Järelkasv võistles Haapsalus

Laupäeval korraldas Endel Susi Haapsalu staadionil Läänemaa KJK lahtised meistrivõistlused käimises. Stardijoonele astus meie järelkasv, 11-12 aastased Läänemaa noorkäijad. Mina täitsin kohtuniku ja päevapiltniku rolli, lisaks oli au noortele tulevikulootustele medalid kaela riputada.

Tüdrukute 3000 m distantsi võitis kauni käigusammuga imepisike Anastasja Skatsko, ajaga 19.43,5. Poiste samal distantsil läks võit Gennadi Roosile, kes pidi esialgu veel Anastasjale alla vanduma, saades ajaks 22.13,8.

Poiste 5000 m distantsil oli võitmatu Ruslan Sergatsov. Võiduajaks märgiti 30.15,4.

Kõik meie maakonna parimad sel alal kuuluvad treener Ivan Jutkini treeningrühma ja on tehniliselt väga andekad! Noort Ruslan Sergatsovi on lausa lust vaadata! Sama võib öelda ka Anastasja Skatsko kohta. Ivan on neile võistluskäimise ABC selgeks teinud ja see on algajale käijale kõige olulisem asi õppida! Küll jõud ja vastupidavus ka treeningute käigus edasi arenevad.

Kaks ülalpool mainitut seekord oma isiklikke rekordeid ei uuendanud, vaatamata sellele käidi siiski välja korralikud ajad. Arvestada tuleb, et möödunud nädalavahetusel esineti edukalt (esikolmiku kohad) Jüri Jaansoni kahe silla jooksul. Lisaks puhus staadionil külm tuul.

Rõõm on tõdeda, et tublid noorkäijad on sirgumas ja kui elu alla ei neela, kuuleme neist loodetavasti veel ka kümne aasta pärast!

Viiekümneks valmis!

Koheselt peale 20 km Eesti meistrivõistluseid, algas viimane 3-nädalane võtmetreeningute etapp valmistumaks Eesti-Läti 50 km meistrivõistlusteks. Õigemini kujunes eestikatest selle avalöök, kuna võidu toonud aeg oli paras 50 km tempotreeninguks.

Kolme nädala jooksul sai aeroobsete treeningute näol läbitud 3x40 km. Kiiruslikku vastupidavust arendasin ühe lõigutreeningu (3+3+2+1+1) ja kahe 10 km temporteeningu abil (ajad 50.35 ja 50.33). Tempotreeningute eesmärgiks oli kohaneda võistlustempoga, õppides 5.05 tempot paremini tundma. Seega oli igas nädalas kaks arendavat treeningut. Ülejäänud päevad kulusid võtmetreeningutest taastumiseks. Neil päevil läbisin distantse vabas tempos, enesetunde järgi.

Kilometraaži õnnestus nädalast-nädalasse suurendada: 106,1-107,4-108,7 km. Ideaalis oleksid nädalamahud võinud olla 20 kilomeetrit suuremad, aga vaevaline taastumine võtmetreeningutest ja septembris alanud töö rohkemat ei võimaldanud. Nendes oludes sai treeningutest võetud maksimum!

Täna tegin viimase tõsisema pingutuse, läbides rahulikus tempos 25 km. Hetkel olen täiesti tühi. Nüüd jääb kaks nädalat aega tehtud töö salvestamiseks ning 29. septembril saab näha, millise resultaadi see andis.

Võidurõõm!

Võidurõõm- see on kirkaim ja magusaim emotsioon, mida sport on võimeline pakkuma. Sellest ülemat ei ole! See on peaeesmärgiks igale tõsiselt harjutavale sportlasele. Just see- rõõm, mitte medal ega rahatkupüür, on esmatähtis. Sporti tehakse eelkõige emotsiooni pärast, kõik muu on teisejärguline. Pelgalt raha pärast ei suudaks keegi ennast niimoodi piinata, vähemasti mitte pikalt ja püsivalt.

Mida harvemini me seda kogeme, mida raskemalt ta kätte tuleb, seda ehedam see on. Seda enam me seda väärtustame! Vanuse kasvades, hindame võidurõõmu üha enam, sest mõistame, et meie aeg tipus on piiratud. Seda enam me selle hetke nimel elame ja hingame, seda meeleheitlikumalt me pingutame, valame higi, kasutame igat allesjäänud hetke...kes seda ei tee, kahetseb hiljem kibedalt!

