuma ilma ja pika distantsi tõttu võib tulla palju katkestamisi. Sekka veel mõned diskvalifitseerimised ja kõrge lõppkoht on lõpetamise puhul tõsiasi. Nii ka läks!

Kehaliselt olin väga heas vormis, läbides 3 nädalat enne starti elu kiireimad 30 km (treeningtingimustes). Ainus mis muret tekitas oli tehniline ebastabiilsus. Kuigi olin teinud päris palju eriharjutusi, võeti mind ikkagi 2 nädalat enne põhidistantsi Valgas rajalt maha.

Võtsin vastu otsuse, läbida distants aega ja hoiatusi vaatamata. See oli uus lähenemine mis toimis ideaalselt! Järgisin enestunnet ja tehnikat ning sõna otseses mõttes nautisin võistlemist, samal ajal kui tugevad konkurendid järjest raja kõrvale astusid.

Lõpetasin 50 km distantsi Eesti kõigi aegade kõrgeima, 29. kohaga (48 võistlejat). Kehalise kasvatuse õpetajana profisportlaste seas lõpetada ja mitte viimaseks jääda on minu silmis päris korralik tulemus. Saavutusele lisab kaalu veel seegi, et nagu hiljem tabloole vaadates selgus, olin esimese 20 km jooksul teeninud 2 hoiatust. Seega käisin 30 km noateral, sellest ise teadmata! Veel üks tõestus minu ideaalse võistlustaktika kaitseks!

Kokkuvõttes edestasid mind vaid tugevama isikliku rekordiga sportlased. Väikese iluveana jäi ette kõvasti rekordit parandanud ungarlane. Seega sai võistluselt võetud peaaegu võimetekohane maksimum. Hindeks tuleb tugev 4+!

Eesti Meistrivõistlused 50 km käimises (4:45.17)

Meistrivõistluste põhieesmärgiks oli tiitlivõit isikliku rekordiga. Viimane rekordiparandus maratoni distantsil leidis aset 2007. aastal, seega oli isu tulemust parandada väga suur!

Paraku rikkus võistluse väga tugev vastutuul. Olud olid nii rasked, et peale 20. kilomeetrit kujunes ainsaks eesmärgiks lõpetamine ja tiitli kaitsmine. Viimane mul ka õnnestus ja ainult tänu sellele võib võistlusele hindeks panna 3.

Pettumus oli suur, aga tehtud töö ei kao kuhugi ning seda suurem tuleb rekordiparandus järgmisel aastal (loodetavasti)!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist oli suurte kogemuste aastaga. Ühegi hooaja jooksul pole mul olnud nii palju uusi ja õpetlikke olukordi!

Mitme kogemuse võrra rikkamana uude hooaega vaadates...

alati Teie,

Margus

Maardu järve jooks

Nagu eelmisel aastal nii ka nüüd lõpetasime Lelumehega hooaja Maardu järve jooksul. 1. oktoobril aset leidnud mõõduvõtu võitis Ilja Nikolajev, teine ja kolmas koht kuulusid käimisspetsialistidele.

7,5 km jooksutrass pakkus elamusi mitmele maitsele-kord kulges rada mööda kruusateed, siis tuli silgata mööda aasasid, seejärel sopases metsamülkas lõpuga vastvalminud kergliiklusteel.

Kõigest nädal peale 50 km meistrivõistlusi tulin taas starti peamiselt kahe aspekti pärast-mind üllatas möödunud aastane ülihea minek nädal peale käimismaratoni, tahtsin testida, kas tegu oli lihtsalt hea päevaga või ongi nädal pärast maratoni sobilik lühemaks jooksuotsaks. Veendusin, et seegi kord töötas mootor hästi, kuigi jalad olid siiski pisut pehmed. Nüüd tean, et nädal peale 50 km kannatab lühematel distantsidel paugutada küll!

Teine põhjus startimiseks oli vahelduse vajadus. Hea on käimise asemel aeg-ajalt joosta. Mõnus on end tühjaks pingutada, kartmata et keegi sulle kollast kaarti näitab! Täielik nauding!

Seega jäime Lauriga võistlusega igati rahule. Lauri veel eriti, sest õnnestus minult möödunud aasta eest revants saada! Ajad vastavalt 27.25 ja 28.00.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis oli tõik, et medal riputati kaela vaid võitjale, meid isegi ei mainitud! See on minu võistluspraktikas esmakordne juhus. Majanduskriis on Maardu spordiorganisaatoreid ikka väga tõsiselt tabanud kui ei suudeta isegi 3-eurost medalit osta!

Aga nagu tavatsetakse öelda ja see klapib ka minu püstitatud eesmärgiga antud jooksul-tähtis pole medal vaid osavõtt! :)

alati Teie

Margus

Kuidas ületada pettumust?

