Rekordiparandus Paralepast!

14. augustil toimusid Paralepa parkmetsas Läänemaa lahtised meistrivõistlused käimises.

Ilm oli sellele suvele omaselt troopiline (26c varjus), õnneks varjutas päikest kerge uduloor, mis olemist pisutki leevendas.

Nagu eelmistes sissekannetes kirjutasin, oli võistluse eesmärgiks käia 20 km alla 1:30ne. See tulemus on jalgades juba 2006ndast aastast alates, aga realiseerida pole kuidagi õnnestunud! Nüüd sain sellega kuumas kliimas hakkama (1:29.37), mis tõestab, et kiiruslik vorm on põhidistantsi (50 km ) silmas pidades piisav. Rekord paranes 59 sekundi võrra! See ei ole 20 km käijatele küll mingi ime tulemus, aga minule kui maratonimehele piisab sellisest kiirusest esialgu küll! Nüüd tuleb seda vaid hoida ja põhifookus aeroobsetele mahutreeningutele suunata. Eesti meistrivõistlusteni on jäänud 6 nädalat!

Möödunud võistlus kulges minu ja Lauri kaksikjuhtimisel. Kuu aega tagasi Eesti meistrivõistlused võitnud Akim Ovsjannikov seekord meile veel vastu ei saanud. Vedasime Lauriga kordamööda, üritades tempot üleval hoida. Sellele vaatamata, olime 16ndal kilomeetril 1:29-graafikust 16 sekundit taga. Viimasel neljal kilomeetril surusime gaasi põhja, keskmiseks kujunes 4.20 kilomeetri kohta ja nii õnnestus 16 sekundiline kaotus 23 sekundiliseks võiduks vormistada.

Kohtade arvestuses jäi asi lõpumeetritele, kus Lelumees 30 meetrit enne lõppu minu selja tagant kiirendades 1 sekundilise võidu võttis. Kolmas oli Akim Ovsjannikov (1:40.27).

Naiste 10 km distantsil said kaksikvõidu Türi tüdrukud. Võitis Kaidi Kori Triin Tiitsu ees. Kolmanda koha võttis läänlanna Anneli Aru.

Veteranidest võttis isikliku rekordiga võidu Kalju Niidusaar, aeg 1:52.07.

Väikest videolõiku ja ametlikku pressiteadet võistlustest võite vaadata alljärgnevatelt linkidelt:

http://www.ekjl.ee/uudised?id=5711

Võidujooks Viru-Nigulas

8. augustil osalesin endise kolleegi Krista palvel Viru-Nigula rahvajooksul. Mind reklaamiti välja kui võistluse patrooni ja seega avanes hea võimalus pisut kiirkäimisele promo teha-lõpujoone ületasin kiirkäiku tehes!

Kuna viimane jooksuvõistlus jäi keskkooli aegadesse, oli see minu jaoks igati põnev väljakutse. Lisaks 30 kraadisele kuumusele ja tõusude ning langustega rajale, tuli rinda pista Eesti tippu kuuluvate vanade jooksuhuntide, eesotsas Vjatseslav Košeleviga.

Joosta oli mõnus ja kannatasin üpriski hästi! Kohe alguses läks eest 5-liikmeline juhtgrupp, kuhu kuulus ka minu vend. Vaatasin, et juhtgrupi tempo on liiga kiire ja loobusin nende jälitamisest. Liikusin mõnusas tempos, tagaajajatest ohutus kauguses, kuuendana. Silmas pidades järgmisel nädalavahetusel toimuvaid 20 km võistluseid, ei hakanud viimast välja panema, vaid tiksusin mõnusa tempoga lõpuni. Jõudsingi kuuendana finišisse, väikevend lõpetas 28 sekundit eespool.

8 kilomeetrise maastikujooksu läbisin 28.48ga. Võidu võttis 11ndat korda järjest vanameister Košelev.

Mõõduvõtt oli heaks tühjendustreeninguks eelseisval nädalavahetusel toimuvateks Läänemaa lahtisteks meistrivõistlusteks 20 km käimises. Hetkel on jalad jooksust kanged, kuid laupäeva hommikuks peaks kõik uuesti kontrolli all olema!

Võistlusteks valmistudes,

alati Teie,

Margus

Tagasi treeningutel...

Eestikatest on möödunud kaks ja pool nädalat ning olen uuesti hoo üles saanud. Viimaste nädalate mahud on olnud 121,6 ja 134,9 km. Hetkel on mahu kogumine ülmalt vajalik, kuna rohke võistlemisega on aeroobse töö osakaal väga väikeseks jäänud. Sellest tulenevalt, peaks kiiruslik pool päris hea olema, üldine vastupidavus aga vajab sügisest 50 km silmas pidades järele aitamist.

Adekvaatse ülevaate hetkekiirusest saab 14. augustil Paralepa parkmetsas toimuvatel Läänemaa lahtistel meistrivõistlustel.

Olen seadnud eesmärgiks käia 20 km alla 1:30ne. Selline kiirus annaks piisava aeroobse mahu foonil lootust läbida sügisestel Eesti meistrivõistlustel 50 km ajaga 4:10-4:14...

Kiirkäija põlv

Kuna Eesti meistrivõistlustel saadud kolm hoiatust ei anna kuidagi rahu, tahaksin siinkohal rääkida pisut uutest kriteeriumidest kiirkäija põlvesirutuse hindamisel.

Vargsi loodan, et ehk meie 60ndate aastate kohtunike koolkond käib ka salamisi internetis uusi suundi uurimas, samas tunnistan, et see võimalus on siiski nullilähedane.

On olemas kahte sorti põlve-üks on ülepaindega, meenutades sirgu lükatuna vibu, teine on kerge kühmuga (rohkem välja eenduv põlvekeder).

Erinevalt levinud väärarusaamadest, ei ole põlve kuju võimalik venitusharjutustega muuta! Olukorda saab pisut parandada, kuid põlve kuju jääb endiselt samaks, läbipainde saavutamine ei ole kühmuga põlvetüübi puhul füsioloogiliselt võimalik!

Kinnitusena, et põlvekuju on kaasa sündinud, võib tuua näiteks minu ema, kes pole elus päevagi käimise ega venitusharjutustega tegelenud, ent läbipaine põlvest on kadestamistväärt! See on kaasa sündinud!

Sellise läbipaindega põlve hindamisel ei teki kohtunikel raskusi, küll aga esineb rohkesti probleeme kühmuga põlve osas-raske on suurtel kiirustel hinnata, kas põlv on täielikult sirutunud või mitte...

Kuidas seda siiski teha?

Uue teooria kohaselt, soovitatakse täie kindluse saamiseks vaadata lisaks põlve sirutusele ka PÕLVEÕNDLA sirutust- kui põlveõndlas nurka ei esine on põlv sirutunud, paistku ta eestpoolt kui kõver tahes! Mõelge ja tunnetage hetkeks, see on puhas füsioloogia-sirutunud põlveõndla korral ei saa ka põlv kõveraks jääda!

Kuna ise sain sellest hindamiskriteeriumist teadlikuks eelmisel aastal internetis surfates, siis olen enam kui kindel, et meie pensionieas käimiskohtunikud pole sellest siiamaani kuulnud!

Miks annan nii karmi hinnangu? Aga seetõttu, et meistrivõistlustel eksisid nad sellesama reegli vastu. Nimelt olen mina üks nendest sportlastest, kelle põlv läbipaindesse ei lähe. Seega tuleks minu puhul appi võtta ka põlveõndla vaatlus, mida meie kohtunikud ei tee, kuna pole sellest midagi kuulnud! Süüdistan neid siinkohal seetõttu, kuna tean kindlalt, et mulle tehti mahavõtmisega ülekohut-sirutasin põlve teadlikult stardist lõpuni-mu põlv lihtsalt ei lähe sirgemaks!

Kahju, et käimises videokordusi ei lubata! Tõendust selle kohta, et minu põlvesirutusel pole viga midagi, võite leida kõrvalasuvalt pildilt-kusjuures mul on pilte iga nurga pealt ja ühelgi neist ei ole kõverat põlve!

Kurb, aga selline see käimissport on-kord oled puhas poiss, kord jälle patune.

Alati Teie,

Margus

Ebaõnnestunud eestikad...

17. juuli, Eesti meistrivõistlused 20 km käimises...

Ausalt öeldes olen hetkel täiesti nõutu-käi ükskõik kui aeglaselt, rõhuta ükskõik kui tugevasti põlvesirutust-meie kohtunikele ei maksa see midagi!

Aavakivil, Järvistel ja Vainol on minu suhtes välja kujunenud eelarvamus ja mingeid võimalusi märkuste näol oma tehnikat korrigeerida ei anta-50st ringist 4 läbitud ja kohtunikud Aavakivi ning Järviste kirjutavad mulle diskvalifitseerimiskaardi! Väga sportlasevaenulik tegevus ütleksin mina-milleks on olemas märkused? Miks ei võiks mulle enne punase kaardi välja kirjutamist mõne märkuse teha? Saaksin oma tehnikat korrigeerida! Ei, vanad on resoluutsed, ega anna mingit võimalust. Väga kurb!

Võtan tempot veelgi alla, pooleldi juba astun, pressin põlve sirgeks nii et lihased kanged. Vahe esikohal käiva Akim Ovsjannikoviga on seetõttu kärisenud juba 350 meetrile, kolmandal kohal käivast Lauri Lelumehest olen ise omakorda 300 meetrit eespool, tundub, et kohad on jagatud.