Mida harvem, seda enam, mida vähem, seda rohkem- jah, võidurõõm on ülim!

Stardiärevus

Seda on võrreldud armumisega, „liblikad kõhus“ tundega. Täpselt nii see on! Süda taob, meeled on ebaloomulikult erksad, keha on valmis lahingusse sööstma. Ettearvamatus, teadmatus, piiride kompamine ja mugavusstsoonist väljumine. See on üks komponente, mis mind spordi juures hoiab. See tunne stardihetkedel, tavarutiinist ja mugavustsoonist väljarebituna, valmis murdma. Sel hetkel tunned end tõeliselt elus olevana! Need on hetked, mis annavad elule värvi ja mida hiljem naetause  ja mõnutundega meenutada. Ürgne isane soov teisega konkureerida, temalt mõõtu võtta ning oma võimed proovile panna. Talumatu hetk, mil see võimalikuks saab-stardipaugu ootus!

Meistrikullad Maarikale ja Margusele!

19.08 peeti Kadrioru staadionil Eesti kergejõustikumeistrivõistluste teine päev, mille avaaladeks olid naiste 10 000 m ja meeste 20 000 m käimine. Võisteldi 15-kraadises vihmasajus.

Naiste käimises võttis isikliku rekordiga ülivõimsa võidu Bruno Junk käimisklubi sportlane Maarika Taukul, saades ajaks Eesti kõigi aegade kolmanda tulemuse 51.48,02ga. Teine oli Anna Kukankova Atleetika KJK, ajaga 1:01.31,98 ja kolmas Läänemaa KJK esindanud Anneli Aru (1:04.34,59). Startijate seas oli ka meie olümpiamaratoonar Evelin Talts, kel oma debüüdil veel lõpuni käia ei õnnestunud. Sellegipoolest kiidusõnad vapruse ja julguse eest!

Maarika võidus ei tekkinud kordagi kahtlust, ilusa ja korrektse tehnikaga läbis ta distantsi ühtlases tempos. Järgmine start on kuu aja pärast Rootsis.

Meeste distantsil vedasin enamuse ajast mina, aeg-ajalt liikus ette ka Lelumees. Teadsin, et Lauri ootab oma hetke. Pisut peale poole maa läbimist võttiski Lauri ette otsustava rünnaku, millega mina kaasa minna ei suutnud. Vahe kärises 40 meetri pikkuseks. Paraku võttis Lauri liiga suuri riske ja tal tuli kolme hoiatuse tõttu rajalt lahkuda.

Ka mul oli üks hoiatus all, tuli olla ettevaatlik. Lelumehe kõrvaleastumise järel oli minu võit vaid vormistamise küsimus. Üritasin küll algset tempot hoida, kuid jõud sai otsa ja värskus puudus. Keskendudes sügisesele 50 km meistrivõistlusele, oli mul seljataga 4-nädalane raske treeningtsükkel ja hõlpu andsin endale alles võistlusnädalal.

Distantsi teisel poolel kahetsesin seda kibedalt, sest kohati tekkis raskusi isegi lõpetamisega. Jalad värisesid ja pea käis ringi, aga lõpuni ma pressisin! Aeg oli küll rohkem 50 km vaheaja killast- 1:40.36,45. Sellegi poolest sai põhieesmärgiks seatud 21. meistrikuld võidetud. Viimati sain sel distantsil võidurõõmu maitsta 2007. aastal.

Teine koht kuulus Virgo Adusoole. Eesti Maaülikooli sportlane sai hõbeda 1:43.05,42ga. Virgo valmistub samuti 29. septembril Jurmalas aset leidvateks Eesti-Läti meistrivõistlusteks 50 km käimises.

Kolmandal kohal lõpetas Sillamäe noormees Artjom Djatšuk. Käimissporti tagasitulekut tegev noormees sai ajaks 1:58.50,80.

Taukul, Lelumees ja Djatšuk esindavad Eestit kuu aja pärast Roostis toimuvatel võistlustel. Mina ja Adusoo seadistame end juba 50 km lainele.

Fotod: Ija Brusnigina/Marko Mumm

Käijad konkureerivad Kadriorus

19. augustil astuvad Eesti meistrivõistluste raames areenile ka võistluskäijad. Nagu tavaks saanud, on naistel kavas 10 000 meetrit, meeste jaoks on maa poole pikem.