Kindlasti on selleks mitmeid mooduseid. Mina olen spordi kontekstis kasutanud uskumust, et ebaõnnestumine on vaid väike samm teel lõppeesmärgi suunas ja alati on võimalik sellest õppida ning oma edasisi samme kogemuse võrra tugevamana veelgi jõulisemalt võtta.

Viimati tuli mul pettumusega tegeleda möödunud nädalavahetusel toimunud Eesti meistrivõistlustel. Etteaste, milleks olin kogu aasta valmistunud rikkus juba enne starti tugev vastutuul. Võib öelda, et kogu mu aasta töö lendas sõna otses mõttes tuulde!

Kuidas sellise pettumusega toime tulla? Kust leida jõudu ja motivatsiooni juba homme jälle treeningule minna?

Mõtlesin selle enda jaoks lahti n-ö terviklikkuse teooria abil. Kogu mu karjäär on teekond lõppeesmärgi suunas. Iga päev on väike samm suure lõpptulemuse poole ehk väike tükk tervikust. Kõik päevad pole vennad, vahel esineb tagasilööke mis on aga vajalikud lõppresultaadi suunas liikumisel. Päev-päevalt tehtud töö ei kao kuhugi-kõik salvestub akumuleeritud töömahu näol. Mida suurem on selle töö kogumaht, seda kiiremini ja võimsamalt ma lõppeesmärgi suunas liigun. Pole hullu kui ühel aastal planeeritud sammu ei astu-järgmisel on oluliselt tugevamana võimalik võtta kaks korraga!

Lühidalt öeldes, pean iga ebaõnnestumise korral meeles, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks. Ebaõnnestumised panevad mind alati veelgi isukamalt liikuma! Usun kindlalt, et järjepidevus ja usin töö viivad lõpuks soovitud eesmärgini!

Usinalt oma rada käies...

alati Teie

Margus

Kiirkäimise kuldne kolmik!

Järgmise aasta mais Venemaal Saranskis toimuvateks maailma karikavõistlusteks käimises on Eestil välja panna kuldne kolmik:

Naiste 20 km- Eesti meister Maarika Taukul!

Meeste 20 km-Eesti meister Lauri Lelumees!

Meeste 50 km-Eesti meister Margus Luik!

Hoiame lippu kõrgel!

Mõttevarmu...

Järjekordne hooaeg on möödunud, aga soovitud tulemust 50 km distantsil pole sündinud. Viimane arenguhüpe sel distantsil toimus 2007. aastal, mil õnnestus isiklikku rekordit parandada koguni 7 minutiga! Arvestades asjaolu, et rekord sündis rebenenud meniskivalu trotsides on tagantjärgi vaadates tegemist väikese imega.


Viimastel aastatel pole aeg paranenud. Tõsi, mitmel korral on alt vedanud ilm. Võistelda on tulnud nii 8-kraadises jaheduses kui 30 soojapügalaga leitsakus. Viimati tuli trotsida lausa tormi mõõtu välja andnud tuulepuhanguid. Samas on olnud ka soodsaid tingimusi, erinevatel põhjustel pole soovitud resultaati aga tulnud.


Lisaks ilmastikuoludele olen teinud vigu tempo valikus, alustades mõnel korral liiga bravuurikalt.


Üht-teist on jäänud ka ebasobiva konkurentsi taha. Nimelt olen pea kõigil jõukatsumistel pidanud liikuma uhkes üksinduses-kord on vastased liiga tugevad, kord jälle nõrgad. Minu masti meestega on kohtutud liiga harva! Hea näide on tuua isikliku rekordi püstitamise aastast, kus õnnestus pool maad lõunanaabri Grigorjevsi tempos liikuda. Selline konkurents aitab püsida õiges tempos ja säilitada motivatsiooni kogu distantsi lõpuni! Üksi käies annad juba alateadlikult mingi protsendipunkti võrra tempos järele.


Mingil määral on tulemustele jälje jätnud ka halvad võistlusrajad. Küll on trass määrustevastaselt liiga järskude pööretega, küll liiga tõusuderohke. Tihtilugu on tulnud võistelda lubatud 2,5 km ringi asemel näiteks 1 km rajal. See tähendab automaatselt poole rohkem pöördeid ja tempomuutuseid. Halva raja taha ei saa muidugi täielikult pugeda, kuna enamus kordadel olen isiklikust rekordist siiski päris kaugele jäänud- ebakavaliteetne rada on tulemust mõjutanud võibolla 4-5 minuti jagu...


Kõige suurem põhjus peitub siiski minus eneses-tõenäoliselt on ettevalmistuses tehtud vigu. Olen asja peale mõelnud ja jõudnud alljärgnevate järeldusteni:


1. Selleks, et rekordi püstitamine ei oleks loteriivõit, tuleb oluliselt tõsta mahtu. Oma töökoormust arvesse võttes, pean absoluutseks maksimumiks läbida aastas praeguse 5000-5300 km asemel 6000 km.


