Intervjuu Lauri Lelumehega

• Millal ja kuidas võistluskäimise juurde sattusid?

Võib öelda, et täiesti juhuslikult. Kergejõustikust olin varem peale kooli kehalise kasvatuse tundide kokku puutunud kesk- ja pikamaa jooksuga. Alates 9. klassist esindasin Tallinna 21. Keskkooli koolidevahelistel võistlustel distantsidel 800m kuni 3000m. Keskkoolist alates lisandusid tõsisemad jooksutreeningud ning sel ajal võistlesin tihti ka pikematel distantsidel. 34 minutiga 10 km läbida polnud probleemiks.

 Kuna mu jooksutehnika läbivad elemendid on olnud kogu aeg „madal samm ja suur sammusagedus”, siis soovitasid nii mitmedki teised jooksjad mul proovida võistluskäimist. Esimest korda sai võistluskäimisega tutvust tehtud 1997. aastal Pärnu staadionil, kus klubile punktide toomise eesmärgil meelitati mind 10 000m starti. Olles eelnevalt vaid korra proovinud võistluskäimise tehnikat jäljendada, õnnestus mul võistlus kehva tehnika kiuste ja tänu stiilikohtunike armulikkusele siiski lõpetada. Seega jõudsin käimise juurde suhteliselt hilja ehk 19 aastasena. 

• Miks võistluskäimine?

Usun, et eelkõige esmane positiivne emotsioon (nimelt õnnestus avavõistlus võita) oli see, mis meelitas. Mul oli juba ca 4 aastat treeninguid selja taga, seetõttu võisin tehnika omandanuna koheselt konkureerida Eesti parimatega kuigi tuleb tunnistada, et toonane tase Eestis oli tulemuste taseme poolest märkimisväärselt praegusest lahjem. Võistluskäimine võib olla väga dramaatiline ning aja jooksul tekib oskus valusatest tagasilöökidest üle olla ja võtta neid kui õppetunde. Erinevalt jooksumaratonist ei või käimises isegi lõpujoont ületanuna olla kindel oma võidus. Ajalugu tunneb mitmeid selliseid diskvalifitseerimisi.

Teisalt on tekkinud ka teatav missioonitunne. Tunne, et panustad ala arengusse.. Kaasnevalt arenened muidugi ka ise – loodetavasti nii füüsiliselt kui vaimselt.

Vaimne pool on tegelikult kõige olulisem. Aju langetab otsuseid, mitte lihased ja reeglina ei saa edukas sportlane olla rumal või tahtejõuetu.

• Millised on Sinu parimad saavutused?

Eesti meistritiitleid on praeguseks kogunenud 20. Veel võib mainida Euroopa Liidu I meistrivõistluste 12. kohta 20 km distantsil 2010. a Alytuses.

Euroopa karikavõistluste parim tulemus on 20 km 36. koht (Olhao, 21.05.2011)

Isiklikud rekordid distantside kaupa on järgmised:

5000 m – 20.26,9 (2010, 13. aprill) Haapsalu ST

5000m h - 20.47,15 (2010, 21. veebruar) Tartu SH

10 000 m – 42.55,6 (2007, 28. aprill) Murjani ST

  

10 km - 43.28 (2008, 11. oktoober) Tabivere

20 000 m – 1:31.48,0 (2011, 16. aprill) Murjani ST

20 km – 1:28.43 (2009, 15. august) Paralepa

  

50 km – 4:33.27 (2009, 3. oktoober) Jurmala

• Millised on alaga seonduvad eesmärgid?

Käia 20 km ajaga 1:27.15. Kõrvaleesmärkideks on 5 km – 20.00, 10 km – 42.00.  Nimetatud 20 km aeg oleks kiireim eestlane läbi aegade.  

• Kas oled oma valikuga rahul?

Kindlasti. Eesti tippudest on kujunenud omalaadne sõpruskond. Hoiame kokku ning toetame üksteist nii treeningutel kui võistlustel. 

• Mis on Eesti võistluskäimises hästi/millest tunned puudust?