Lõpuni jääb minna alla 2 kilomeetri kui ei tea kust ilmub tabloole kolmas, minu jaoks saatuslik hoiatus!

Suures hämmingus lahkun rajalt, teades siiski, et olen teinud kõik endast sõltuva, vältimaks mahavõtmist! Lõhnab väga ärategemise järgi, aga minu asi ei ole siinkohal vandenõuteooriaid sepitseda. Tuleb austada "kohtunike" otsust.

Kurvaks teeb tõsiasi, et paar kuud varem, Läti meistrivõistlustel, lasti mul ilusti lõpetada, tasuks hõbemedal. Õigupoolest pole mind Lätis kordagi maha võetud!

Lõppkokkuvõttes saab oma esimese meistritiitli Akim Ovsjannikov (2 hoiatust!!). Aeg on tiitlivõiduks nõrk (1:38.16,64), poisi enda kohta aga väga hea! Siinkohal tuleb arvesse võtta veel staadionil valitsenud kuuma ilma, kraadiklaas näitas 27 soojakraadi!

Hiljutisest kurguhädast ning sellest tulenevalt 2 nädalat treeningpausi pidanud Lelumees teeb kaasvõistlejatest võimsaima teise poole ning võtab hõbemedali ajaga 1:40.42,02.

Võitjaga sama õnnelik on peale kaheaastast rasket vigastuspausi comebacki tegev ning kolmandana lõpetav Virgo Adusoo (1:51.37,13).

Naiste 10 km distantsil tunneb sama suurt rõõmu põlvevigastust trotsiv Meeli Pällin, võttes võidu igipõlise rivaali Kaidi Kori ees.

Minul tuleb aga tõsiselt peeglisse vaadata ning mõelda, kuidas oma tehnikat parandada. Ülesanne on raske, sest treenerit, kes kõrvalt jälgiks ning juhtnööre jagaks pole mul juba mitu aastat...

Kerge masendusega võitlev,

alati Teie,

Margus

Täistabamus Tabiverest!

10. juulil toimusid Tabiveres Bruno Junki käimisklubi lahtised meistrivõistlused 10 km käimises. Nagu viimastele nädalatele omane, valitses rajal põrgukuumus (28 c).

Kuna kuum ilm pole mulle kunagi sobinud, alustasin väga ettevaatlikult. Juba esimesel kilomeetril tundsin, kuidas jalad tühjaks jooksevad. Olukorda ei teinud kergemaks ka väga tehniline, mitmete tõusude ja langustega rada.

Kuna Lelumees oli seoses köhaga kaks nädalat treeningpausi pidanud, tundsin ennast üsna eneskindlalt ning võtsin tempodikteerimise enda peale. Peale esimest kolmandikku sai Lauri jaks otsa, ka tehnika vedas see kord alt ja nii tuli kolme hoiatusega rajalt lahkuda.

Edasi jätkasime esikohaheitlust noorukese Akim Ovsjannikoviga. Poiss avaldas tugevat vastupanu, alles seitsmendal kilomeetril suutsin otsustava kiirendusega noormehe seljataha jätta.

Füüsiline vorm oli tol päeval esikohanõudlejatest parim, kuid tehnilises plaanis esines veel puudujääke-uue tehnikaga kohanemine nõuab paratamatult aega! Lõpuks õnnestus siiski kahe hoiatusega lõpetada ja võit koju tuua! 10 kilomeetrit läbisin ajaga 45.53. Teiseks tulnud Akim Ovsjannikov lõpetas 28 sekundit tagapool, saades ajaks 46.21.

Järgmisel nädalavahetusel algavateks Eesti meistrivõistlusteks oli see hea kondiproov, mis tõestas, et füüsiliselt olen hetkel teistest üle, tehniliselt aga oleme kõik haavatavad!

Meie start Kadrioru staadionil on 17. juulil kell 14.00. Sooja lubatakse 25-30 kraadi, seega tuleb valmistuda järjekordseks kuumarabanduseks. Nüüd aga juba poole pikemal, 20 km distantsil.

Kuumusega kembeldes,

alati Teie,

Margus

Tehnikatreening

Tere!

Jaanipäeval staadionil treenides, tuli Ivan Jutkin ligi ning tegi mulle mõne hetkega paberil selgeks selle, mida keegi teine 20 aasta jooksul polnud suutnud.

Ivan kujutas paberil mu praegust tehnikat ja näitas, kuidas seda tunduvalt efektiivsemaks muuta. Lihtsustatult öeldes seisnes põhiviga kehaasendis, mis oli liialt taha kaldu. See omakorda tingis jalgade ette-üles loopimise ja keha raskuskeskme vale asukoha, mis omakorda muutis tugijala põlvesirutuse pea võimatuks.

Nüüd olen nädala jagu uue tehnikaga kohanenud ja ajad on hoopis teisest klassist: 1- kilomeetriseid lõike läbisin tavapärase 4.25-4.30 asemel 4.12ga. Rahulikus tempos 10 km läbimiseks kulus tavapärase 70 minuti asemel 59!!!

Tunnen, et enam ei tööta tehnika kehale vastu- nüüd peavad jalad topeltintensiivsusega liikuma, et kerele järele jõuda!

Samas on tehnilist arenguruumi veel piisavalt, ühena esimestest tuleb parandada puusatööd, et tõukefaas pikemaks kujuneks.

Alljärgnevalt videolt võite jälgida mu tänast tehnikatreeningut:

Avameelselt Alytusest...

Jah, mis seal salata-põrusin täielikult! Mingeid vabandusi siinjuures ei ole-kolm hoiatust ja maha võtmine 30 meetrit enne 10 km märki räägib enese eest.

Alati tuleb aga teha analüüs ja läbi mõelda, mis ebaõnnestumise tingis.

Pikk sõit (10 tundi), troopiline kliima (29 kraadi koos väga kõrge õhuniiskusega), eelnenud võistlustest kuhjunud väsimus (4 nädala tagune 50 km ja 2 nädala tagune 10 km), pikk ooteaeg (võistluste algus õhtul 18.30) ja kõigest sellest tingitud üleüldine väsimus pöörasid mu niigi piiripealse liikumistehnika täielikult pea peale.

Juba kolmandal kilomeetril oli hing paelaga kaelas, hingata polnud midagi ja jalad ei allunud kontrollile-loopisin neid abitult enese ette ning maha pannes vajusin põlvest nõksti läbi.

Olukorda analüüsides jõudsin järeldusele, et opereeritud parema jala painduvus ei ole küllaldane, seda kinnitas ka minu massöör. Käies tunnen, nagu oleks parem jalg lühem ja kuidagi ei õnnestu seda täielikult välja sirutada.

Tänasest võtsin plaani mõningad tehnikat korrigeerida aitavad vahendid. Korra nädalas üritan teha mäkketõuse, mis peaksid tugevdama jalalihaseid, suurendama sammupikkust ja aitama kaasa põlvesirutusele. Mäest laskumisel saab parandada puusade liikumisamplituuti.

Lisaks pikendan tehnikaharjutustele kuluvat aega ning kavatsen jalgpalli MM-i vaadates sangpommi abil reie tagakülje lihaseid pikendada, seda eriti operatsiooni tagajärjel lühemaks jäänud parema jala lihaste osas. Põlv on vaja sirgu saada!!!

Ebaõnnestumisest uut motivatsiooni saanuna,

alati Teie,

Margus

Eesti käijad osalesid esimestel Euroopa Liidu meistrivõistlustel käimises

11. juunil Leedus Alytuses toimunud Käimisfestivalil-Alytus`2010, mille raames peetud esimestel Euroopa Liidu meistrivõistlustel käimises saavutas Akim Ovsjannikov ( KJK Atleetika ) meesjuunioride 10 kilomeetri distantsil neljanda koha ajaga 47.19 ja Lauri Lelumees( Bruno Junk Käimisklubi ) meeste 20 kilomeetris kaheteistkümnenda koha ajaga 1:38.56. Margus Luik diskvalifitseriti kohtunike poolt tehtud kolme hoiatusega.
Käimisfestivalil võitis Kirill Borzitski ( Kalev Sillamäe ) poiste U-16 vanuseklassi 5 km-s teise koha ajaga 26.45. Võistluste ajal oli õhutemperatuur + 29 kraadi, mille tõttu jäid tulemused tublisti nõrgemateks ja oli ka palju katkestajaid. Näiteks meeste 20 kilomeetris oli startijaid 28, kellest 9 katkestasid.

Allikas: http://www.ekjl.ee/uudised?id=5428

Käijad osalevad I Euroopa Liidu meistrivõistlustel käimises

7. juuni 2010, EKJL

Eesti käijad Margus Luik ja Lauri Lelumees ( Bruno Junk Käimisklubi ), Akim Ovsjannikov ( KJK Atleetika ) ja Kirill Borzitski ( Kalev Sillamäe ) stardivad 11.06.2010.a. Alytuses ( Leedu ) 36-ndatel Rahvusvahelisel Kimisfestivalil-Alutus`2010, mille raames toimuvad ka I Euroopa Liidu meistrivõistlused käimises. Võistlus kuulub ka IAAF Race Walking Challenge ja EA Permit Meeting sarja.

Bruno Junki memoriaal

29. mail koguneti Valka, mälestamaks meie kahekordset olümpiapronksi Bruno Junki. Toomas Rosenberg on sellest igaastasest mõõduvõtust teinud tõeliselt toreda ja rahvusvaheliselt hinnatud käimispeo.