2. Pikad, 40 km otsad peavad saama rutiiniks. Keha tuleb viia seisundisse, kus 40-45 km on tavaline iganädalane koormus. Palju mängib siinkohal rolli meie karm talv-möödunud hooajal polnud füüsiliselt võimalik üle 30 km lumes sumbata! Seega sõltub talvise mahutreeningu kvaliteet oluliselt ilmast!


3. Oluline on veelgi suurendada pikkade tempotreeningute arvu-40/45 km treeningud võistluskiiruse lähedases tempos on võtmetähtsusega vormile viimase lihvi andmisel.


4. Absoluutkiiruse osas on piisav reserv olemas ja lõigutreeninguid tuleks jätkata samas mahus. Minu 20 km rekord eeldaks pisut paremat 50 km marki, seega on probleem pigem kiiruslikus vastupidavuses kui puhtas kiiruses.


5. Oluliselt rohkem tuleb tähtsustada jõu- ning tehnikaharjutusi!


6. Tõenäoliselt tuleks vähendada ettevalmistusperioodi treeningute arvu, tehes kahe lühikese harjutuskorra asemel ühe pika ja korraliku! Siin tuleb läbi vaadata töögraafik ja treeningkoormused tööplaanidega kooskõlla viia.


7. Töö kõrvalt harjutava sportlase edu valemiks on kolme põhilise aspekti: suhted-töö-sport oskuslik sobitamine ühtseks tervikuks. Kui õnnestub leida sobiv valem, ei tohiks ka edu ennast kaua oodata lasta...


Uute ideedega tulevikku vaadates...


alati Teie,

Margus

Võit viiekümnes!

Võitlus vastutuulega- nii võiks kahe sõnaga kokku võtta täna Valgas Pedeli jõe ääres toimunud Eesti maantekäimise meistrivõistlused. Tegemist ei olnud lihtsalt vastutuulega vaid kohati lausa maru mõõtu välja andnud puhangutega. Tuul oli nii kõva, et rebis maast lahti suure riietumistelgi!

Juba kohale jõudes oli selge, et sellise maruga isiklikku ei püüa, sellegipoolest ei tahtnud enne starti alla anda ja alustasin rekordtempos. Üsna pea sai aga selgeks, et looduse vastu ei saa-peale 15. kilomeetrit tuli leppida tõsiasjaga, et tänane kujuneb võitluseks iseendaga, eesmärgiga lõpetada ja kaitsta meistritiitlit.

Vahed olid suured ja lõviosa distantsist tuli rühkida üksinda. Suutsin kogu aja hoida enam-vähem normaalset liikumissagedust, tempo hoidmisest ei tulnud muidugi midagi välja-liikumiskiirus langes tugevate tuulte rüpes vaikselt aga kindlalt. Protokolli märgiti 4:45.17.

Tegemist oli tõepoolest ühe raskeima 50 km võistlusega minu elus! Väga keeruline oli end vastutuules liigutada, samas sain väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks! Kahju ainult, et see aasta jäi hea vorm loodusjõudude tõttu realiseerimata.

Teise koha võitis mõneti üllatuslikult supersoorituse teinud Virgo Adusoo, läbides esmakordselt elus 50 km, aega kulus selleks 5:09.05. Kolmas koht oli veelgi üllatuslikum-pronksi võttis vanameister Ants Palmar! Lauri Lelumees ja Rein Sumberg pidid erinevatel põhjustel distantsi pooleli jätma.

Naiste 20 km distantsil võttis teenitud võidu meie kindel esinumber Maarika Taukul ajaga 2:03.11. Maarika ihkas aega alla kahe tunni, kuid nagu kõigile sai saatuslikuks tugev tuul. Tõenäoliselt olnuks aeg alla kahe tunni igati jõukohane ja järgmisel aastal toimuvatel maailma karikavõistlustel on see aeg kindlasti vaid vormistamise küsimus! Kahvatumat karva medalid jagasid omavahel Kaidi Kori ja Anneli Aru. Tublid tüdrukud, et sellise ilmaga lõpuni vastu pidasid!

Miinimumeesmärk sai täidetud ja meistrikuld kaitstud. Nüüd pean paar nädalat teenitud puhkust ja seejärel alustan ettevalmistust uueks aastaks.

Tuulest viidud...

alati Teie

Margus

Viiekümneks valmis!

Tänasest jääb Valgas aset leidvate 50 km käimise meistrivõistlusteni 10 päeva. Kerges vihmasajus sai sooritatud viimane tempotreening- 4x3 km.