Enamike osalejate jaoks on ainuüksi 25-50 ringi läbiminine omaette saavutuseks, mõned mõtlevad lisaks läbimisele ka medalist.

Alljärgnevalt väike ülevaate peamiste medalipretendentide hetkeseisust:

Maarika Taukul

Meie hetke parim naiskäija tõusis hooaja alguses Leedus peetud 20 km võistlustel näidatud ajaga naiste kõigi aegade edetabelis kolmandale reale. Vahepeal tegi debüüdi Maailma karikavõistlustel ja on nüüd valmis oma möödunud aastast kulda kaitsma. Viimaste andmete kohaselt on Maarika ettevalmistus sujunud hästi, kulmineerudes 120 km treeningnädalaga Tabivere treeninglaagris.

Õpetaja-ametit pidaval naisel on hetkel suvepuhkus ja see on võimaldanud küllaltki korralikult meistrivõistlusteks valmistuda.

Lauri Lelumees

Suvel suure elumuutuse läbi teinud rahandusministeeriumi ametnikul on suvepuhkus seljataga ja mees on tagasi tööpostil. Elumuutuste tõttu on treeningud jäänud pisut tagaplaanile, kuid kogenud sportlasena oskab Lauri end õigeks ajaks vormi ajada!

Maikuus esindas ta Eestit Maailma karikavõistlustel Saranskis. Juuli alguses Läänemaa KJK meistrivõistlustel jäi 20 km-s isiklikust rekordist vaid 5 sekundi kaugusele, saades ajaks 1:28.48. See näitab, et kiirus ei ole kuhugi kadunud ja Lauri on endiselt peamine pretendent kullale!

Margus Luik

Ka mina osalesin maikuus Maailma karikavõistlustel, läbides 50 km distantsi. Juulis peetud Läänemaa KJK meistrivõistlustel püstitasin 20 km distantsil 37-sekundiga isikliku rekordi, saades ajaks 1:29.00. Tulemus annab Eesti kõigi aegade edetabelis seitsmenda koha.

Kasvanud kiirus on heaks märgiks ka sügisesele 50 km meistrivõistlusele mõeldes. Kuna olen põhitähelepanu suunanud pikale distantsile, on viimasel ajal põhirõhk asetatud mahutreeningutele. Erinevalt paarist viimasest hooajast, lasen seekord siiski  2 nädalat enne meistrivõistlusi mahud alla ja keskendun kiiruse teritamisele. Eesmärk on Lelumehele pisut närvikõdi pakkuda!

Virgo Adusoo

Virgoga vesteldes, kinnitas ta mulle, et on tänu töö juurest saadud puhkusele korralikult valmistunud ja soovib igal juhul medalit! Millist täpsemalt, mees ei täpsustanud. Eks seda näitab võistlus. Sügisel ootab Virgot ees 50 km meistrivõistlused, kus ta loodab suurt arenguhüpet!

NB! Kuna käimine on ettearvamatu ala, siis ei ole välistatud, et medali võib napsata ka mõni üllatusmees, keda siinkohal favoriidiks pole peetud! Jääme põnevusega ootama!

Kohtumiseni Kadriorus!

Rekord!

8.juulil peeti Paralepas vihmasajus Läänemaa Kergejõustikuklubi lahtised meistrivõistlused. Kahjuks jäid paljud käijad jõuproovist eemale. Nii juhtuski, et sportlasi oli stardijoonel vähem kui raja kõrval kohtunikke.

Siinkohal tahan edastada suured tänusõnad Endel Susile, et ta ulatas abikäe, võimaldamaks head vormi realiseerida! Suur tänu kuulub ka kõigile kohtunikele, kes vihma ja sääski trotsides vapralt vastu pidasid! Väga tänulik olen isale, emale ja vanaemale, kes mind raja kõrval utsitasid ja Ijale, kellele mõeldes raskel hetkel abi sain!

Stardis olime niisiis kolmekesi- mina, Lauri Lelumees ja Anneli Aru. Annelile eriline austus, et ta ainukesena naiste lippu kõrgel hoidis ja võttis vaevaks Lauknast kohale sõita!