Eestis on käimine kergejõustikuklubide tasandil küllaltki tugev, aeg-ajalt kerkib talente esile nii Haapsalust, Tallinnast, Tartust, Valgast kui Ida-Virumaalt. Oluline on motiveerida ka noori treenereid tegelema ala arendamisega, suurendamaks harrastajate arvu. Samuti tuleb korraldada seminare võistluskäimise propageerimiseks ja kutsuda siia esinema heatasemelisi treenereid.

Just tugev konkurents on see, mis innustab üha targemalt ja tugevamalt treenima. Võib öelda, et käimise kitsa kandepinna tõttu ei ole konkurents alati just piisav ning siis tuleb kasutada teisi motivaatoreid, et tulemuste areng ei seisatuks. Eestis on tugev käimistreenerite puudus. Puudub nii kvantiteet kui kvaliteet. Mitmed omaaegsed tipud ei ole tahtnud või ka olnud suutelised enda kogemusi teistele edasi andma. Sellest on kahju, sest noorte suunamisel spordi juurde on treeneri roll väga oluline. Hiljem sõltub juba sportlasest endast, kas ta vajab enda kõrvale pidevalt juhendajat või mitte.

Ise pean väga oluliseks, et mitte ainult treener vaid ka sportlane oleks intelligentne ja omaks teadmisi treeningprotsessi juhtimisest ning treeningmetoodikast. Peale tagasitulekut käimise juurde olen olude sunnil treeninud ilma treenerita, kuid vaatamata sellele olen suutnud tublisti parandada oma isiklikke rekordeid kõikidel võistluskäimise distantsidel. Toetav sõna või hinnang tehnikale on küll see, millest puudust olen tundnud. Olles ca 5 aastat treeninud maestro Uno Källe käe all, tean milline peaks olema üks väga hea treener.

Eestlastele loomuomaselt ei suudeta tihti piisavalt koostööd teha, seda nii ala juhtimises kui klubide vahel. Seni ei ole meil ka võimekat mänedžeri, kes suudaks ala juurde tuua sponsoreid – võistluskäimine tipptasemel ei ole enam odav ala.

Eesti käimise tulevik sõltub suuresti sellest, kuidas suudetakse kogu süsteemi töös hoida ja arendada. Oluline on korraldada ka Eestis piisavalt tugeva konkurentsiga rahvusvahelisi võistlusi ning osaleda käimise Euroopa- ja maailmakarikavõistlustel, samuti tugevatasemelistel võistlustel lähiriikides. Kuigi Eesti käimise ja käijate tase jääb maailmatasemele märgatavalt alla, ei ole võimalik üksnes kodus võisteldes maailma parimatega vahet vähendada. Lähiaastate suureks eesmärgiks on vähemalt ühe Eesti käija osalemine Rio olümpiamängudel.

Pilt: http://pilt.delfi.ee/picture/13514653/

Käimishooaja kokkuvõte

Möödunud hooajal võistles kõigi vanusegruppide peale kokku 48 sportlast- 24 naist ja 24 meest. Nendest 9 olid täiskasvanute klassi kuuluvad (6 meest ja 3 naist). 

Produktiivsemad klubid on hetkeseisuga Narvic  ja  Sillamäe Kalev, vastavalt 20 ja 9 käijaga. Kokku panid oma esinduse sellel hooajal välja 11 klubi: NPSK Narvic (20), KJK Kalev Sillamäe(9), B.Junk Käimisklubi (5), JK Tempo(3), KSK Alem(3), KJK Läänemaa (2), EMÜ SK(1), KJK Visa(1), Tallinna Kalev KJK(1), Leksi 44(1), JK Stamina(1).

Säravaimatest tulemustest tuleks ära märkida Maarika Taukuli 3 Eesti meistritiitlit ja isiklikke rekordeid 10 ja 20 km distantsil (ajad: 52.54 ja 1:49.58). Mõlemad tulemused annavad kõigi aegade edetabelis kolmanda koha.