Etteasteks valmistudes on pikkade otsadena läbitud 6x25 km, 9x30km, 4x35 km, 3x40 km, 1x45km ja 2x50 km.


Absoluutkiiruse poolest olen pisut kehvem kui möödunud aastal, kuid piisav kiiruslik reserv 50 km tarvis peaks olemas olema.


Jõudumööda on suurendatud jõuharjutuste osakaalu, sama võib öelda ka tehnikadrillide kohta. Nüüd mil põhitöö tehtud ja aeg värskust koguma hakata, suureneb oluliselt tehnikaharjutuste osakaal.


Nagu ülalpool mainitud, algab tänasest kergemate treeningute periood. Katsun ilusti välja puhata, toonust hoida ning vaimuvärskust koguda.


Päev varem sõidan Valka kohale. Toomas Rosenberg organiseeris mulle öömaja uhkes ja õdusas "Metsise" hotellis. Sealt jääb võistlusrajani vaid 300 meetrit!


Vormile viimast lihvi andes...


alati Teie

Margus

Jõudumööda jõudu...

Aasta-aastalt olen jõuharjutuste osakaalu treeningutes suurendanud. Samas tuleb tõdeda, et maailma tippudega võrreldes on arenguruumi veel korralikult!



Pean jõuharjutusi eriti tähtsaks 50 km distantsil kus nelja tunni vältel tuleb säilitada korrektne tehnika ja korralik sammusagedus.




Paaril viimasel aastal olen talvisel ettevalmistusperioodil rohkem mässanud jõusaalis, tehes 15-minutilisi ringtreeninguid. Programmis on kõhu, selja ja õlavöötme harjutused, raskuseks 15 kg ketas. Treening koosneb kolmest ringist, igaühes 4-5 harjutust. Vormi timmimine on kiire ja intensiivne, puhkepausid harjutuste vahel puuduvad. Jõutreeningute arv nädalas 2-3.




Suvisel võistlushooajal muutuvad harjutused erialasteks, lisaraskusi ei kasuta. Treeningul läbin vaid ühe ringi, tehes igat harjutust 100 korda. Jõutreeningutele pühendan võistlusperioodil 2 päeva nädalas.




Kaks nädalat enne tähtsaid võistluseid loobun lõtvuse saavutamiseks jõuharjutustest täielikult.


Töö kõrvalt treenides on kilomeetrite kogumise taustal jõuharjutustele väga raske aega leida, hea planeerimise korral on see siiski võimalik.



Optimaalsete jõunäitajate saavutamiseks tuleks praegused 15-minutilised setid 45-minutilisteks timmida. Kindlasti tuleks suurendada jalgade toonust tõstvate jõuharjutuste hulka. Talvised treeningud lumes on ühtlasi ka jõutreeningute eest, siiski tuleks juurde panna sammhüppeid ja poolkükke kangiga, seda eriti kevadel!



Aasta-aastalt üritan jõule pühendatud minuteid suurendada ja mõne hooaja pärast ei jää jõu taha enam midagi!


Jõudu-jaksu soovides,


alati Teie,


Margus

Bruno Junki lahtistel meistrivõistlustel näidati häid tulemusi

Taasiseseisvumispäeval võttis vabariigi käimisparemik üksteiselt mõõtu Valgas Pedeli jõe äärsel terviserajal. Eesti võistlejate ridu tugevdasid lätlased, saates stardijoonele mitmed veteranid.
Ilm oli laupäeval vihmane ja tuuline, sooja vaid napp 15 kraadi. Vaatamata kehvale ilmale olid võitjate resultaadid head.

Meeste klassis õnnestus 10 km-s võit napsata Lauri Lelumehel isikliku rekordi lähedase tulemusega 43.39, teiseks jäänud Margus Luik sai samuti kirja soliidse 44.42.

Naiste 10 km võitis viimastel võistlustel püsivat arengut näitav Maarika Taukul ajaga 55.16, mis on Eesti kõigi aegade 6. tulemus sellel distantsil.

Järgmine jõuproov Eesti käijatel on 24. septembril toimuvad Eesti Meistrivõistlused, kus mehed võtavad sihikule 50 km ja naised 20 km.



Lauri Lelumees

Kuuetunnine tööpäev ehk 50 km vabas tempos

Tänase laupäeva sisustasin rahlikus tempos kiirkäiku tehes. Kuus nädalat enne otsustavat tuleproovi oli viimane aeg ühe korra võistlusmaa ka trennis läbi käia. Mentaalselt ülivajalik treening!

Tavapärase 11ne asemel, alustasin treeningut juba kell 9. Organism oli kergelt hämmeldunud ja enne kümmet väga tööle hakata ei tahtnud. Võib öelda, et kõige raskem osa distantsist oligi algus. Hiljem kui kondid juba soojad, polnud enam hullu!