Püssipaugu kaikudes hakkasime Lelumehega kohe uhama. Kuna möödunud päeva paduvimast olid kurvid märjad ja libedad. Pidi olema väga hoolas, et jalgele jääda.

Esimesed kakasteist kilomeetrit liikusin Lelumehega ühes rütmis, siis rebis Lauri pisut ette. Vahelduva eduga püsis vahe 40-50 meetri ringis. Pool maad katsime vastavalt 44.23 ja 44.27ga.

Raskeim hetk saabus 13.-14. kilomeetril, kuid vahe Lelumehega ei suurenenud palju.Samas ka ei vähenenud. Nägin, kuidas Lauri aeg-ajal üle õla vaadates olukorda kontrollis.

Neli kilomeetrit enne lõppu sain uue hingamise ja hakkasin vahet Lelumehega vähendama. Lauri tunnistas hiljem, et minu lähenemine sundis tedagi rohkem kokku võtma. Minu viimased neli kilomeetrit olid tema omadest kiiremad, ometigi kontrollis Lauri olukorda ja 40-50 m vahe säilis lõpujooneni.

Lelumehel jäi isiklikust rekordist puudu vaid 5 sekundit! Võiduajaks fikseeriti 1:28.48. Ometi oli ta tulemusega rahul- viimasel ajal on suured elumuutused täie jõuga treenimist takistanud!

Minu parandasin oma 2010. aastal püstitatud isiklikku tippmarki 37 sekuniga, saades lõppajaks kõigi aegade 7. tulemuse 1:29.00. Käisin mõlemad pooled peaaegu võrdselt: 44.27/ 44.33. Ühtlane tempo ja lõpuni kestmine annavad tunnistust heast kiiruslikust vormist! Natuke jääb kripeldama, et rekord ei nihkunud uude minutisse- üks sekund on ikka pagana nöök küll! Rekord ringide kaupa: 8.56/8.58/8.53/8.48/8.50/8.58/9.03/8.53/8.52/8.46.

Samas tuleb tunnistada, et tegemist oli siiki suure õnnestumisega. Alates 23. jaanuarist pole ma saanud päevagi treenida ilma valuta-vaheldumisi tekitasid probleeme põlved, seejärel olin 5 päeva audis abaluu-aluse närvipõletikuga (nüüd, 3 nädalat hiljem, pole valu endiselt täielikult taandunud!). Nii mõndeki võtmetreeningud on seetõttu jäänud tegemata. Mind päästsid viimased 2  võistluseelset nädalat, mil sain koduses Haapsalus ja Stroomi rannas väga kvaliteetselt harjutada!

Hetkel valitseb suur kergendus ja vahepeal kõikuma löönud eneseusk on taastatud! Järgmise sihina võtan eesmärgiks 18. ja 19. augustil Kadriorus toimuvad Eesti meistrivõistlused!

Jama jätkub...

Täna hommikul hakkas lisaks seljavalule järsult paha, keha muutus higiseks, tormasin wc-sse oksele. 

Tõenäoliselt on tegemist toidumürgitusega-pea paks, olemine nõrk, aeg-ajalt oksendan. Kogemuste põhjal peaks homme juba ok olema, aga eks ta oma jälje organismile ikka jätab...hetkel juba pisut parem!

Jama jama järel

Viimastel aastatel on mu tahtejõud seoses tervisega korralikult proovile pandud. Jaanuarist märtsini valu teinud vasaku sääre sisekülg sai tänu laser-ravile ja tablettidele märtsikuiseks laagriks töökorda kui praktiliselt samal päeval alustas "streiki" parem jalg. Valu kiirgas täpselt samast kohast kus vasaku jala puhulgi. Vahelduva eduga on jalg pakkunud paremaid ja halvemaid päevi. 

6. juunil sain ortopeedi jutule, kes soovitas teha põlve süst. Kuna sel päeval jalg ei valutanud ja täpset punkti oli raske leida, soovitas doktor peale trenni tagasi tulla, siis on valusa koha leidmine kiirem. Retseptsioonis selgus, et esimene vaba aeg tasuliseks (25 eur) visiidiks on 18. juunil?! Kuna jalg lubas enam-vähem treenida, siis otsustasin senimaani ära kannatada. 