Margus Luik saavutas Saranskis toimunud Maailma karikavõistlustel Eesti käimisajaloo kõrgeima  koha, olles 110 mehe konkurentsis 71. Lisaks võidutses Luik 20 ja 50 km meistrivõistlustel, kusjuures 50 km distantsil on mees nüüd 10 aastat järjest võitmatuna püsinud. Meistrikuldade arv kasvas 22ni.

8. juulil toimunud Läänemaa KJK lahtistel meistrivõistlustel püstitas Luik 20 km käimises isikliku rekordi (1:29.00), kärpides tippmargist 37 sekundit. Tulemus annab kõigi aegade edetabelis Ants Palmari ees 7. koha.

Lauri Lelumees oli taaskord võitmatu talvistel meistrivõistlustel, võttes 5000 meetri käimises järjekordse tiitlivõidu. Läänemaa KJK lahtistel meistrivõistlustel võitis Lauri 20 km Eesti kontekstis väga korraliku aja- 1:28.48ga, jäädes isiklikule rekordile alla vaid 5 sekundiga. Mainimist väärib veel Bruno Junki mälestusvõistlustel saavutatud II koht 10 000 m distantsil.

Järelkasvu osas valmistab rõõmu noorukese Ruslan Sergatšovi  esiletõus. Balti noorte maavõistluse III koht 5 km käimises (28.04) ja võit Bruno Junki Memoriaalil 1000 meetris (4:42) on igati tublid saavutused!

Sama võib öelda ka  Anastasija Skatško kohta, kellele kuulus Balti maavõistlusel 3 km (18.13) distantsil

4.koht. Tüdrukute C-kalssi esikoha Junki Memoriaalil tagas 1000 meetri aeg 5.05.

Rõõm on tõdeda, et pärast rasket vigastust on aasta-aastalt üha paremasse vormi tõusmas Virgo Adusoo. Selle tõestuseks võttis mees möödunud hooajal kolm meistrivõistluste medalit, olles talvel 5000 meetris kolmas, olümpiadistantsidel (20 ja 50 km) kuulusid Virgole hõbemedalid.

Osalemine rahvusvahelistel võistlustel:

1. Maailma KV  12.-13.05. Saransk ( RUS )

Margus Luik – 71. koht M 50 km 4:38.37 ( 110 osalejat ), Eesti läbi aegade kõrgeim koht

Lauri Lelumees – 99. koht M 20 km 1:39.17 ( 124 osalejat )

Maarika Taukul – 87. koht N 20 km  ( 106 osalejat ).

2. EST-LAT-LTU-SWE ( Baltic, Nordic ) maavõistlus käimises 15.09. Eskilstuna ( SWE ).

Maarika Taukul – 7. koht N 10 km 52.54, isiklik rekord, Eesti kõigi aegade 3. tagajärg

Anna Kukankova – 10. koht N 10 km 1:00.47

Artjom Djatšuk – 8. koht M 20 km 1:50.11

Lauri Lelumees – DQ

 Võistkondlik paremusjärjestus: LTU-55, SWE-42, LAT-38, EST-6

3. Presidendi KV-Balti maavõistlus 09.06. Valmiera ( LAT ).

Maarika Taukul – 6. koht N 5000 m 26.12,14

Anna Kukankova – 8. koht N 5000 m 30.24,65

Virgo Adusoo – 9. koht M 10 000 m 49.15,41

Artjom Djatšuk – 10. koht M 10 000 m 54.56,05

4. A. Mikenas Memorial, Balti noorte ja juunioride maavõistlus käimises

   21.04. Birštonases ( LTU ).

5. koht – Maarika Taukul N 20 km 1:51.04, isiklik rekord, Eesti kõigi aegade 3. tagajärg

5. koht – Lauri Lelumees M 20 km 1:37.44

Balti maavõistlus:

III koht/ 4. koht – Ruslan Sergatšov PB 5 km 28.04

4. koht/ 8.koht  – Anastasija Skatško TB 3 km 18.13

4. koht/ 10. koht – Igor Jakovlev PA 10 km 57.13

5. koht/ 13. koht – Jelizaveta Smirnova TB 3 km 19.14

Võistkondlik paremusjärjestus: LTU-66, LAT-37, EST- 26

5. 17. Bruno Junk Memorial 26.05. Valgas

I koht – Ruslan Sergatšov PC 1000 m 4.42,3

I koht – Anastasija Skatško TC 1000 m 5.05,0

II koht – Lauri Lelumees M 10 000 m 44.25,6

III koht – Maarika Taukul N 5000 m 26.02,9

III koht – Rein Sumberg MV 5000 m 27.09,8

III koht – Igor Jakovlev PA 10 000 m 56.32,8

III koht – Sofia Smirnova NJ 5000 m 32.57,7

III koht – Bogdan Davõdov MJ 10 000 m 1:02.02,9

Andmed ja statistika: Toomas Rosenberg

Tallad alla!

Peale üheksat kuud piinavat põlvevalu, tabas mind joostes Evelin Taltsile ja tema Londoni tallaloole mõeldes sähvatus- võibolla põhjustab põlvevalusid probleem, mida on võimalik ortopeediliste taldadega leevendada?

Mõttele lisas kaalu tõdemus, et valu rändas põlvest-põlve, pesitsedes vaheldumisi mõlemas alajäsemes, täpselt samas kohas! Tundus, et viga võib olla jala vale nurga all maha asetamises. Lugedes sellekohaseid materjale ja mõeldes oma probleemile, tundus tallaost väärt proovimisena. 

Otsustasin külastada Gadoxi tallameistreid ja kuigi 91 eurot tundus hirmuäratavalt suur summa, oli see jalgade tervise seisukohalt siiski marginaalne.

Mõõdud võetud, sain nädalaga tallad alla. Hetkel on käsil testimine ja suuremaid kaebuseid ei ole esinenud.

Suured tänud Meelis Jürisaarele oskusliku töö eest!

Käivitan mootorit

Möödunud nädala lõpus käivitasin vahepeal kaks ja pool nädalat seisnud mootori. Plaanisin juba hooaja lõpus, et seekord annan põlvedele pikema puhkuse. Plaan oli tagada neile 2 nädalat täielikku rahu. Nii pikka ja kerget üleminekuperioodi pole mul varem olnud, aga eks tuleb hakata vaikselt passi ka piiluma juba. 

Osalt tingis pisut pikema puhkuse ka väike vigastus, nimelt õnnestus mul rebestada roietevahelisi lihaseid, millest täielik taastumine veel kestab. Esimesed 10 päeva ei saanud midagi teha, sügav hingaminegi oli valulik. Nüüd on vigastus suuremas osas paranenud. Jõuharjutusi veel teha ei kannata, küll aga lubab juba kergelt joosta.

Nagu iga algus, oli ka see üsna vaevaline. Esimesed 30-minutilised jooksuotsad võtsid jalad kangeks ja valulikuks. Imestasin omaette kui kiirelt tehtud töö kaob!

Täna tegin esimese 6 km-se käigutreeningu, tunne oli väga hea ja värske! Uut indu sain teadmisest, et järgmisel aastal Moskvas toimuvatel maailma meistrivõistlustel on 50 km käimise norm 4:16. Minu isiklik rekord aga 4:18.36, puudu jääb 2 min 36 sek. Seega tuleks rekordgraafikust ca 500 meetrit eespool lõpetada. Kunagi varem pole ma normitäitmisele niivõrd lähedal olnud!

1. novembrini jäänud aja jooksul pean lihased ja mootori töökorda saama, et siis täistuuridel treenima asuda!

Tänavune saak!

Eesti sisemeistrivõistlused: HÕBE!

Eesti käimise karikavõistlused: KULD!

Maailma Karikavõistlused: 50 km- 71. (110 startijat). Eesti kõigi aegade kõrgeim koht!

Läänemaa KJK lahtised meistrivõistlused: 20 km- isiklik rekord 1:29.00. Parandus 37 sek.