Just melu ja kõrge korraldusliku taseme tõttu otsustasin sellel aastal kindlasti osaleda, seda vaatamata väsimusele, mis veel kahe nädala tagusest 50 km võistlusest jalgades pesitses.

Juba soojendusel tundsin, et jalg just ülemäära terav ei ole. Sellegi poolest läksin kindlalt ja rõõmsameelselt starti.

Paugu kõlades tormas ette lätlaste esinumber Rumbenieks. Loovutamata kordagi liidripositsiooni, tuiskas ta üle lõpujoone, läbides 10 000 meetrit ajaga 42.37. Arvestades 2 nädala tagust ülirasket 50 km võistlust, oli tegemist väga hea ajaga! Noormehe vorm on tõusuteel, kahe nädala pärast ründab Arnis Alytuses Euroopa meistrivõistluste normatiivi.

Teiseks jäi mõneti üllatuslikult võistluste favoriidiks peetud valgevenelane Simanovich (44.19,1). Kolmanda koha jättis Eestisse Lauri Lelumees (44.42,6). Mina lõpetasin Lelumehest 50 meetrit tagapool, ajaga 44.55. Minust omakorda 50 meetri kaugusele jäi noor tulevikulootus Akim Ovsjannikov, püstitades isikliku rekordi ajaga 45.06,4. Juunioride arvestuses võttis noormees kindla esikoha!

Tuleb tunnistada, et seekord oli päris raske Lelumehe ja Ovsjannikovi tempos püsida. Vahepeal suurenes vahe juba 30 meetrini. Lõpus läksid jalad ja enesetunne pisut paremaks, lisasin veidi tempot ja möödusin Ovsjannikovist. Lõpuga lähenesin jõudsalt ka Lelumehele, kuid päris kätte siiski ei saanud-enne tuli finisijoon vastu!

Naistest said kolmikvõidu meie lõunanaabrid lätlased. Võitja Agnese Pastare läbis 5000 meetrit 22.33,2. Teise koha saanud Anita Kazemakal kulus raja läbimiseks 22.52 minutit. Kolmas oli Anita Cuhnova ajaga 24.56,6.

Ilusa etteaste tütarlaste juunioride klassis tegi Kaidi Kori, saades ajaks isiklikku rekordit tähistava 29.32,0.

Alati Teie,

Margus

Tasapisi taastudes...

Poolteist nädalat on 50st möödas, aga tunne on endiselt pisut vatine. Täielikuks taastumiseks kulub 3 nädalat.

Samas tuleb nädala lõpus olla valmis järjekordseks pingutuseks-Valgas toimuvad Bruno Junki mälestusvõistlused. Kuna tegemist on Eesti uhkeima võistlusega, kus tugevad vastased välismaalt, korralik auhinnafond ja hea atmosfäär, plaanin üritusest kindlasti osa võtta!

Pealegi on 10 km selline mõnus "sprindidistants," mis hea vormi korral möödub kui silmapilk. Mine tea, ehk õnnestub tugeva emotsiooni ja konkurentsi toel ka isiklikku püüda!

Kolm päeva on veel aega atra seada ja jalgu teritada. Loodetavasti on nädala lõpus minek pisut teravam kui hetkel, mil jalad kuidagi kuuletuda ei taha. Aga midagi pole teha, seni kuni noor olen, tuleb piitsa anda ja loota, et nad mind ka peale sportlaskarjääri edasi teenivad. Loodan, et mõistate mind mu kallid "kargud". Luban, et kui mind tubli tulemuseni veate, premeerin teid korraliku massaaziga!





Värskust oodates,


alati Teie,


Margus

Läti MV, 50 km-pronks!!!

14. mail Jurmalas väikesesse rannaäärsesse puithotelli jõudes, ootas kolme meest ees kaks voodit. Mõte peale väsitavat reisi ning enne 50-t kilomeetrit ühega neist voodit jagada ei tundudnud sugugi ahvatlev. Peale mõningast ooteaega, hakkas noorel administraatorineiul meist kahju ning õhtu lõpuks saime igaüks omale eraldi voodi. Fakt, et magamisase oli 20 cm lühem kui mina, ei suutnud ületada rõõmu üksi uinumise ees!

Kuid ebameeldivaim seisis veel ees. Just täna valitses Lätis põrgukuumus ja see muutis magamise kitsukeses hotellitoas pea võimatuks. Lühike voodi, poolde selga ulatuv padi ning hapnikupuudus kindlustasid mulle unetu öö.

Peale 860 km pikkust autosõitu, kella ühe paiku öösel, leidis eesti autonumbri järgi meie hotelli üles ka minu poolakast konkurent. Läbi une kuulsime noormeest uurimas, et ega eestlased juhuslikult siiin hotellis ööbi! Hea nina neil poolakatel!

Nagu hommikul selgus, oli lämbe ja kuum öö vaid kergeks eelmänguks eesootavale katsumusele rajal.

Kell 11.00 kõlas Läti meistrivõistlustele kogunenud 50 km spetsialistidele stardipauk. Varjus näitas 23 soojakraadi ning hingata polnud midagi!

Esimesed 20 km möödusid kuumusele vaatamata suhteliselt talutavalt, peale seda hakkas aga enesetunne järjest tuimemaks muutuma. Joogipunktis märjaks kastetud särk oli 2 km pärast samasse kohta jõudes juba kuivanud! Väsimuse ja kerge pettumusega võideldes üritasin mõtet eesseisvast 30 kilomeetrist endale võimalikult meelepäraseks muuta. Võin kohe öelda, et kerge see ei olnud, aga kogemuse põhjal teadsin, et mõne aja pärast peaks uuesti kergemaks minema.

Peagi sai selgeks, et sellistes tingimustes ei õnnestu meil kellelgi isiklikku rekordit püüda-jäi üle vaid medalite eest heidelda.

Poolaka Rosiewichi ning lätlase Rumbenieksi juhtimisel kulgenud võistlus võttis minu jaoks soodsa pöörde kui lõunanaaber Grigorjevs kuumusele ning liiga kiirele tempole alla vandudes 28.kilomeetril rajalt kõrvale astus. Kaks kilomeetrit varem oli katkestamise kasuks otsustanud ka Lauri Lelumees, seda eelkõige kahe nädala pärast ees ootavale Bruno Junki mälestusvõistlusele mõeldes.

Leides ennast pronksipositsioonilt, tiksusin tuimalt finisi poole. Lõpupoole läks olukord huvitavamaks kui kuumahaamer tabas teisel kohal käinud Arnis Rumbenieksi. Vahepeal 3 kiomeetri suuruseks kärisenud vahe hakkas jõudsasti minu kasuks kahanema, lõpuks jäi meid lahutama 7 minutit. Liikusin temaga võtteldes selgelt kiirenevas tempos, jäädes oma lõpuspurdiga lihtsalt hiljaks. Läti esinumber oli täna täiesti võidetav!

Korralikust vormist andis aimu enestunne, mis kordagi talumatuks ei muutunud, võimaldades terve distantsi ühtlase ning tiheda sammuga läbida. Paraku kustutas kõrge õhuniiskus ja tõusude ning järskude kurvidega rada lootuse korralikule lõppajale.

Vahepeal kosutas meid küll hoovihm, kuid selle mõju oli lühiajaline ning erilist pääseteed endast ei kujutanud. Lõpujoone ületatuna, pääsesin napilt tõelisest vihmakardinast, mis viimastele ringidele suundunud veterankäija Kalju Niidussaare pealaest jalatallani hetkega läbi leotas.

Kokkuvõttes kaotas võistluse võitnud poolakas Rosiewich isiklikule rekordile 10 minutit, saades ajaks 4:10.50, Rumbenieks hävis 35 minutiga (4:30.34) ning mina kaotasin oma parimale 19 minutit, saades lõppajaks 4:37.32.

Raske kuid pronksmedali näol rõõmu toonud võistlus oli tähelepanuväärne ka veel seetõttu, et hoiatusi ma seekord ei korjanud. Kuumas kliimas olid luud-liigesed lahti ning painudvus hea-midagigi positiivset selle kuuma ilma juures! Ning mis kõige tähtsam-enamus suurvõistlusi peeatakse samasugustes saunaoludes, seega oli tegemist hea ettevalmistusega tuleval aastal eesootavateks Euroopa karikavõistlusteks.

Järgmine start on 29ndal mail Valgas toimuvatel Bruno Junki mälestusvõistlustel, kus võtame ette 10 km.

VAATA KA:

http://www.ekjl.ee/uudised?id=5209

Veaevalisest viiekümnest taastudes,

alati Teie,

Margus

Noored käijad tõid Bristonasest kaks hõbemedalit

1. mail osalesid Eesti noored käijad Leedus Birstonases toimunud Leedu olümpia hõbemedali võitja Antanas Mikenase XXIV mälestusvõistlustel käimises. Meesjuunioride 10 kilomeetri distantil saavutas Akim Ovsjannikov (KJK Atleetika) isikliku rekordiga 45.26 teise koha. Sama koha võitis ka U-16 vanuseklassi 5 km distantsil Kirill Borzitski (Kalev Sillamäe) isikliku rekordiga 24.48.

http://www.ekjl.ee/uudised?id=5150

Mõttevarmu Murjanist...

Laupäeval Läti meistrivõistlustelt võidetud 20 km hõbe tegi muidugi rõõmu, samas muutis 8. kilomeetril saadud 2. hoiatus olukorra ärevaks.