Paraku tabas eile järjekordne tagasilöök-vasaku abaluu alla lõi nii terava valu, et hingata oli raske. Sellegi poolest tegin 20 km ära, rahulikus tempos polnud valu väga häiriv.

Järgmisel päeval pidin koolis palga välja teenimiseks terve hunniku pinke ära vedama. Valu oli tuntav, aga kannatas töötada. Tagantjärele tarkusega oli tegemist muidugi veaga.

Täna hommikul ei olnud kah väga viga, aga soojendusel kiirendusi tehes torkis nii nagu keegi surgiks nõelaga närvipesas. Valu kiirgas ka ette rinnalihasesse. 

Kuna kavas oli tähtis lõigutreening (6x2 km), üritasin alustada. Paraku oli valu nii terav, et loobusin 700 meetri pärast ja jätkasin 7 km tervisekõnnis. Seegi oli päris piinarikas.

Vaimselt on väga raske, aga kuna olen loomult võitleja ja optimist, siis loodan kiirele paranemisele. Paar päeva kergemalt võttes ei tohiks vormile väga laastavalt mõjuda.

Tõmban täna paar Ibumaxi sisse ja vaatan mis homne päev toob. 

Loodetavasti seisavad ees veel mõned vigastustevabad hooajad, sest elutöö vajab realiseerimist!

Siinkohal oleks sobilik lõpetada minu pikaajalise treeneri Endel Susi sõnadega- elu on võitlus!

Bruno Junk'i mälestusvõistlustel käimises jäeti koju kaks esikohta

26. mail Valga staadionil toimunud XVII Bruno Junk`i mälestusvõistlustel olid Eesti käijatest edukamad  nooremate vanuseklasside võistlejad.
Tütarlaste D vanuseklassi 1000 m distantsil saavutas esikoha Jooksuklubi Tempo võistleja Anastasija Skatško ajaga 5.05,0. Esikoha saavutas veel ka sama klubi võistleja Ruslan Sergatšov poiste C vanuseklassi 1000 m distantsil ajaga 4.42,3.
Peaala meeste 10 000 meetri käimise võitis esmakordselt Leedu käija Genadij Kozlovski Pobradese Käimisklubist ajaga 42.16,5. Teise koha saavutas Lauri Lelumees Bruno Junki Käimisklubist ajaga 44.25,6. Naiste 5000 meetri käimises oli parim lätlanna Agnese Pastare Ogrest ajaga 22.26,2. Maarika Taukul Bruno Junki Käimisklubist saavutas kolmanda koha isikliku rekordiga 26.02,9.

 Postitatud 28. mai 2012, Eesti Kergejõustikuliit

Margus Luik:

Vaatamata kaks nädalat tagasi Maailma karikal läbitud 50 km-le, otsustasin siiski võistlustel startida. Bruno Junki mälestusvõistluste näol on tegemist kõige paremini korraldatava käimisvõistlusega Eestis, kus parimatele isegi väikesed rahalised auhinnad. Toomas Rosenberg oli ära teinud suure töö, mul ei olnud südant minemata jätta.

Läksin lihtsalt protsessi nautima ja heade sõpradega kohtuma. Naiivne oleks olnud kaks nädalat peale 50 km võistlust hellitada lootust kõrgest kohast või heast ajast. Teisipäevases kerges lõigutrennis (6x1 km) olin esimestel kilomeetritel ikka täiesti vati sees, läbides lõike napilt alla 5 minuti. Viimastel lõikudel läksid jalad lahti ja punnitasin paar tükki alla 4.30ne.

Päev enne võistlust soojendusel, lõi paremasse säärde terav valu. See vigastus on piinanud mind märtsi keskpaigast saadik, lüües välja kohe kui sama probleemi käes kannatanud vasak säär ravi tagajärjel korda sai. Olin sunnitud soojenduse pooleli jätma. Kogemuse põhjal teadsin, et võistluse ajaks matab adrenaliinipuhang valu endasse. Nii ka juhtus-võistluse vältel ma valu ei tundnud! Hiljem banketil põlve kombates, oli valuaisting siiski tuntav. 

Sain 6. juuniks Kaidu Meiterni juurde aja. Loodetavasti suudab ta mulle 25 euro eest täpse diagnoosi panna!