Eesti meistrivõistlused 20 km: KULD! Üle viie aasta taas kullal!

 Eesti meistrivõistlused 50 km: KULD! Kümme aastat järjest võitmatuna! Läbi ajaloo enim meistrikuldasid võitnud 50 km käija!

Pisut puhkust

Olen nüüdseks pea poolteist nädalat puhkust pidanud. Tuleb tõdeda, et vahelduseks maitseb hästi! Kuhjasin teadlikult kõik suuremad asjaajamised oktoobrisse, et saaks neile rahulikult keskenduda ega peaks treeningute pärast muretsema.

Esimest korda 20-aastase karjääri jooksul tõmbasin juhtme täiesti seinast välja-pole nädal otsa lillegi liigutanud. Otsustasin juba hooaja keskel, et tuleb teha pikem paus- terve aasta on vahelduva eduga valutavad põlved mulle probleeme valmistanud. Täpset põhjust ei teagi, aga loodan, et kuu aega kergemalt võttes on nad mulle tänulikud!

Kergete käigu- ja jooksutreeningutega plaanin algust teha oktoobri lõpus, et 1. novembriks taas löögivalmis olla!

Seniks aga kasvatan isu ja paitan põlvi. Loodetavasti tuleb järgmine hooaeg neile hõlpsam!

Foto on tehtud Raido Pedaku poolt Tallinna Kristiine Gümnaasiumi õpetajate-õpilaste vahelise jalgpallikohtumise raames.

Võit viiekümnes ehk kümme aastat võitmatuna!

Laupäeval toimusid Valgas Pedeli jõe kallastel Eesti maantekäimise meistrivõistlused. Algselt Jurmalas (Läti) Eesti-Läti ühiste meistrivõistlustena aset leidma pidanud üritus korraldati tänu Toomas Rosenbergi kiirele tegutsemisele kolme päevase etteteatamisega Eestimaa pinnal. Lätlastelt võttis korraldusõiguse sealne tüli kohaliku kergejõustikuliiduga. Nii jäigi ühine mõõduvõtt lõunanaabritega ära ja meistrimedalid jagati vaid omade seltsis.

Kell 10 astusid stardijoonele viis vaprat viiekümne meest ja kolm kanget kahekümne naist. Sarnaselt möödunud aastaga, mil võistlus peeti teispool jõge, puhus seegi kord ühel suunal stabiilselt tugev vastutuul! Puhangud olid küll pisut leebemad kui möödunud aastal, see-eest oli aga trass oluliselt kurvilisem ja rohkete tõusude-langustega.

Vaatamata sellele, otsustasin võtta väikese riski ja alustada rekordgraafikus. Võimalikult hea tulemuse nimel oleks pidanud olusid arvestades alustama tagasihoidlikumalt, kuid ükski aeg peale isikliku rekordi poleks mind nii või teisiti rahuldanud. Parem kaotada isiklikule rekordile veerand tunni kui ühe minutiga!

Jonnakalt vastu tuult pressides, hakkasin 8. kilomeetri paiku taipama, et see missioon on hukule määratud. Jõud hakkas üsna kiiresti raugema ja peale 20. kilomeetrit langes tempo juba oluliselt. Paari raskema kilomeetri vältel, mil vaevlesin masenduse, minnalaskmismeeleolude, hirmu, viha ja üldise nõrkusega, kaotasin palju väärtuslikke sekundeid. Kuskil 23. kilomeetril „august“ välja tulles, ringiajad mõnevõrra paranesid, kuid rekordist tuli seekord suu puhtaks pühkida!

Raskel hetkel teadsin siiski kindlalt, et peagi hakkab jälle kergem! Pressisin edasi, eesmärgiga vahepeal lähenema hakanud Virgoga võimalikult suur vahe sisse teha.

Poiss oli tubli ja võitles kõvasti, kuid seekord mulle veel kordagi ohtlikuks ei saanud. Võitlus kulla nimel käis minu ja loodusjõudude vahel.