Tänu korralikule füüsilisele vormile, alustasin suhteliselt bravuurikalt. See oli viga ning veel kinnistamata ja kevadiselt rabe tehnika maksis valusasti kätte. 12 km enne lõppu oli mul kolmest diskvalifitseerivast hoiatusest kaks olemas. Sama saatus tabas Lelumeest, kes kilomeeter hiljem oli sunnitud rajalt lahkuma.

Kuna põhieesmärk oli distants lõpeta, jätkasin väga ettevaatlikult ning kiirustamata. Tegemist oli täiesti uue kogemusega-kunagi varem pole mul õnnestunud 2 hoiatusega lõpuni käia ja nii ma siis hirmuga ootasin seda kolmandat. Kokku 30 ringi hirmu ja tempo mahasurumist, mõtteis ainus soov-iga hinna eest lõpetada!

Ja lõpuni ma jõudsin! Vaatamata tagasihoidlikule ajale (20 km-1:35.13,4), esinesid lõunanaabrid veelgi kahvatumalt-minu ette jäi vaid esinumber Rumbenieks.

Vaimujõud pandi seekord tugevasti proovile ning võib uhkusega tõdeda, et seekord jäin ellu. Ees seisab aga tõsine töö tehnika kallal-põlvesirutuse parandamiseks tuleb usinasti mäge võtma hakata!

Järgmine pidupäev on 15. mail Jurmalas, mil võtame ette 50 kilomeetrit.

Viiekümneks valmistudes,

alati Teie,

Margus

Isiklik rekord!!!

Kaks päeva peale klubide karikavõistlusi, astusime üles Läänemaa lahtistel meistrivõistlustel.

Kohe peale rasket tööpäeva autosse, Tallinnast Haapsallu ja otse starti. Sõidu ajal kippus silm vägisi kinni vajuma, stardipaugu kõlades oli aga väsimus hetkega kadunud.

Võrreldes nädalavahetusel Tabiveres valitsenud 13 soojakraadiga, näitas mudapealinna kraadiklaas 6 soojakraadi. Haapsalule omaselt, tervitas meid staadioni tagasirgel päris arvestatav vastutuul, mis raskendas liikumist ja tõmbas jalad kergelt kangeks. Kuna aga vorm on hetkel üsna hea, surusin toore jõuga lõpuni. Tööpäevast tingitud väsimus ja vastutuul ununesid peagi.

Võistlus ise oli väga kõrgetasemeline. Võidu võttis prognoositult Lauri Lelumees, kelle püstitatud isiklik rekord (20.26,9) on Eesti läbi aegade teine tulemus! Mina ületasin lõpujoone Laurist 110 meetrit tagapool, parandades isiklikku tippmarki 23 sekundiga, saades lõppajaks 20.58,1 (kõigi aegade 6. tulemus)!

Tuleb tõdeda, et rekord maitses ikka ülimalt magusasti! Viimane isiklik pärines 2007. aasta juulist, mil 20nes kilomeetris meistrikulla noppisin. Sealt sai alguse vigastuste jada, millest 90 % ulatuses olen nüüdseks toibunud.

Seega oli igati ilus päev meie jaoks ning tähtis päev Eesti kiirkäimise ajaloos-Lauri Lelumehest sai kiireim Eesti soost mees 5000 m käimises. Eesti rekordist jäi lahutama veel 22 sekundit-Matvejev värise!

Suured tänud korraldaja Endel Susile ja isale, kes tähtsa ürituse pildile jäädvustas!

http://www.ekjl.ee/uudised?id=5086

Meie käimistuur, kus kahe nädala jooksul kolm võistlust, saab laupäeval jätku Läti meistrivõistlustel Murjanis, kus ees ootab 20 000 meetrit staadionil.

Murjanile mõeldes,

alati Teie,

Margus

Karikavõit!

Möödunud laupäeval Tabiveres toimunud Eesti klubide karikavõistlused lõppesid minu jaoks edukalt-kaitsesin möödunud aastal 10. km-s võidetud tiitlit ja kindlustasin koos Kalju Niidussaarega Bruno Junki käimisklubile meeste arvestuses esikoha.

Võistluspäeval tervitas meid meeldivalt soe kevadilm, kraadiklaas näitas 12 soojakraadi.

Läksin starti, eesmärgiga saada kirja korralik pingutus kestvusega 44 minutit või vähem. Vaatamata raskele rajaprofiilile see ka õnnestus (10 km-44.20). Tehniliselt olin veel pisut rabe ja kange, nagu esimeselt stardilt oodata võiski. Selle tõenduseks sain ühe hoiatuse. Samas liikusin tunduvalt paremini kui veebruarikuistel sisemeistrivõistlustel.

Teise koha võttis noor tulevikulootus Akim Ovsjannikov, edestades kindlalt kolmandaks tulnud Ainar Veskust.

Lauri Lelumehel oma supervormi seekord realiseerida ei õnnestunud-suur tahe ja suurepärane füüsiline vorm ei sulandunud tehnikaga ühtseks tervikuks ning leppida tuli diskvalifitseerimisega.

Naiste 5 km käimises tuli karikavõitjaks Kaidi Kori.

Karikavõistlustelt saadud positiivse laengu foonil, üritan juba teisipäeval Haapsalu staadionil 5000. meetris isiklikku rekordit! Sama plaaniga läheb starti ka Lauri Lelumees. Heitlus iseenda ja rekorditega algab 18.00.

Võistluslainel liikudes,

alati Teie,

Margus

Aeg...

Sellest tuleb nüüd pisut kurb lugu...

Hiljuti matsin sõbra ja see pani mind aja mõiste üle pikemalt juurdlema.

Aega on igaühele antud erinevalt. Elu võlu seisnebki teadmatuses- me ei tea, palju seda just meile on eraldatud. See teebki eksistentsi nii paeluvaks ja põnevaks! Kõike teades, kaoks elust võlu.

Juba enne seda kurba sündmust, jõudsin selgusele, et iga päeva tuleks elada kui viimast või vähemalt üritada. Olen viimastel aastatel inimestega suheldes seda kogu aeg meeles pidanud, mõelnud, et mis siis kui teda homme enam pole.

Tänu sellele, ei kahetse ma ka sõbra puhul midagi- oskasin teda hinnata ja tean, et niipalju kui ta minult vajas, ta ka sai. See on hea tunne!

Selline suhtumine on aidanud mul üle saada vihapursetest, solvumistest ja pettumustest. Tuleb andestada ja edasi elada! Lihtne öelda, raske teostada, aga ma püüdlen selle poole!

Ei ole mõtet väga sügavalt inimestes pettuda või neid vihata, igaühel on oma elu ja ei ole mõtet seda negatiivsete emotsioonidega väga pikalt mürgitada. Tuleb olukord enda jaoks lahti mõtestada, järeldused teha ja kogemuse võrra rikkamana edasi astuda. Ei ole mõistlik kedagi vägisi kinni hoida, ega oma pilli järgi tantsima panna-seda tehes, teed sa haiget eelkõige endale, kuigi alguses võibolla nii ei tundu.

Nagu elus üldiselt, kehtib sama ka spordis. Raisatud aega ei saa iial tagasi ja hiljem kahtsetakse seda kibedalt. Hetkest tuleks võtta maksimum, tegutseda hingestatult ja pühendunult, kuid meeles pidades, et miski pole enesestmõistetav ja miski pole jääv.

Kui hakata kedagi või midagi liialt jumaldama, uskudes, et õnn ilma selleta pole võimalik, tõestab elu meile vastupidist. Ta võtab sult kellegi kalli või röövib sult unistused, näitamaks, et juhtugu mis juhtub, elu läheb edasi. Sa leiad uue kallima, hobi, kodu või mille iganes-keegi ega miski pole asendamatu, sest inimene on suuteline unustama, andestama ja taas püsti tõusma...

Nii et nautigem hetke täiel rinnal pühendudes ja tundkem toredatest asjadest rõõmu, olgem tänulikud, kuid olge alati valmis kõike seda kaotama-ainult nii suudab inimene saada täielikult vabaks ja püüelda täiusliku õnneseisundi poole. Kõike kaotada on igal juhul valus ja täielikult valmis ei saa selleks kunagi olla, kuid alateadvus peab olema kõigeks ette valmistatud, vähemalt elementaarsel tasemel.

Sellised on minu mõtted praegusel ajahetkel, kindlasti nad vanusega muutuvad ja täiustavad, kindlasti on mõnele nad täiesti vastuvõetamatud, eks igaüks peab leidma oma elufilosoofia.

Carpe diem!

Alati Teie,

Margus

Mugavustsoonist välja

Nii lihtne on kergema vastupanu teed minna, ebameeldiv ülesanne edasi lükata ja mõnusalt diivanil kanaleid tappa. Tahaks võileiba, aga ei viitsi kööki minna. Lohtuan end sellega, et saab ka ilma. Polegi vaja nii palju õgida!

Peaks trenni minema, aga põlv veitsa valutab ja vihma ka sajab, parem teen homme pikemalt...Pealegi, mis see üks trenn ikka muudab!

Tuleb tuttav ette? Mugavustsoonist väljumine on alati pisut ebameeldivusi tekitav ning nõuab tahtejõudu ja põhjust. Just seetõttu on vaja selgepiirilist eesmärki, mille nimel ennast tagant sundida. Vastasel juhul muutume lodevaks õllekaanijaks, kelle ainuke meelelahutus on nädalavahetusel sõpradega pidu panemine. Keda selline elu rahuldab, lasku käia! Kes aga elult enamat ootab, peab kõvasti vaeva nägema!