Kõige teravam see minek just ei olnud-juba trenni alguses andis möödunud nädalal toimunud 20 km meistrivõistlus end pehmete jalgade näol tunda. Sellele vaatamata otsustasin distantsi iga hinna eest läbi käia. Värske Eesti meister Lelumees aitas mu pikka tööpäeva paari tunni vältel sisustada, läbides 20 km.

Vaatamata väsinud jalgadele, suutsin oma eesmärgi täita ja pressisin lõpuni. Aega kulus selleks 5h 59 min ja 21 sek-i, keskmiseks tempoks kujunes 7.13 km peale. Kiirus oli muidugi tagasihoidlik, aga eesmärgiks oligi distantsi läbimine-rasked ja pikad tempotreeningud seisavad veel ees...

Tasapisi taastudes,

Alati Teie,

Margus

"Kõverast" põlvest

Viimastel aastatel olen Eestis saanud kuulda pidevat kriitikat oma "kõvera põlve" osas. Väljaspool vabariiki on diskvalifitseerimisi aga harva ette tulnud.

Eks minu puhul teeb hindamise raskemaks kaasasündinud põlve kuju. Nimelt on olemas kahte "sorti" põlve-üks loomuliku läbipaindega ja teine nö suurema "põlvekühmuga". Just viimase korral on põlvesirutust suurtel kiirustel raske hinnata.

Kuna videokordused tehnika hindamisel pole lubatud, on sellise põlve puhul hakatud jälgima ka põlveõndlaid-juhul kui jalg on põlveõndlast sirutunud on sirge ka põlv. Kui põlveõndlas on nurk, jääb kõveraks ka põlv ise.

Miks ma sellest räägin? Räägin seetõttu, et käies tunnen väga selgelt kuidas põlv sirutub maksimumini! Tõenäoliselt on aga suure "põlvekühmu" tõttu seda kiirel kõnnil raske näha.

Minu sisetunnet kinnitavad ka ülaltoodud pildid. Kõik ülesvõtted on tehtud erinevatel aastatel ja kaadrid on juhuslikud! See peaks veelgi tõestama mu tehnilist puhtust! Vaadake ja veenuduge ise...

Samas tuleb tunnistada, et tehnika on veel kaugel ideaalsest ja arenguruumi ning tööd jätkub pikaks ajaks!

Alati Teie,

Margus

Endel Susi esitles raamatut

30. juuli oli Eesti käimise jaoks ajalooline päev. Lisaks Eesti meistrivõistlustele, presenteeris käimisfanaatik Endel Susi oma trükisooja raamatut "117 aastat kiirkäimist Eestis".

Lauri Lelumehe aasta alguses ilmunud õpiku kõrval on see alles teine, raamatu mõõtu välja andev trükis Eesti 117-aastase käimisloo vältel! Loodetavasti saab sellest Tartu kehakultuuritudengite kohustuslik kirjandus järgnevaks 50 aastaks!

Raamatus antakse põhjalik ülevaade käimise ajaloost ja statistikast. Kirsina tordi peal on ära toodud maakonna edetabelid, mis nii uskumatu kui see ka pole, eksisteerivad ainult nende kaante vahel! Isegi kergejõustikuliidul puudub sellekohane ülevaade!

Äitäh Teile treener! Eesti käimine vajas seda raamatut!

Napp pääsemine ehk hõbe Eesti meistrivõistlustelt

Meeste 20 000m käimise Eesti meistriks tuli Lauri Lelumees ajaga 1.34.08,14, hõbedale Margus Luik ajaga 1.39.09,66 ning pronksile Virgo Adusoo 1.45.35,13.

Naiste 10 000m käimise Eesti meister on tänasest Maarika Taukul ajaga 55.58,51, teiseks tuli Kaidi Kori ajaga 58.27,06 ning kolmandaks Triin Tiitsu 1.02.50,56.

Selline oli statistika, alljärgnevalt vaatame pisut numbrite taha.

30. juuli hommik oli vihmane. Unetunde oli seljataha jäänud heal juhul paar, võibolla ka vähem. Vähkresin asemel ja ei saanud kuidagi rahu. Üliharva teeb äratuskella pinin headmeelt, see oli üks neist hommikutest.

Staadionile jõudes, vormistas Maarika parasjagu oma meistritiitlit. Ilusa stiiliga lõpetas ta 10 000m distantsi 55 minuti sees nagu oli plaaninud. Tore on üle pika aja näha korralikult tasemel naiskäijat!

Soojenudsele asudes tundsin koheselt, et tänasest kujuneb ellujäämiskursus. Jalad olid treeningutest pehmed ja liikumine vaevaline. Samas oli selline vormiajastus teadlik-24. september ei ole enam kaugel (EMV 50 km) ja pikad tempotreeningud tuleb iga hinna eest ära teha!