Alates 20. kilomeetrist keskendusin rekordi üritamise asemel võimalikult hea aja püüdmisele. Peale 20. kilomeetri „auku“ oli tunne taas normaalne- mootor töötas täisvõimsusel, ainult jalad ei tulnud järgi! Tõusud-langused ja vastutuul röövisid üsna kiiresti kogu jõu! Vehkisin abitult käte-jalgadega, aga edasi eriti ei liikunud!

Nõudlik rada mõjutas ka mu piiripealset tehnikat, nii sain üsna kiiresti 2 hoiatust täis ning enamus distantsist tuli käia ohutsoonis.

Seljataga kindlustas Eesti Maaülikooli Spordiklubi atleet Virgo Adusoo oma hõbemedalit, jätkates heas rütmis, ilma ühegi hoiatuseta.

Pronksi eest käis võitlus vanameister Rein Sumbergi ja kahe noore mehe- Artjom Djatšuki ning Virgo ultrajooksjast sõbra, elu esimest käimisvõistlust tegeva, Peeter Põllupüü vahel.

Kuskil 27. kilomeetri paiku rauges noormeeste jõud. Artjom oli endale vahepealsete kiirendustega liiga teinud (mingi hetk kärises vahe Reinuga juba üle km pikkuseks kuni vanameister selle uuesti kinni nõelus) ning valutama hakanud jalg sundis Sillamäe noormehe raja kõrvale. Ka käimisdebüüti tegeval Peetril sai umbes selleks ajaks jaks otsa ning temagi oli sunnitud katkestama. Au ja kiitus mõlemale, et nii rasketes tingimustes vähemalt üritasid! Rein aga liikus kindlal sammul pronksi poole.

Viimasel kilomeetril panin kogu jõuvaru mängu ja punnitasin uhke spurdiga lõpukilomeetri ajaks 5.14. Kümnes järjestikune meistritiitel tuli kahe hoiatuse ja 4:33.13-ga.

Hõbemedalit kaitses Virgo Adusoo, püstitades raskete olude kiuste isikliku rekordi. Hõbemedali väärtuseks kujunes 4:54.45.

Pronksi napsas noored mehed üle kavaldanud eesti käimise raudvara Rein Sumberg, ajaga 5:33.00.

Meeste käimismaraton on pikk ja masohistlik rännak, mille vältel võib kogeda tunnetespektrit kogu oma värvides- sealt ei puudu erutust, hasarti, kogu keha halvavat nõrkust ja sellega kaasnevat hirmu, meeleheidet, masendust, uuesti esilekerkivat kergendust, sellega kaasnevat eufooriat ja lõpuks suurt rõõmu, et see kõik läbi sai! Igaüks, kes selle raske teekonna lõpetab, kogeb esimese emotsioonina kegrendust ja pingelangust!

Seda eriti peale 4-tunnist võitlust tõusude ja vastutuulega! Nii valdasid ka mind lõpujoont ületades kahetised tunded- ühelt poolt rõõm lõpetamise ja medali üle, teisalt pettumus saavutamata jäänud rekordi üle. Aga nagu öeldakse- mis halvasti, see uuesti!

Mõne lause tahaks pühendada ka meie vapratele naistele, kes end 20 km distantsil proovile panid. Sel hooajal hoogsalt rekordeid uuendanud Maarika Taukul Bruno Junk Käimisklubist oli ka seekord pidurdamatu, võites meistrikulla isikliku rekordi ja kõigi aegade kolmanda tulemuse 1:49.58-ga. Eesmärk oli käia alla 1:50-e, seega sai distants läbitud apteekri täpsusega! Tulemus oleks võinud veelgi parem olla, kui rasked tingimused ja nädalapäevad tagasi läbipõetud külmetushaigus poleks organismile ja mahutreeningutele oma jälge jätnud.

Eesti meistrivõistluste hõbemedal kuulus vapralt võidelnud Anna Kukankovale Atleetika KJK, ajaga 2:04.06.