On teada tuntud tõde, et edukad inimesed erinevad hallist massist selle poolest, et täidavad pidevalt ja naudinguga ebameeldivaid ülesandeid. Tee tippu on alati konarlik ja tõsiseid väljakutseid pakkuv! Mugavustsoonist väljumine on selle teekonna korrapärane rutiin! Pidev eneseületamine saab toimuda vaid konkreetset eesmärki silmas pidadades-niisama inimene ennast "vägistama" ei kipu. Peab olema tugev stiimul, tahe midagi korda saata, kirg millegi või kellegi suhtes.

Samas oleme kõik inimesed ja nõrkushetki tuleb ette igaühel. Edukaim on see, kelle taastumisfaas on kõige lühem ning kvaliteetsem.

Edukus kui selline on muidugi suhteline mõiste. Kõige tähtsam on inimese enesehinnang ja rahulolu, sest teiste inimeste arvamus on alati subjektiivne. Igaüks on oma saatuse sepp, nagu juba vanarahvas teadis öelda!

Mõni tahab olla hea ema, teine armastab autosid, mõnele meeldib sport-tuleb vaid oma kutsumus leida ja elu muutub koheselt tähendusrikkaks ning põnevaks! Ei pea olema maailmameister, täpselt sama suurt rahulolu võib tunda oma küla tublim spordimees!

Ja kui vahel ei viitsi, siis mõtle oma eesmärgile, mõtle sellele, et öösel on aega välja puhata ja päev on tegutsemiseks. Milleks teha vähem kui on võimalik rohkem! Seda rahulikuma südamega võid õhtul uinuda ja nautida õiglaselt teenitud puhkust!

Jõudu oma õnne sepistamisel!

Alati Teie,

Margus

Türgi saun

Tõepoolest, saun ta oli- 10 päeva jooksul sai 4 tugevast treeningust 3 täiel määral tehtud, viimane pingutus tuli kannavalu tõttu jooksuga asendada.

Tugevad treeningud olid planeeritud tempokäikudena, suurenevas järjekorras: 15-20-30 ja 35 km. Nagu öeldud, sai viimase 35 km asemel tehtud 30 km jooksu, valulik kand ei lubanud käimisliigutust sooritada.

Kuna varem olin trennis jooksu kasutanud vaid taastava treeninguna, oli 30 km jooks organismile päris suur ärritaja, andes ennast valutavate jalgade näol veel paar päeva tugevalt tunda. Siiski, tehtud ta sai ja kahetseda ei ole midagi. Ilmad toetasid samuti meie püüdlusi, temperatuurivahemik jäi 10-22 kraadi vahele. Enamus treeningutest sooritasime päikesepaistes.

Niipalju treeningutest, alljärgnevalt pisut kohalikust elu-olust.

Elama olime ennast sättinud Istanbuli rannapromenaadi lähedusse, mis nagu hiljem selgus, oli lõbumajade rajoon. Seega kujunes meie õhtuseks meelelahutuseks akna pealt kohalike Ida-Euroopa lõbutüdrukute jälgimine. Põnev oli vaadata, kes kui palju mehi õnge otsa sai. Õhtuti väljas jalutades, olid kupeldajad kohe ligi ja igati valmis oma tüdrukuid meile sõbrahinnaga jagama. Kohati jäi mulje, et see soov oli lausa meeleheitlik.

Kultuurilises plaanis oli Istananbul muidugi imeline-kahe trenni vahel, enne lõunauinakut, üritasime alati mõne vaatamisväärsusega tutvust teha ja neist seal juba puudust ei tulnud. Magamine oli muidugi alguses pisut problemaatiline. Kuna kohalikud armastasid meeletult autosignaale, kostus neid läbi hotelliakna vahetpidamata. Laagri edenedes sai treeningväsimus meist võitu ja signaalide ärritav mõju vähenes tunduvalt.

Türkalsed ise siplevad mingi suhtelmisvaeguse käes-küll tahtsid nad meid katsuda, küll niisama lobiseda, ühesõnaga rahu ei saanud neist hetkekski. Olime tõelised kiirkäimise maaletoojad Türgi vabariigis. Kohalikud jälgisid suu lahti ja silmad pärani, joostes kaasa ja kilgates nagu pärdikud.

Kokkuvõtlikult tuleb laagriga igati rahule jääda-suures osas saime plaanitu täide viia. Hetksesisuga võib piltlikult öelda, et Lauri on valmis stardijoonele asuma, minul on veel vaja pisut eeltööd teha, ehk teisisõnu viibin stardieelses soojendusfaasis.

Tagasitulek lume ja jää keskele oli muidugi kergelt sokeeriv, aga tugeva tahte ja vaimujõuga saame sellest väljakutsest jagu. Kaugel see kevadki enam on-kalendri järgi juba alanudki!

Kaunist kevadet soovides,

alati Teie,

Margus

Istanbuli asfalti maitsma

Kuna lumel ei näi lõppu tulevat, otsustasime Lelumehega Türgis väikese 10 päevase löökmikrotsükli korraldada. Põhjus selleks on üsna proosaline-lumel ei ole lihtsalt võimalik pikki tempotreeninguid teha. Just sellest tunneme aga eelkõige puudust!

Seega pakime teisipäeval asjad ning stardime Istanbuli suunas, lootuses näha musta asfalti. Broneerisime väikese hotelli äärelinnas, mitte kaugel pargist ja rannapromenaadist, kus loodetavasti saab rahulikult treenida. Plaani sai pandud ka kaks pikemat otsa (35-40 km), millele järgneb loomulikult kuulsa Türgi sauna külastus!

Kokkuvõttes on meie põhisoov mitte näha lund, ülejäänu osas oleme suhteliselt leplikud!

Väljalennu ootuses,

alati Teie,

Margus

Eeskujud innustavad!

Nagu igal noorel inimesel, oli ka minul lapsepõlves eeskuju, kelle järgi samme seada. Ainult et minu eeskuju ei olnud olümpiavõitja ega kuulus näitleja seinapealselt postrilt. Nägin teda iga päev trennis. Tema oli see, kes mulle 11-aastaselt esmakordselt Paralepa mändide all kiirkäimist õpetas. Tema nimi on Hegert Mölder, Eesti meister kiirkäimises.

Mäletan, kuidas kõik tüdrukud ta järgi jooksid! Oma muheda oleku ja võimsate lihastega pani ta naisterahvad sulama! Ja kui kiirelt ta käis! Mäletan, et tahtsin saada just temasuguseks!

Kuna käimine polnud tol ajal, ega ka nüüd eriti populaarne spordiala, siis vajasin väikese poisina just sellist positiivset eeskuju! Vajasin kinnitust, et ka kiirkäija võib olla populaarne ja teiste poolt tunnustatud ja just seda Hegert oli-ta meeldis kõigile ja kõik austasid teda! Ilma tema eeskujuta poleks ma tõenäoliselt käimise juurde jäänud!

Nii et tänusõnad Sulle Hegert, kes sa praeguseks oled saanud tubliks pereisaks ja IT-spetsialistiks! Aitasid mul leida tee midamööda elus astuda!

Minu austus!

Alati Teie,

Margus

Veebruar

Kuna kuu oli lühike, siis pikka juttu ei tule. Veebruari peaülesandeks oli mahutada ning omavahel sobitada Eesti sisemeistrivõistlused ja mahu kogumine. Võib öelda, et sain ülesandega hakkama (505 km). Kuigi võistlustulemus mahu tõttu kannatas, polnud see esmaseks prioriteediks.

Lühikese mesotsükli tõttu oli sellesse juba algselt sisse broneeritud ca 60 kilomeetrine miinus, seega tuli kõiki päevi eriti hoolikalt kasutada. Kuu lõpus kokkuvõtet tehes, tõdesin, et olin pisut liiale läinud ning treeninud 34 päeva järjest! Keha oli juba üsna pehme ning väsinud ja eile lubasingi endale puhkust ning käisin massaazis. Loodetavasti päevast piisas, sest uus kuu ja uued ülesanded ootavad!

Lumes ja lörtsis "suusatades",

alati Teie,

Margus

Ood käimisele...

Sellest saab nüüd 20 aastat, mil esmakordselt Sinuga tutvust tegin. Mäletan, olin 11 ja Hegert tutvustas Sind mulle Paralepa metsas. Tundusid alguses pisut veider ja naljakas, aga aeg möödus ja Sa said osakeseks minust. See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, kõik kujunes välja aastate jooksul. Pikapeale Sa lihtsalt võlusid mu-märkamatult ja salakavalalt, paitades alguses mu ego, jättes kibedad hetked targu tagaplaanile. Nüüdseks olen lõksus, oled mind läbinisti ja täielikult vallutanud! Armumisest on saanud armastus ja tean, et see kestab igavesti!

Tänu Sinule olen täna see, kes ma olen. Määratlen end Sinu läbi-olen kiirkäija, ning minu missioon siin ilmas on Sind teenida.

Koos oleme läbi käinud pika ja konarliku tee. Nagu igal teel on ka meie omal olnud tohutuid tõuse ja sügavaid kuristikke.

Sinu läbi olen leidnud oma parimad sõbrad, olen kogenud suurt rahuldust, tundnud võidu magusat maitset. Tänu Sinule on mind tervitatud eralennukist, orkestriga punasel vaibal. Olen saanud oma võimeid näidata 60 000lise publiku ees, käinud külg-külje kõrval selle maailma vägevatega, andnud sadu autogramme ja põgenenud taksoga fännidehordi eest. Olen saanud võimaluse tutvustada Sinu headust läbi mitmete ajalehtede-ajakirjade ning televisioonis. Olen Sinu läbi olnud eeskujuks mõnele noorele-Sulle võib jäädagi kiidulaulu laulma!