Sellegipoolest lootsin pealtvaatajatele pisut põnevamat vastasseisu pakkuda. Paraku sain üsna võistluste alguses kaks hoiatust. Kuna eesmärk oli igal juhul lõpetada, võtsin tempo alla ja lasin Lelumehel minna. Ega ma võitu noolinudki, küll aga oleksin Laurit parema aja saavutamisel aidanud ja ka pealtvaatajatel oleks olnud huvitavam näha meievahelist duelli kui lihtsalt distantsi lõpuni kõmpimist.

Tuleb tunnistada, et väsinud lihastega on mul korraliku tehnika hoidmine raskendatud. Jalad ei taha kuidagi kontrollile alluda, samas ei tundnud ma sugugi, et oleksin tehnika vastu patustanud- kindlasti mitte tahtlikult! Rõhutasin spetsiaaselt põlvesirutust ja mingit varu ei jäänud! Kõrvalt paistis pilt aga tõenäoliselt teistsugune...

Igatahes oli võistlus kohe alguses kahe hoiatusega lõpetatud ja nii võis iga mees oma tempos rahulikult lõpuni käia.

Samal ajal liikus Lelumees korraliku rütmiga lõpujoone suunas. Võit oli veenev ja vääramatu. Aeg oleks olnud kindlasti parem kui minul oleks lastud teda pisut kauem tagant utsitada. Teistest mitu ringi ees, vihmaga võideldes, oli arvatavasti üsna keeruline end veelgi nobedamalt liikuma sundida.

Igatahes kinnitas Lelumees järjekordselt oma favoriidistaatust Eesti 20 km käimises. Mina lõpetasin kaht hoiatust silme ees hoides rahuliku kõnnakuga viis minutit hiljem. Minust omakorda kuue minuti kaugusele jäänud Virgo Adusoo võttis igati teenitult pronksmedali Ainar Veskuse ees.

Kokkuvõttes tuleb olla õnnelik, et erinevalt möödunud aastast, õnnestus seekord distants lõpetada ja üks korralik tempotreening kirja saada. Sügisesi meistrivõistlusi silmas pidades oli see vajalik!

Järgmine start on kolme nädala pärast Valgas. Sõidan sinna eesmärgiga testida uut rada. Hooaeg kulmineerub 24. septembril just seal, Pedeli jõe kallastel.

Elagu Lelumees ja Taukul!

Alati Teie,

Margus

Kõigepealt konkurentidest...

Algavateks Eesti meistrivõistlusteks on üles antud viis konkurenti:

Lauri Lelumees

Kahtlemata kullapretendent number üks! Lauri on etteasteks korralikult valmistunud. Koos sooritatud lõigutreeningutel jäin temast kaugele maha. Lelumehe võitu võivad takistada ainult kohtunikud!



Akim Ovsjannikov

Tiitlikaitsja on omamoodi must hobune. Pärast katkestamist kevadistel Euroopa karikavõistlustel, otsustas Akim võistlusspordist loobuda. Üllatuslikult on mees aga taas stardinimekirjas! Ovsjannikovi hetkevormi kohta andmed puuduvad, kuid starti tuleb ta kindlasti medalimõtetega!




Ainar Veskus

Mõnda aega võistlusspordist eemal olnud Ainar on tagasi! Võites Rakveres omavanuste tiitlivõistlused, sõitis noormees Belgiasse treenima. Heas vormis Veskus võib mõne atleedi ebaõnnestumisel medalile mõelda.

Virgo Adusoo

Mõni aeg tagasi isaks saanud mehel kulub põhiaur lapse kasvatamisele. Isarõõmude kõrvalt on pisut ka treeningutele panustatud. Tõenäoliselt tuleb kohtade arvestuses Veskusega maid jagama asuda.

Kirill Borzitski

Võistluste pesamuna on andekas ja hea tehnikaga võhmamees, kuuludes veel eelmisel aastal omavanuste seas Baltimaade paremikku. Selle hooaja esitused enam nii veenvad pole olnud. Noormehe osaks jääb tõenäoliselt distantsi lõpetamine ja kogemuste hankimine.

Lisamärkusena tuleb mainida, et käimises loeb lisaks füüsilisele võimekusele ka tehnika. Seoses sellega, võib lõppjärjestuses alati üllatusi olla. Medalit võiksid silme ees hoida kõik startijad!





Eestikate ootuses,




alati Teie,




Margus

Eestikate eel...

Laupäeval aset leidvatel Eesti meistrivõistlustel on eesmärgiks kõrge koht, aja osas lootusi ei hellita, kuna põhitöö käib 24. septembril toimuvate 50 km meistrivõistluste tarbeks.

Pealegi on staadionil toimuv 20 000 m käimismaailmas väga harva käidav distants.