Sellised olid selle aasta muljed meistrivõistlustelt! Tahaksin tänada konkurente, Toomas Rosenbergi, Jekaterina Jutkinat, Mart Järvistet, Jaan Aavakivi, kommentaator Kriiti ja tema sekretärina tegutsenud tütart, sportlaste treenereid ja paljusid teisi, kes suutsid meistrivõistlused 3-päevase etteteatamisega läbi viia!

Minu austus Teile!

Imeline Ija

Viimased poolteist aastat on mul rõõm tunda üht imelist inimest. Ausat, vahetut, armast ja siirast! Inimest, kes on mind selle aja jooksul õnnelikuks teinud. Inimest, kes toetab ja julgustab ning vaatamata minu egoistlikule ellusuhtumisele on suutnud kõike sellega kaasnevat välja kannatada!

Tänu Sinule saan rahulikult treeninigutele keskenduda, teades, et kodus on keegi kes ootab ja hoolib. Tänu Sinule on mu toidulaud rikkalikumaks muutunud- müslile, makaronile ja kartulile pakuvad nüüd meeldivat vaheldust supid ja liharoad. Lisandunud on kommikorvike, kust alati maitsvat suutäit loota võib!

Tänu Sinule on elu muutunud ilusamaks, magusamaks ja stabiilsemaks! Tunnen end Sinuga koos olles vabalt ja hästi. Mul on suur au Sinuga oma elu jagada ja väga hea meel, et kohtusime!

Loodetavasti suudan ka Sulle midagi sellega võrreldavat tagasi anda!

Armastusega

Margus

Eesti käijatelt Rootsi-Läti-Leedu-Eesti maavõistlusel isiklikud rekordid

15. septembril osalesid Eesti käijad Rootsis Eskilstunas toimunud Rootsi-Leedu-Läti-Eesti maavõistlusel käimises. Samas peeti ka Põhjamaade meistrivõistlused, kus osalesid lisaks Rootsile ka Norra ja Soome käijad.

Eestit olid esindamas kaks mees- ja kaks naiskäijat täiskasvanute vanuseklassis. Naiste 10 kilomeetri distantsil saavutas Maarika Taukul seitsmenda koha isikliku rekordiga 52.54, mis on Eesti kõigi aegade kolmas tulemus maanteekäimises. Anna Kukankova saavutas isikliku rekordiga 1:00.47 kümnenda koha. Meeste 20 kilomeetri distantsil oli Artjom Djatšuk üheksas isikliku rekordiga 1:50.11. Lauri Lelumees diskvalifitseeriti.

Rootsi-Leedu-Läti-Eesti maavõistluse arvestuses saavutas üldvõidu Leedu, järgnesid Rootsi, Läti ja Eesti.

Allikas: www.ekjl.ee

Pilt: Christer Svensson

Järelkasv võistles Haapsalus

Laupäeval korraldas Endel Susi Haapsalu staadionil Läänemaa KJK lahtised meistrivõistlused käimises. Stardijoonele astus meie järelkasv, 11-12 aastased Läänemaa noorkäijad. Mina täitsin kohtuniku ja päevapiltniku rolli, lisaks oli au noortele tulevikulootustele medalid kaela riputada.

Tüdrukute 3000 m distantsi võitis kauni käigusammuga imepisike Anastasja Skatsko, ajaga 19.43,5. Poiste samal distantsil läks võit Gennadi Roosile, kes pidi esialgu veel Anastasjale alla vanduma, saades ajaks 22.13,8.

Poiste 5000 m distantsil oli võitmatu Ruslan Sergatsov. Võiduajaks märgiti 30.15,4.

Kõik meie maakonna parimad sel alal kuuluvad treener Ivan Jutkini treeningrühma ja on tehniliselt väga andekad! Noort Ruslan Sergatsovi on lausa lust vaadata! Sama võib öelda ka Anastasja Skatsko kohta. Ivan on neile võistluskäimise ABC selgeks teinud ja see on algajale käijale kõige olulisem asi õppida! Küll jõud ja vastupidavus ka treeningute käigus edasi arenevad.