Samas olen kogenud ka sügavat kurbust, kaotusevalu ja üksindust, olukordi mis on pannud proovile nii vaimses kui füüsilises plaanis. Olen võistelnud külmas vihmas, ergutajateks vaid treener ja perekond, olen kogenud üleolevaid muigeid ja tagaselja jutte. Kord olen Su äärepealt kaotanud, kuid enamjaolt jääb meelde siiski positiivne.

Olen Sinuga õnnelik, kuid pean alati meeles, et miski pole jääv-iga hetk võib saatus Su mult röövida. Mu jalad väsivad ja meid ei ole enam...aga minu südamesse jääd Sa alatiseks, sealt ei saa Sind keegi võtta!

Romantikalainetel õõtsudes,

alati Teie,

Margus

Eesti sisemeistrivõistlused

Oeh...parema meelega ei tahaks neid võistlusi meenutadagi. Kuna aga Lauri käis välja Eesti läbi aegade teise tulemuse sisetingimustes, tuleb üritusest siiski kiire ülevaade anda.

Nagu mainitud, oli võistluse peakangelane Lauri Lelumees, kes läbis sisehallis 5000m Eesti läbi aegade teise tulemuse 20.47,15ga.

Naiste seas võidutses hooaja avastardi kaotusest innustust saanud ja põlvevalu trotsinud Meeli Pällin (3000m-17.26,06).

Ise tundsin kogu võistluseelse nädala kerget väsimust. Tulemusele mõeldes, oleksin võinud mõni päev kergemalt võtta või sootuks puhata, olin aga otsustanud sisevõistlusteks mitte keskenduda ning võistelda raskete treeningute pealt. Põhjuseks peamiselt eesmärk talvekuudel korralikult mahtu koguda, mitte killustada ettevalmistust spetsiaalselt võistlusteks valmistudes. Pealegi ei näinud endal reaalset võiduvõimalust. Isiklik rekord ja hõbemedal ei tundunud seekord piisava ahvatlusena.

Seega ei hellitanud ma stardis erilisi lootusi. Juba soojendusel olin üsna soft. Stardipaugu kõlades, lisandus veel kerge närvipinge ja esimestel ringidel liikusin kui vatis. Riskisin ja võtsin kohe Lelumehele sappa, mõeldes, et kohe esimestel ringidel võitluseta alla vanduda oleks ka näotu. Samas teadsin treeningute põhjal kindlalt, et võidu oleks toonud vaid Lauri diskvalifitseerimine.

Nagu arvata võis, käis Lelumehe tempo mulle üle jõu, ning viimasel kolmel kilomeetril maksis see valusasti kätte-olin tuim ja kange, saades tagatipuks veel 2 hoiatust! Lõpetada siiski õnnestus, tasuks hõbemedal, ajaga 22.08,63.

Seega võttis Lauri "kohustusliku" kuldmedali. Mina üritan oma "kohust" täita 25. septembril Paralepas toimuvatel 50 km meistrite selgitamisel!

Lauri pildi panin siia imetlemiseks. Meeli näolapp ilutseb aga Postimehe veebiväljaandes, aadressil: http://sport.postimees.ee/?id=227848

Läbematult kevadlaagrit oodates,

alati Teie,

Margus

Uus lähenemine...

See aasta olen ennast üha rohkem ja rohkem tabanud mõttelt, et tulemuse vormistamisel on väga suur roll õigel mõtteviisil. Varem keskendusin liialt resultaadile, planeerides igat kilomeetrit sekundi täpsusega. Tulemusest unistasin juba mitu kuud enne starti. Kohati muutus rekordi püstitamine kinnisideeks, see aga lisas vastutuskoormat ja pingeid, mis omakorda pärssisid saavutusvõimet.

Nüüdseks olen jõudnud järeldusele, et põhitähelepanu tuleb suunata resultaadilt treeningprotsessile. Eesmärgiks on võistluspäeva hommikul saabuv tõdemus, et kõik mis minu võimuses, sai treeningutel realiseeritud ja see on ainus tegur võrrandis, mis sõltub täielikult sinust.

Me ei saa kontrollida ilma, ette näha rajal toimuvaid sündmusi, võidelda organismi kaitsereaktsioonidega, hoida sekundi täpsusega tempot, me pole kaitstud pealtvaatajate ja konkurentide manöövrite eest jne. Nagu näete on mosaiigikilde, mis omavahel sobituma peavad, kümneid!

Tehtud töö vormimine soovitud resultaadiks ei sõltu seega enam täielikult sinust endast-see on kinni paljudes pisiasjades. Rekord sünnib päeval, mil kõik mosaiigitükid kokku sobituvad ja seda ei juhtu iga päev! Tükke on palju ja mõnikord jääb täielikust pildist puudu vaid üks detail. Vahel harva juhtub ime ja kõik osad langevad sujuvalt oma kohtadele, moodustades terviku-see ongi kauaoodatud pidupäev! Kas pidupäevi on aastas üks või mitu-selle üle otsustab saatus, võttes arvesse sinu pühendumust eesmärgi poole püüdlemisel.

Truult oma kutsumust teenides,

alati Teie,

Margus

Jaanuar

Sünnipäevakuu möödus kiirelt ja tegusalt. Kogusin usinalt kilomeetreid. Kokku tuli neid pisut üle 520ne, mis väljas valitsevat lumeuputust ning jääaega arvesse võttes, pole sugugi paha tulemus. Aasta viimasel päeval sai veel kaks trenni tehtud ja sünnipäevalgi käidud!

Lisaks mahule tõstsin aasta algusest treeningute kvaliteeti-kord nädalas käime Lelumehega hallis tahtejõudu ja kiiruslikke võimeid proovile panemas. Eile läbisime 10 km 200-meetrisel ringil 47.30ga. Selgituseks olgu öeldud, et eelmise aasta aprillis, operatsioonijärgselt hooaega alustades, kulus klubide karikal selle maa katmiseks üle 48 minuti.

Seega on baaskiirus tõusnud ja kui aeg-ajalt tuikav põlv vastu peab, tuleb see hooaeg suur arenguhüpe teha!

Tänu vigastuse nahka läinud kahele hooajale, oskan nüüd aega veelgi enam väärtustada. Üritan igat päeva kasutada nii, et õhtul voodisse minnes midagi kahetseda ei oleks. Käes on karjääri tähtsamad aastad ja oma võimete potensiaal tuleb järgneva 8 aasta jooksul realiseerida!

Loodan, et linnaisad suudavad lõpuks Tallinnas valitseva lumeuputuse üle võitu saada ja mõned suuremad kõnniteed lahti lükata, sest viimaseid treeninguid võib nimetada pigem lumes matkamiseks kui kiirkäimiseks.

Täiega lumes uhades,

alati Teie,

Margus

Avastart!

Möödunud laupäeval peeti Tartu Spordihallis Bruno Junki mälestusvõistlused käimises. Üritus oli igati meeleolukas ja hästi korraldatud, kohal oli enamik meie tippudest. Võistluse tarbeks oli korraldaja Toomas Rosenberg lausa teemakohased medalid tellinud!

Minu eesmärgiks oli rutiinsesse treeningtsüklisse pisut vaheldust ja elu tuua-on ju võistlus sportlase jaoks pidupäev! Ühtlasi soovisin saada ülevaadet hetkevormist, sest enne veebruarikuus toimuvaid Eesti sisemeistrivõistlusi oli vajalik saada ülevaade hetkevormist. Tuleb tõdeda, et vorm on hea-ühegi kiirustreeninguta tuli aeg 21.49,1, mis on ühtlasi minu paremuselt teine sisetulemus! Ise olin planeerinud aega napilt alla 22 minuti, seega meeldiv üllatus.

Paraku andis hea resultaat siiski vaid teise koha, võidu napsas ettearvatult Lauri Lelumees, kes on hetkel hirmsas vormis! Kui kõik sama ladusalt edasi läheb, purustab ta see hooaeg kõik oma rekordid ja seda väga võimsalt. Endagi vormi kohta võib kiidusõnu öelda ja kui tervis vastu peab, tahaks see aasta isegi suure arenguhüppe teha!

Üldiselt aga võtsime Lelumehega vastu otsuse, et sisevõistlustele spetsiaalselt ei keskendu ja võislteme tugevate treeningute pealt-seegi võistlusnädal kogunes pea 130 km.

Sain kinnitust, et liigun õiges suunas ja see andis kõvasti indu juurde! Tuleb põrgukülmust edasi trotsida ja halastamatult piitsa anda!

Eestikaid oodates...

alati Teie,

Margus

November-detsember

Hooaja kaks põhilist vundamendiladumiskuud on nüüdseks selja taga ja nendega koos ka üks järjekordne aasta minu karjääris.

Vaatamata sellele, et saan iga aastaga vanemaks, muutub minu füüsis aasta-aastalt aina paremaks. Loodetavasti olen kuue aasta pärast oma võimete tipul ja suudan kogu tehtud töö ka võistlustel realiseerida. Seniks tuleb päev-päeva järel higi valada ja ennast piitsutada, mis ei ole sugugi nii suur piin kui teile tunduda võib kallid sõbrad. See on selline mõnus masohistlik sõltuvus.