Pärast maikuus 29. kohaga tipnenud Euroopa karikavõistluseid (50 km), olen pika taastumise ja pingelanguse perioodi seljatanud ning taas hea treeningrütmi leidnud.

Seljataga on viienädalane intensiivne treeningtsükkel, mis lõppes möödunud nädalal tehtud kahe kvaliteet-treeninguga. Teisipäevasel kiirustreeningul tegin võistlustempos lõike, pikkusega 2+2+2+3+3+2 km, reedel läbisin 30-kraadises leitsakus tempokalt 25 km.

Selle nädala teisipäeval pigistasime Lelumehega Viimsi staadionil 3x2 km. Tunda on, et rasked treeningud on organismi kurnanud ja suur väsimus istub kontides. Kolmapäeval ootab ees 15 km ja massaaz, neljapäeval puhkus, reedel soojendus ja laupäeval astun loodetavast puhanuna stardijoonele.

Medalimõtteid mõlgutades,

alati Teie,

Margus

Külaskäik käimisajaloo lätetele ehk treeningud Tabiveres

Kaks nädalat enne riigi meistrivõistluseid otsustasime Lelumehega end tavapärasest treeningrutiinist lahti rebida ja reisida Eesti käimisajaloo lätetele Tabiveres. Mitmete allikate väitel peeti just seal esimene käimisvõistlus, mis leidis aset 1898. a. suvel Tartu-Voldi maanteel.

Meie kohapealseks võõrustajaks oli hetke naiste esinumber Maarika Taukul, kes lisaks oma abikaasale nõustus korterisse mahutama veel kaks rõõmsameelset meesterahvast. Väga mõnus ja abivalmis perekond!

Tore oli üle pika aja kõik koos treenida! Kaunid Saadjärve vaated ja hea seltskond tegid olemise mõnusaks.

Peale laupäevast pikka otsa tegime Tabivere spordibaasis sauna, päev varem pakkus Toomas Rosenberg oma staadioniäärses suvilas sašlõkki-elu oli ilus!

Vabal ajal ringi käies kogesime kohaliku külaidülli-poe ees istuvaid õlleuimas mehi ja kobarasse kogunenud noori.

Ühel õhtupoolikul ringi jalutades tekkis Lelumehel mõte pesunööril kuivavad riided pisut kõrgemale elektriliinidele riputada-saime kõvasti naerda aga tegudeni ei jõudnud...

Järgneval õhtul, kõik koos Maarika rõdul istudes, elasime kaasa kohalikule tõsieludraamale, kus alkoholiga liiale läinud abikaasa üritas kõiki vahendeid kasutades koju magama pääseda. Karjudes ja uksele prõmmides avaldas mees tungivat soovi sisse saada, aga naine oli kange ja järeleandmisi ei teinud! Lelumees pakkus, et äkki tagus viinauimas mees vale ukse taga, kõrvalmajas ootas naine pikisilmi elukaaslast, pannkoogid laual! :))

Oli kuidas oli, järgmisel päeval kohtasime sama meest sirgel sammul kodupoole astumas-ju tuli öö siiski lageda taeva all veeta.

Tugevad treeningud, kaunis loodus ning toredad ja abivalmis inimesed-selliselt võib lühidalt kokku võtta treeninglaagri Tabiveres, mille ehk peamine ülesanne oli meie väikese käimiskogukonna ühtekuuluvustunde suurendamine. Aeg-ajalt on sellised ühisüritused hädavajalikud!

Nüüd oleme tagasi Tallinnas. Enne meistrivõistlusi seisab ees veel kaks arendava suunitlusega treeningut, millest esimene algab 45 minuti pärast.

Võtame viimast!

Alati Teie,

Margus

Ettevalmistused eestikateks...

Tänasest jääb täpselt 4 nädalat juuli lõpus toimuvate Eesti meistrivõistlusteni. Eraldi selleks puhuks vormi ajastada ei plaani, starti lähen tugevate treeningute pealt. Põhieesmärgiks on ikka 25. septembril toimuvad 50 km meistrivõistlused.

Peale 22. mail toimunud Euroopa karikavõistlusi, olen tegelenud august välja ronimisega. Taastumine 50 km-st võttis kolm ja pool nädalat. Kogu selle aja valdas mind nõrkus, meeleolulangus ja apaatsus. Tõenäoliselt oli tegemist pingelangusest tingitud emotsionaalse madalseisuga. Ka füüsis oli nõrk-juba treeningu alguses käis pea kergelt ringi ning jalad olid pehmed.

Kolm päeva enne Alytuse 20 km-t, hakkas tunne taas inimlikumaks muutuma. Võistluspäevaks oli vaim virge, füüsiline vorm aga veel abras, nii tuli üle finisijoone jõudmiseks viimastel kilomeetritel tublisti pingutada.