Nüüd pisut võistlusest ka. Kohe alguses tormas eest leedukas Kozlovskij, väikese vahega tema järel liikus Läti tulevikulootus Gjacs. Leedukas jäi kõigile püüdmatuks ja võitis kindlalt, kulutades 10 000 meerti distantsile 42 minutit ja 16,5 sekundit. Tegemist oli 2012. a Leedu meistrivõistluste hõbedaga 20 km distantsil.

Teises kohas ei olnud samuti kahtlust-noor lätlane Gjacs läbis vahemaa 43.42,8-ga, pääsedes siiski napilt 2 hoiatusega! Siinkohal tuleb esile tuua, et lätlane kuulus veel juunioride klassi!

Kolmanda koha (meeste arvestuses teine) võitles kogemustele tuginedes välja Lauri Lelumees (44.25,6). Enamus distantsist noore leeduka Mastianicaga maid jaganud Lauri kasutas ära poisi valearvestuse, rünnates noormeest kõige raskemal hetkel. Nimelt haakis leedukas neile ringiga sisse tegevale liidrile mõneks ajaks sappa, see manööver röövis aga noormehelt liigselt jõudu. Vahepeal maha jäänud Lelumees nõelus vahe kinni ja spurtis Mastianicalt eest. Sellega oli poisi jõud raugenud ja Lauri päästis Eesti au, tõustes üldarvestuses kolmandana poodiumile.

Peale Lelumehe käest tappa saanud leedukat tulin viiendana mina (45.35,7). Selliste jalgadega oli neljandat kohta väga raske püüda. Leedukast jäi puudu ca 120 meetrit, vahe Lelumehega jäi kusagile 250 meetri kanti. Enestundel polnud iseeneset vigagi!

Enne starti prognoosisin aega 46 minuti algusse, pisut õnnestus isegi kiirem olla. Väsimuse foonilt võisteldes polnud enamaks jõudu. 

Rõõmu pakub tehniline stabiilsus. Piirdusin vaid ühe hoiatusega. Eelmisel aastal võeti mind samal võistlusel maha. Kõige tähtsam- tundsin end selles osas küllaltki kindlalt!

Naistest esines südilt meie esinumber Maarika Taukul, olles 5000 meetri distantsil üldarvestuses viies. Aeg 26.02,9 tähistab Maarika uut isiklikku rekordit. Tegemist on Eesti läbi aegade kolmanda tulemusega!

 6. juunil lähen ortopeedi juurde ja kui doktor lubab, esindan Eestit Valmieras toimuval Balti matšil, kus meestele kavas 10 000m.

Maailma Karikavõistlused- melu ja muud

Selles postituses tahaksin teiega jagada oma võistlusväliseid muljeid. Saransk on teadupärast maailma käimise tulipunkt, kus elavad-treenivad pea kõik Venemaa parimad käijad. 

Külastasime maailma ainukest käijate olümpiaettevalmistuskeskust. Koridoris jalutasid ringi olümpiavõitjad ja maailmarekordimehed. Tubades rippus raamitult punktuaalne päevakord, mis sai alguse kella seitsmese treeninguga ja lõppes 23.00 öörahuga. Sinna vahele jäi veel kaks trenni, lihashooldus, söömine, puhkus ja kõik muu asjakohane. Restoranis oli toitumisspetsialisti abiga igale mehele koostatud oma menüü. Jõusaalis olid vahendid kohandatud spetsiaalselt käijate vajadusi silmas pidades! Lisaks veel massaažituba ja meditsiiniosakond!

Mõnesaja meetri kaugusel baasist asus metsa sees peegelsile 2 km ring, kus leidis aset lõviosa treeningutest. Lõigutreeninguteks oli ehitatud spetsiaalne, 333-meetrine staadion (et saaks täpselt km-aegu võtta!).

Üle kogu Venemaa paiknevad agendid, kes imelapsed kokku korjavad ja siinsesse keskusesse kokku koguvad. Valitute sekka pääsemise eelduseks on loomulikult medal-minimaalselt noorteklassi maailmameistrivõistlustelt.

Huvitava faktina võib veel mainida, et Venemaa võistluskäimise aastaeelarve ületab Eesti Olümpiakomitee oma!

Kohalike seas on võistluskäimine väga populaarne! Käijad on siin linnas kangelased-nende suured postrid kaunistavad linna. Endalgi tuli anda mitmeid autogramme ning poseerida fotoaparaatide ees.