Nüüd siis lähemalt möödunud kuudel tehtust. Novembri võtsin esialgu mõõduka optimismiga, kogudes 500 treeningkilomeetrit. Ilmataat toetas minu ettevõtmist ja lund kaela ei saatnud. Head olud valitsesid ka detsembri alguspäevil, kuu lõpus oli aga tõsiseid raskuseid kvaliteetsete treeningute sooritamisega-pahkluudeni lumes sumpamine meenutas pigem mõnd polaarekspeditsiooni.

Detsembris läks üldse olukord kergelt käest ära, sattusime Lelumehega hoogu ja pea iga vaba hetk võis meid tänavatel treenimas kohata.

Minu tüüpiline päev detsembrikuus nägi välja järgmine:

7.00 äratus

8.00- 10.40 kool

10.45-12.30 trenn

12.40-13.30 kool

14.00-15.00 uni

15.45-17.45 lasteaed

18.30-20.45 trenn

21.00-23.00 vaba aeg

23.00 magama

Kohati jäi mulje, et eraelu ei eksisteerigi ja kui aus olla, siis pole mul seda juba mõnda aega olnudki, loodetavasti on uuel aastal põhjust pisut ka muule elule keskendumiseks!

Kuna saan üle kolme aasta jälle valudeta treenida, siis olen otsustanud võtta igat päeva kui viimast. Õhtuti pean suutma tõdeda, et kasutasin aega maksimumilähedaselt! Minu töö viljakusest annab märku tõik, et olen kaalu pea 1,5 kg võrra langetanud, hetkel näitab mõõdik 65,5 kg.

Nii lendasid pikad ja pimedad talveööd linnutiivuil ja märkamatult ongi kätte jõudnud aasta viimased päevad.

Detsembris kogusin rekordilised 610 treeningkilomeetrit. Näit oleks võinud ka suurem olla kui kerge külmetushaigus poleks organismi laastama asunud. Paar päeva jooksis vett nii ninast kui silmist, kolm päeva pole korralikult välja magada saanud. Ka pulss on tõusnud ja iga hommik algab trennipohmakaga, mis on üllatavalt sarnane alkoholi omaga! Viimati puhkasin 30 päeva tagasi, hetkel on viimane aeg pidurit tõmmata. Organismi piire kombates, olen endale pisut liiga teinud, seetõttu otsustasin aastavahetusel kaks päeva puhata.

Suur töö on tehtud ja paari päeva pärast uus tsükkel algamas.

Iial ei peatu ei-ei...

Alati Teie,

Margus

Uue hooaja eesmärgid.

Peagi algaval hooajal on minu jaoks kaks põhivõistlust, mõlemal pikkust 50 km. Juba paar viimast hooaega olen põhirõhu pannud pikale distantsile ja üritanud spetsialiseeruda. See ei tähenda, et ma lühematele võistlusmaadele üldse tähelepanu ei pööraks, aga põhirõhk on käimise maratondistantsil. See on mulle rohkem "kontimööda" nagu öeldakse.

Seega kujunevad põhivõistlusteks 15. mail Mehhikos Chihuahuas toimuvad Maailma Karikavõistlused ja sügisel, 25. septembril Haapsalu Paralepa metsas aset leidvad Eesti meistrivõistlused. Loomulikult püüan sinilindu ka Eesti 20 km meistrivõistlustel, seda aga kerge vahepalana tugevate treeningute foonilt.

Maailma karikal pole ma varem 50 km käinud, seega saab see olema täiesti uus kogemus. Võistlusele lisavad vürtsi ajavahe ja toimumispaik, mis asub 1440 meetri kõrgusel merepinnast. Üritan rasked tingimused enda kasuks tööle panna ja võtta oma seniste tiitlivõistluste kõrgeim koht.

Eesti meistrivõistlustel üritan 50-nes km-s võita rekordilist kaheksandat aastat järjest, kusjuures mind rahuldab vaid isiklik rekord! Juba kaks aastat ja 4 võistlust pole ma seda magusat tunnet kogenud. Hing ihkab ennast uuesti tõestada.

Kirsiks tordi peal oleks võit 20-ne kilomeetri meistrivõistlustel, mis leiavad aset suve keskel Kadriorus. See saab olema muidugi raske, sest Lauri Lelumees on sel korral kõvem kui eales varem, tean seda juba praegu. Samas ei ole keegi võitmatu ja vähemalt kõva lahingu annan ma talle kindlasti!

Lootusrikkalt uuele hooajale vastu kõndides,

alati Teie,

Margus

Tagasi treeningradadel...

Puhkus on nüüdseks läbi. Ameerikast naastes, olin nädal aega kimpus ajavahest tingitud unisusega. Koguni nii kimpus, et ühel päeval unustasin trennitegemise sootuks ära! Järgneval hommikul ärgates, tuli meelde, et eelmise päeva treening on päevikusse kandmata. Mõne sekundi pärast taipasin võpatades, et treeningut ei toimunudki!

Algus on olnud igatahes vaevaline, lihased olid peale esimesi treeninguid harjumatult valusad ja suutlikus minimaalne. Hetkel on käsil teine treeningnädal. Päevatöö lubab enamikel päevadel harjutada kaks korda. Töö ja kahe treeningu vahel õnnestub tavaliselt ka tunnike magada. Vaikselt hakkan õiget rütmi kätte saama. Hakkaks muudes valdkondades asjad ka nii plaanipäraselt sujuma, võiks elu-oluga juba üsna rahule jääda!

Esialgu on kavas 10-15 km otsad, mis nädalast-nädalasse sujuvalt pikenema hakkavad. Loodetavasti lubab tervis sellest hooajast maksimumi võtta!

Alati Teie,

Margus

Pühendumuse jõud

Ükski edulugu ei ole võimalik pühendumuseta, nii on see spordis ja elus üldse. Vaja on keskenduda eesmärgile, olgu selleks võit spordivõistlustel või edu muus valdkonnas. Eesmärgini jõudmisel tuleb ette nii tõuse kui mõõnasid, oluline on hoida siht silme ees ja tüdimus ning kannatused vapralt üle elada. Kannatusi aitab kergemini taluda selge pilt eesootavast õnnestumisest. See annab jõudu ja eneseusku edasi liikuda!

Ärge iial andke kergekäeliselt alla! Muutke tüdimus ja rutiin motivatsiooniks!

Kannatlikku meelt soovides,

alati Teie,

Margus

Pisut puhkust...

Õnneks on selle hooajaga ühel pool. Tegemist oli siiamaani kõige raskema aastaga mu sportlaskarjääris. Esmakordselt andis keha koormustele järele ja tuli käia operatsioonil. Teadmine, et ettevalmistus jääb poolikuks, oli psühholoogiliselt raske taluda. Salamisi lootsin imele-ehk õnnestub hilissügiseks taas tippvormi jõuda, paraku see nii ei läinud-puudujäänud 1500 km andsid tunda.

Hooaega mahtus ka ilusaid hetki. Kõige eredamana meenub üllatusvõit klubide karikavõistlustel, kus dramaatilises lõpuheitluses õnnega pooleks võidu noppisin.

Ülejäänud võistlused paraku erilist rahulolu ei pakkunud, tuli võidelda iseendaga ja sisestada, et kõik see on ettevalmistus järgmiseks hooajaks. Isiklikest rekorditest jäin kõigil distantsidel kaugele, aga nagu varem mainisin, olen egoistlik optimist ja seega andis ebaõnnestunud aasta ainult lisaindu tõestamaks, et minus on rohkelt potensiaali. Kui ainult tervis jälle alt ei vea!

Nüüd aga lähemalt puhkuse plaanidest. See aasta ei saa seda endale palju lubada, kuna operatsioonist taastumiseks kulunud 4 kuud oli niigi üks paras puhkus. Seega loobun 10 päevaks käimisest ja tegelen aktiivselt teiste spordialadega. Oktoobri lõpus luban midagi ka hingele ja veedan ühe nädalalõpu üksi New Yorgis ringi jalutades. Eks seegi ole omamoodi treeningu eest, sest päevas plaanin läbida 30 km ringis.

Ühendriikidest naastes algabki ettevalmistus uueks hooajaks. Käes on parimad aastad, seega tuleb neid võtta täie tõsiduse ja pühendumusega!

Sügispuhkust nautides,

alati Teie,

Margus

17nes meistritiitel!

3.oktoobri varahommik Läti kuurortlinnas Jurmalas oli läbilõikavalt külm. Õnneks säras taevas päike, mis oli suureks kergenduseks eelneval päeval sadanud vihmale.

Kell näitas 11ndat hommikutundi ja kraadiklaas 8 soojakraadi kui anti start Eesti ja Läti ühistele meistrivõistlustele 50 km käimises.

Juba esimese 20ne kilomeetriga sai selgeks, et rekordit täna ei sünni. Järgmise sihina seadsin eesmärgiks tiitli kaitsmise, eesmärgiga võita esimese sportlasena 7ndat aastat järjepanu.

Enamuse distantsist juhtisin Lelumehe ees turvalise vahega, viimasel kolmandikul hakkas aga vahe vähenema. Kogesin raskeid hetki, samas kui Lelumehe tempo püsis stabiilne. Hetkeks käisid peast läbi ka kaotuse mõtted, aga suutsin end peagi koguda ja turvalist vahet säilitada. Võtsin endale orientiiriks raja kõrval kasvava suure männipuu ja hoidsin meie vahet igal ringil stabiilsena.

