Mõttevarmu...

Järjekordne hooaeg on möödunud, aga soovitud tulemust 50 km distantsil pole sündinud. Viimane arenguhüpe sel distantsil toimus 2007. aastal, mil õnnestus isiklikku rekordit parandada koguni 7 minutiga! Arvestades asjaolu, et rekord sündis rebenenud meniskivalu trotsides on tagantjärgi vaadates tegemist väikese imega.


Viimastel aastatel pole aeg paranenud. Tõsi, mitmel korral on alt vedanud ilm. Võistelda on tulnud nii 8-kraadises jaheduses kui 30 soojapügalaga leitsakus. Viimati tuli trotsida lausa tormi mõõtu välja andnud tuulepuhanguid. Samas on olnud ka soodsaid tingimusi, erinevatel põhjustel pole soovitud resultaati aga tulnud.


Lisaks ilmastikuoludele olen teinud vigu tempo valikus, alustades mõnel korral liiga bravuurikalt.


Üht-teist on jäänud ka ebasobiva konkurentsi taha. Nimelt olen pea kõigil jõukatsumistel pidanud liikuma uhkes üksinduses-kord on vastased liiga tugevad, kord jälle nõrgad. Minu masti meestega on kohtutud liiga harva! Hea näide on tuua isikliku rekordi püstitamise aastast, kus õnnestus pool maad lõunanaabri Grigorjevsi tempos liikuda. Selline konkurents aitab püsida õiges tempos ja säilitada motivatsiooni kogu distantsi lõpuni! Üksi käies annad juba alateadlikult mingi protsendipunkti võrra tempos järele.


Mingil määral on tulemustele jälje jätnud ka halvad võistlusrajad. Küll on trass määrustevastaselt liiga järskude pööretega, küll liiga tõusuderohke. Tihtilugu on tulnud võistelda lubatud 2,5 km ringi asemel näiteks 1 km rajal. See tähendab automaatselt poole rohkem pöördeid ja tempomuutuseid. Halva raja taha ei saa muidugi täielikult pugeda, kuna enamus kordadel olen isiklikust rekordist siiski päris kaugele jäänud- ebakavaliteetne rada on tulemust mõjutanud võibolla 4-5 minuti jagu...


Kõige suurem põhjus peitub siiski minus eneses-tõenäoliselt on ettevalmistuses tehtud vigu. Olen asja peale mõelnud ja jõudnud alljärgnevate järeldusteni:


1. Selleks, et rekordi püstitamine ei oleks loteriivõit, tuleb oluliselt tõsta mahtu. Oma töökoormust arvesse võttes, pean absoluutseks maksimumiks läbida aastas praeguse 5000-5300 km asemel 6000 km.


2. Pikad, 40 km otsad peavad saama rutiiniks. Keha tuleb viia seisundisse, kus 40-45 km on tavaline iganädalane koormus. Palju mängib siinkohal rolli meie karm talv-möödunud hooajal polnud füüsiliselt võimalik üle 30 km lumes sumbata! Seega sõltub talvise mahutreeningu kvaliteet oluliselt ilmast!


3. Oluline on veelgi suurendada pikkade tempotreeningute arvu-40/45 km treeningud võistluskiiruse lähedases tempos on võtmetähtsusega vormile viimase lihvi andmisel.


4. Absoluutkiiruse osas on piisav reserv olemas ja lõigutreeninguid tuleks jätkata samas mahus. Minu 20 km rekord eeldaks pisut paremat 50 km marki, seega on probleem pigem kiiruslikus vastupidavuses kui puhtas kiiruses.


5. Oluliselt rohkem tuleb tähtsustada jõu- ning tehnikaharjutusi!


6. Tõenäoliselt tuleks vähendada ettevalmistusperioodi treeningute arvu, tehes kahe lühikese harjutuskorra asemel ühe pika ja korraliku! Siin tuleb läbi vaadata töögraafik ja treeningkoormused tööplaanidega kooskõlla viia.


7. Töö kõrvalt harjutava sportlase edu valemiks on kolme põhilise aspekti: suhted-töö-sport oskuslik sobitamine ühtseks tervikuks. Kui õnnestub leida sobiv valem, ei tohiks ka edu ennast kaua oodata lasta...


Uute ideedega tulevikku vaadates...


alati Teie,

Margus