Avatseremoonia ületas võimsuselt meie tantsupidu. Suur staadion oli puupüsti rahvast täis, paljud jäid pettunult väravate taha.

Kesklinna südames kulgenud võistlusrada oli tuhandete inimeste poolt ümber piiratud, kaasa elati kõigile! Ka siis kui omad juba ammu lõpetanud, püsisid kohalikd truult raja serval ja elasid viimastele kogu südamest kaasa!

See oli nagu viiepäevane käimismuinasjutt!

Foto: Dave McGovern

Maailma Karikavõistlused- 50 km analüüs

13. mai varahommik algas kerge soojendusega. Valu paremas sääres oli tajutav, samas teadsin, et võistlustuhinas see taandub. Valmistusin rahulikult stardiks ja vaatasin kadedusega tippmehi, kelle ümber arstid,treenerid ja füsioterapeudid vahetpidamata sagisid. Igal riigil oli oma massaažilaud ja abivägi. 

Eesti lipuvärvides lauda ma ei leidnud, seega poetasin oma asjad tagasihoidlikult ühe arvutilaua alla. Kõik see oli aga teisejärguline, pea tegeles juba kalkulatsioonidega. 

Oodata oli väga kuuma ilma. Stardi 18 kraadi juurest lubati kiiret tõusu 30 soojapügalani. Teadsin, et sellise ilmaga tuleb palju katkestajaid. Võtsin nõuks iga hinna eest lõpuni käia. Tempo osas ei plaaninud samuti allahindlust-alustada tuli igal juhul rekordi graafikus!

8.30 kõlas stardipauk ja 110 pikamaa meest lasti publiku meeletute ovatsioonide saatel rajale. Publik oli suurepärane-kaasa elati kõigile ja seda täiest kõrist! Minu nimi pakkus neile tõenäoliselt palju nalja, sest perekonnanimi kõlas nagu vene keeles sibul. Nii röögitigi mulle kogu aeg davai luk, davai!!!

Juba 10. kilomeetril tundsin, et läheb raskeks. Hetkeks tekkis kõhklus, kas üldse lõpuni jõuabki! Tuhandete inimeste ergutushüüded tegid aga sellistele kõhklustele kiire lõpu. 

Kohe alguses sai selgeks, et rekordihõngu selles võistluses ei ole. Võtsin nõuks liigseid riske mitte võtta, liikudes piiripealses seisus ühtlase rütmiga edasi. Kusagil 20 kilomeetri juures teenisin ka ühe hoiatuse, mis nagu hiljem selgus, jäi ainukeseks. Olin võtnud nõuks hoiatustablood ignoreerida ja käia algusest lõpuni tehniliselt nii hästi kui võimalik. Selles vallas õnnestus kõik väga hästi. Tundub, et olen saavutamas tehnilist stabiilsust!

Nagu prognoosisin, hakkas 30nda kilomeetri paiku mehi selg ees vastu tulema. Paljud astusid kõrvale, mitmed võitlesid krampidega ning oksendasid. Kokku jättis ränkraske katsumuse pooleli 33 tippsportlast! Arsti telk oli hädalisi paksult täis.

Ise liikusin mõõdukas tempos, millest kiiremini lihtsalt ei suutnud. Kuum ilm oli väga raske taluda, kuid kõige enam tappis lauge ja pikk tõus, mis muutis jalad täiesti vatiseks. Mõningaid riske võttes, oleks tulemus võinud olla 3-5 minutit parem. Koha ja rekordi osas poleks see aga midagi muutnud.

Vahetult minu ette jäid 10-15 olümpianormi täitnud tippatleeti, kes kõik kaotasid isiklikule rekordile 20-30 minutiga! Ees lõpetajatest oli vaid neljal mehel  minust nõrgem isiklik. Seega võib öelda, et koha poolest sai võetud hetkeseisu arvestades maksimum. Aeg 4:38.37 (isiklik 4:18.36) loomulikult rahulolu ei pakkunud. Samas vigastust, rasket rada ja kuuma ilma arvestades ei ole selline resultaat ka imekspandav.

Miinimumeesmärk- debüütvõistlusel tulemus kirja saada, sai täidetud. Pisikese boonusena oli tegemist eestlaste läbi aegade kõrgeima kohaga Maailma Karikavõistluste arvestuses. 