Nüüd, omakorda kaks nädalat peale viimast võistlust, üritan treeningmahud kolmeks nädalaks taas üles tõsta. Suure aeroobse mahu foonil tuleb rõhku panna ka kiiruse arendamisele!

Ees seisab kolm nädalat tõsist tööd!

Põnevusega meistrivõistlusi oodates,

alati Teie,

Margus

Võistluskäimise paremik esines rahvusvahelisel käimisfestivalil Alytuses

17. juunil esindasid Eestit Leedus toimunud rahvusvahelisel käimisvõistlusel meestest Lauri Lelumees ja Margus Luik ning naistest Maarika Taukul ja Kaidi Kori. Võistkonna esindajaks, treeneriks oli Toomas Rosenberg ning kohtunikuks Mart Järviste, kelle nimi käimismaailmas tutvustamist ei vaja.

Eraldi peeti ka maavõistluse arvestus Leedu, Läti, Eesti ja Rootsi käijate vahel. Selles arvestuses pidime kahjuks seekord naabritele alla vanduma kuigi võistkond tervikuna esines korralikult.

Võistlus oli väga kõrgetasemeline – alla tiitlivõistluste A normi suutis käia 6 meest vaatamata küllaltki rasket rularampi meenutavale rajale, mis sisaldas kahte korraliku tõusu.
Meeste 20 km võistluse võitis valgevenelane Ivan Trotski ajaga 1:21.22. II koht läks samuti Valgevenesse ning kolmas Poola.

Lelumehe laeks jäi seekord 22. koht seni välisvõistluste parima resultaadiga 1:31.16, suutes eesmärgiks võetud aja 1:30 peaaegu saavutada. Luik polnud veel ülikurnavast 50 km käimismaratonist 100%-liselt taastunud, mistõttu pidi distantsi II poolel nii mõnegi minuti loovutama (aeg 1:35.48).

Naiste 20 km distantsil ei andnud teistele võimalust leedulanna Birgita Virbalite, kes püsitas ka Leedu rekordi. Alla kvaliteedimärki tähistava tiitlivõistluste A normi suutis käia 3 naist, sealhulgas ka Läti tõusev täht Agnese Pastare, kes võttis III koha. Eestlannadest esines südilt Maarika Taukul, kes vägeva tagasituleku märgiks sai 13. koha ajaga 1:58.33. See on Eesti naiste kõige aegade edetabelis väärt 5. kohta.

Neidude 10 km distantsil püsitas Kaidi Kori mängleva kergusega isikliku rekordi võttes 10. koha ajaga 57.19.

Eesti koondisest kogenuima käija Lelumehe hinnangul tuleb koondise esinemist lugeda kordaläinuks : « Esile võib tõsta Maarika tulemust. Temas on korralik potentsiaal ning tahtejõud. Veelgi enam pühendumist ning sellisel juhul ei oleks aasta pärast võimatu käia ka alla 1:45. Võrdluses teiste Balti riikidega oleme me hetkel kõige keerulisemas seisus, kuid positiivne on näha seda, kuidas ala eestvedajad eriti eesotsas Toomas Rosenbergiga Bruno Junk Käimisklubist pingutavad tõsiselt, et pakkuda meile arenguks hädavajalikke välisvõistlusi. Ka Eesti Kergejõustikuliidu suhtumine ala arengusse on toetav ja posiitiine. Sellelt foonilt on võimalik edasi minna ainult paremuse poole ning meie sportlastel lõpuks näidata ka rahvusvahelisele tasemele vastavaid tulemusi. »



Lauri Lelumees

Maavõistlusele mõeldes

17. juunil toimub Lõuna-Leedu käimismekas Alytuses maavõistlus, millest võtavad osa Baltimaade ning Soome ja Rootsi parimad kiirkäijad. Meestel on kavas 20 km, naised läbivad kümme.

Meie seekordne koondis on neljaliikmeline-naistest kaistevad Eesti au Maarika Taukul ja Kaidi Kori, meeste seas hoiavad lippu kõrgel Lauri Lelumees ja Margus Luik. Koondist juhib Toomas Rosenberg.

Hetkevorm on suur küsimärk, kuna kolme nädala tagune 50 km on veel jalgades ja täielik taastumine pole aset leidnud. Õnneks on stardini veel 4 päeva aega, teinekord on see imesid teinud!

Saagu mis saab, see võistlus on eelkõige tugeva treeningu eest. Koondist on vaja esindada ja ega niisama nalja ka tegema minda-annan endast maksimumi, kuigi kõiki asjaolusid arvesse võttes, ei ole see heaks resultaadiks piisav. Siiski, sport on ettearvamatu ja selles peitubki ta võlu!

Maavõistluse ootuses,

Alati Teie,

Margus