Finisis näitas kell lõpuajaks 4:30.45, mis isiklikule rekordile ligi 12 minutiga alla jääb. Tuli tõdeda, et operatsioonist tingitud 4 kuuline treeningpaus hooaja alguses on oma jälje jätnud. Kindlasti mängis rolli ka külm ilm, mis jalad juba 20ndal kilomeetril kangeks muutis. Külma ilma tõttu kannatasid ka teised-Balti karikavõistluste arvestuses minu ees kulla noppinud lätlane Arnis Rumbenieks(aeg 4:25.05) kaotas oma isiklikule rekordile pea poole tunniga!

Ainuke õnnestuja oli Lauri Lelumees, kes võttis meistrivõistluste arvestuses hõbeda, isiklikku rekordit tähistava 4:33.27ga.

Kuigi isiklikku rekordit ei sündinud, lõppes hooaeg võidukalt. Tasuks Eesti meistritiitel 50 km käimises ja teine koht Balti karikavõistluste arvestuses.

Tänan kõiki, kes mind toetasid ja indu juurde andsid! Erilised tänud Karinale!

Järgmisel hooajal loodan jätkata sealt, kust täna lõpetan-ehk siis kullasoonelt!

Pikisilmi puhkust oodates,

alati Teie,

Margus

Ametlik pressiteade

3. oktoobril toimuvad Läti kuurortlinnas Jurmalas Eesti maanteekäimise meistrivõistlused naiste 20 ja meeste 50 kilomeetri käimises.

Meeste 50 kilomeetris asuvad võistlustulle tiitlikaitsja Margus Luik, kes üritab võita rekordilist seitsmendat aastat järjest. Esikohamõtted on peas ka sel suvel 20 kilomeetris suure arenguhüppe ( 1:28.43 ) teinud Lauri Lelumehel. Mõlemad sportlased esindavad Bruno Junki Käimisklubi.

Naiste 20 kilomeetri distantsil meistritiitli kaitsjat Jekaterina Jutkinat tänavu stardis ei ole. Eelmise aasta medaliomanikest on startijate hulgas pronksi võitnud Anneli Aru Läänemaa Kergejõustikuklubist.

Nii mehed kui ka naised saavad Jurmalas käia tugevas konkurentsis, kuna samal võistlusel selguvad ka Läti ja Leedu käimismeistrid.
Bruno Jungi mälestamiseks tema kaheksakümnendal sünniaastapäeval paneb temanimeline Käimisklubi välja ka karikad Balti riikide arvestuses kolmele paremale 50 kilomeetri käijale.

Info:
Toomas Rosenberg

Tel: 5164623

Julge unistada!

Unista suurelt, seda ei saa keegi keelata! Mõtle mis võiks olla ideaalis ja püüdle selle poole! Kui sul on unistus, plaan selle täideviimiseks ja tahe selle teostamiseks, siis see ka täitub. Sa ei pruugi saada kõike, võib juhtuda, et saad pisut vähem, aga sa saad! Ega muidu ole rahva seas levinud ütlus-kui väga tahta on kõik võimalik! Liikudes oma unistuse poole, naudi teekonda, sest selles peitubki kogu ilu. Se elad just praegu, minevik on möödas ja tulevik alles ees. Liigu õnnelikult oma teel ja tunne rõõmu igast vaheetapist mis viivad sind lõppsihi suunas!

Usu endasse ja oma unistuse täitumisse ja tee iga päev midagi, mis viib sind sellele lähemale. Peagi märkad, et elu mida elad on rõõmus ja valgusküllane, sest sul on eesmärk mille poole püüelda, sul on UNISTUS!

Julge unistada!

Alati Teie,

Margus

Sportlane-egoistlik optimist!

Jah, paraku on see tõsi-kes soovib tippu jõuda, peab olema egoist. Enda eesmärgid ja heaolu tuleb seada esikohale. Olukord võib kaasinimestele haiget teha ning pettumusi valmistada, aga sa tead, et see on tippu jõudmiseks vajalik. Inimesed, kes spordi olemust mõistavad, toetavad sind sellele vaatamata.

Sporditegemine on raske ja rutiinne töö, kus esineb palju tagasilööke ning eneseületamist. Seetõttu peab spordimees olema loomult optimist - ta peab uskuma edusse, olgu olukord ükskõik kui keeruline. Alati on võimalik sellest võitjana väljuda ja sportlane peab õhinal seda võimalust otsima! Eneseusk ja positiivne meelestatus on üks sporditegemise põhialuseid.

Piirangud, rasked treeningud, halb ilm, väsimus, vigastused, valu, kaotus-kõigis neis tuleb näha väljakutset, mitte takistust!

Tee kõrgete eesmärkideni ongi konarlik ja vaevarikas!

Olgem positiivsed ja uskugem endisse!

Alati Teie,

Margus

Kas julged käia oma teed?

Kas julged liikuda vastuvoolu, eirates massidele mõeldud norme ja tõekspidamisi? Kas julged minna lõpuni, kombata äärmusi? Kas oled eesmärgi nimel valmis tooma ohvreid, isegi kui need ajutiselt vähendavad sinu elukvaliteeti ja on enamikule sinu tuttavatest kummalised ning arusaamatud? Kas oled valmis eesmärgi nimel edasi lükkama muid elu poolt pakutavaid hüvesid ja ahvatlusi? Kas julged erineda? Kui ei, siis pole sul läbilöögiks lootust!

Hea minek!

Uskumatu! Isegi nii pika karjääri juures kui mul, suudab organism üllatusi valmistada. Alguse sai see neljapäevasel kergel lõigutreeningul. Peale laupäevast 20 km võistlust tegin kerge kiirustreeningu, proovides, palju väsinud peast välja peenestan.

Sooritasin 5X1 km 85% jõuga. Kilomeetri ajad olid järgnevad-4:28, 4:27,4:26, 4:25 ja 4:18. Olgu öeldud, et enne seda oli operatsioonijärgne treeningkiirus 4.40-4.55! Pole paha sellise saiavormi kohta!

Teine üllatus tabas mind teisipäeval kui läbisin 10 km 47 minutiga (4:48/km). Hooaja alguses, klubide karikavõistlustel, suutsin sama maa läbida 48 minutiga! Nii nobedalt pole ma kunagi varem trennis liikunud! Tuleb tõdeda, et jälgisin hoolega tehnikat ja kõike välja ei pannud. Selle aja põhjal oleksin võistlustel võimeline käima 43 minuti sisse!

Vot selliseid naeratamapanevaid vigureid teeb organism vahel. Arvad, et oled väsinud ja madalseisus, aga kehal on sootuks teine arvamus!

Kindlasti aitasid heale minekule kaasa nädalavahetusel saadud positiivsed emotsioonid!

Tundub, et olen Jurmalat silmas pidades õigel teel ja see kasvatab treeningindu veelgi!

Kaunist kooliaasta algust!

Alati Teie,

Margus

Läänemaa MV-sed- vorm on tõusuteel!

Laupäeval Paralepas toimunud Läänemaa lahtistel meistrivõistlustel võttis võidu Lauri Lelumees, püstitades 20.kilomeetris uueks isiklikuks rekordiks 1:28.43, mis on Eesti läbi aegade viies tulemus. Isiklik tippmark paranes pea kahe minuti võrra!

Ise võtsin etteastet rohkem tugeva treeninguna, veel möödunud nädalal läbisin trennis tempokalt 40 km. Kuna vorm poleks niikuinii isklikku rekordit püüda lubanud, ei raatsinud kuidagi pikast otsast loobuda.

Esimesed 10 kilomeetrit läbisin isikliku rekordi graafikus (45.11), teisel poolel hakkas väsimus tunda andma, sellele vaatamata lõpetasin hooaja tippmargiga 1:33.15, millega võib kõiki asjaolusid arvesse võttes rahule jääda-möödunud aastal, enne operatsiooni spetsiaalselt eestikateks keskendudes, suutsin võistlusmaa läbida kümmekond sekundit aeglasemalt!

See annab kindlust, et liigun õigel teel ja vormikõver saavutab oma tipu 3. oktoobril Eesti ja Baltimaade MV-tel 50 km käimises.

Jäänud on 7 nädalat ja ma tean, et see aeg möödub kiirelt. Tõsiseid treeninguid on jäänud veel 4 nädala jagu, ülejäänud aeg kulub taastumisele.

Tunnen kuidas võistlusärevus kasvab, tahtmine isikliku rekordiga hooaeg lõpetada üha kasvab!

Kaunist suvelõppu ja tegusat sügist soovides,

alati Teie,

Margus

Õhuke vundament

Tuleb tõdeda, et ettevalmistus hooajaks on operatsiooni tõttu napiks jäänud. Novembrist maini kogusin vaid pisut üle 200 km kuus ehk teisisõnu sai harjutatud harrastaja tasemel.

Suve algusest olen siiski tuurid üles saanud ja 75-80% plaanitust suudan realiseerida. Samas on taastumine tavalisest pikem ja üldine jõudlus vähenenud. Eelkõige kannatavad kiirustreeningud, üritades hoida mahtu, ei ole ma suutnud nendeks piisavalt taastuda.

15. augustil korraldab Endel Susi Paralepas 20 km võistluse, see on kontrollstardina väga vajalik, kuna tegemist on minu viimase stardiga enne hooaja kulminatsiooni 6. oktoobril.

Kuna võtan starti tugeva treeninguna, sooritasin möödunud nädalal kurnava 40 km-se otsa, nüüd on huvitav jälgida, kas ja kui palju suudan nädalaga taastuda. Vaatamata sellele, loodan püstitada hooaja tippmargi, rahul oleksin ajaga alla 1:36-e.

Kontrollstardi ootuses,

alati Teie,

Margus