Kaks ülalpool mainitut seekord oma isiklikke rekordeid ei uuendanud, vaatamata sellele käidi siiski välja korralikud ajad. Arvestada tuleb, et möödunud nädalavahetusel esineti edukalt (esikolmiku kohad) Jüri Jaansoni kahe silla jooksul. Lisaks puhus staadionil külm tuul.

Rõõm on tõdeda, et tublid noorkäijad on sirgumas ja kui elu alla ei neela, kuuleme neist loodetavasti veel ka kümne aasta pärast!

Viiekümneks valmis!

Koheselt peale 20 km Eesti meistrivõistluseid, algas viimane 3-nädalane võtmetreeningute etapp valmistumaks Eesti-Läti 50 km meistrivõistlusteks. Õigemini kujunes eestikatest selle avalöök, kuna võidu toonud aeg oli paras 50 km tempotreeninguks.

Kolme nädala jooksul sai aeroobsete treeningute näol läbitud 3x40 km. Kiiruslikku vastupidavust arendasin ühe lõigutreeningu (3+3+2+1+1) ja kahe 10 km temporteeningu abil (ajad 50.35 ja 50.33). Tempotreeningute eesmärgiks oli kohaneda võistlustempoga, õppides 5.05 tempot paremini tundma. Seega oli igas nädalas kaks arendavat treeningut. Ülejäänud päevad kulusid võtmetreeningutest taastumiseks. Neil päevil läbisin distantse vabas tempos, enesetunde järgi.

Kilometraaži õnnestus nädalast-nädalasse suurendada: 106,1-107,4-108,7 km. Ideaalis oleksid nädalamahud võinud olla 20 kilomeetrit suuremad, aga vaevaline taastumine võtmetreeningutest ja septembris alanud töö rohkemat ei võimaldanud. Nendes oludes sai treeningutest võetud maksimum!

Täna tegin viimase tõsisema pingutuse, läbides rahulikus tempos 25 km. Hetkel olen täiesti tühi. Nüüd jääb kaks nädalat aega tehtud töö salvestamiseks ning 29. septembril saab näha, millise resultaadi see andis.

Võidurõõm!

Võidurõõm- see on kirkaim ja magusaim emotsioon, mida sport on võimeline pakkuma. Sellest ülemat ei ole! See on peaeesmärgiks igale tõsiselt harjutavale sportlasele. Just see- rõõm, mitte medal ega rahatkupüür, on esmatähtis. Sporti tehakse eelkõige emotsiooni pärast, kõik muu on teisejärguline. Pelgalt raha pärast ei suudaks keegi ennast niimoodi piinata, vähemasti mitte pikalt ja püsivalt.

Mida harvemini me seda kogeme, mida raskemalt ta kätte tuleb, seda ehedam see on. Seda enam me seda väärtustame! Vanuse kasvades, hindame võidurõõmu üha enam, sest mõistame, et meie aeg tipus on piiratud. Seda enam me selle hetke nimel elame ja hingame, seda meeleheitlikumalt me pingutame, valame higi, kasutame igat allesjäänud hetke...kes seda ei tee, kahetseb hiljem kibedalt!

Mida harvem, seda enam, mida vähem, seda rohkem- jah, võidurõõm on ülim!

Stardiärevus

Seda on võrreldud armumisega, „liblikad kõhus“ tundega. Täpselt nii see on! Süda taob, meeled on ebaloomulikult erksad, keha on valmis lahingusse sööstma. Ettearvamatus, teadmatus, piiride kompamine ja mugavusstsoonist väljumine. See on üks komponente, mis mind spordi juures hoiab. See tunne stardihetkedel, tavarutiinist ja mugavustsoonist väljarebituna, valmis murdma. Sel hetkel tunned end tõeliselt elus olevana! Need on hetked, mis annavad elule värvi ja mida hiljem naetause  ja mõnutundega meenutada. Ürgne isane soov teisega konkureerida, temalt mõõtu võtta ning oma võimed proovile panna. Talumatu hetk, mil see võimalikuks saab-stardipaugu ootus!