Mõningane kohtade tõus on tulevikus võimalik, üldiselt aga tuleb tõdeda, et kehalise kasvatuse õpetajana elukutselistega heideldes lootust kõrgele lõppkohale ei ole. 

Eks tänapäeva saavutussport kipub kahes suunas hargnema-on tippsportlased ja töö kõrvalt pusivad kõva tahtejõuga amatöörid, kes tegelikult peaksid võistlema hoopis teises "kaalukategoorias".

Debüüt tehtud, tulemus kirjas-nüüd jääb üle ainult rekordiparandust oodata! Vähema nimel ei ole mõtet edasi treenida!

Maailma Karikavõistlused

Pühapäeval, 13. mail toimusid Mordva vabariigi pealinnas Saranskis maailma karikavõistlused (MK) kiirkäimises. Läänlane Margus Luik saavutas seni parima eestlaste koha MK-l, olles 50 km käimises 71. (110 osavõtjat), ajaga 4:38.37. Seni oli parimaks kohaks olnud Jekaterina Jutkina 2004.aastal saavutatud 72. koht 20 km käimises.

Kuuma oli 30 kraadi, rada poole distantsi ulatuses mäkketõusuga. Sellised tingimused ei sobinud paljudele. 110st startijast 33 katkestas valitud kiire algtempo tõttu, 3 võeti maha ebapuhta käimise pärast ja 3 ajaliimidi ületamise tõttu. Seekordse võistluse omapära oli, et oli püstitatud aeg, mis oli vaja minimaalselt saavutada viimasele ringile minnes (2 km enne lõppu) või tuli rajalt ära tulla. Neid oli nii naiste kui ka meeste hulgas 3 eksootilise maa esindajat, sealjuures ka Eesti naiskäija Marika Taukul. Maarikal lõpuaega ei fikseeritud, aga koht jäeti alles. Nii oli meie naiste esinumber 106 võistleja seas 87.

Meeste 20 km distantsil valitsesid samuti rasked olud. Eesti esinumber Lauri Lelumees lõpetas võistluse 99. kohaga (124 osavõtjat), saades ajaks 1:39.17.

Kokku osales seekordsel MK-l rekordarv riike, tervelt 64.

Allikas: www.le.ee

Kuldne trio karikavõistluste eel

Kaks nädalat on jäänud Venemaal Saranskis toimuvate Maailma Karikavõistluste alguseni. Eesti koondis on esindatud kõigil täiskasvanute distantsidel. Meil on välja panna kuldne trio- igal distantsil esindab Eestit vabariigi meister. Võistkonna esindajana sõidab kaasa Toomas Rosenberg.

Maarika Taukul võtab osa naiste 20 km distantsist. Märtsikuus läbitud edukas laager Tenerifel läks asja ette. 21. aprillil Birstonases 12 minutit isiklikku rekordit parandanud (läbi aegade 3. tulemus Eestis) Maarika on hetkel heas hoos! Loodetavasti õnnestub naiste esinumbril heas konkurentsis aega veelgi parandada!

Meeste 20 km esinumber Lauri Lelumees on samuti hoogu üles saamas. Klubide karikavõistlustel kehva tehnika tõttu diskvalifitseeritud Lelumees tegi järgmisel nädalavahetusel Birstonases vigade paranduse ja pääses ühe hoiatusega. Füüsiline vorm on Lauril lõigutrennide põhjal korralik, loodetavasti saavutab mees ka tehnilise kindluse ja näitab karikal väärikat tulemust!

Eesti 50 km meistrina võtan enda peale pikima distantsi. Peale veebruarikuist jalavigastust on treeningud läinud ülesmäge, mõningaid tagasilööke on esinenud kuid võtmetrennid olen ilusti tehtud saanud. Kahe viimase nädala sisse jäid 45 (5.55/km) ja 40 (5.53/km) km distantsid, lisaks sai tehtud kaks tõsist lõigutrenni:  5x2 ja 6x2 km. Suurt tähelepanu olen pööranud tehnikaharjutustele, selle tõestuseks võitsin Eesti klubide karikavõistlused puhaste paberitega. Nüüd jääb üle veel korralikult välja puhata ja jätkata tehnika- ning kergemate käigutreeningutega.

Delegatsiooni juht Toomas Rosenberg on endine käija ja praegune alarühma vanem. Kindlasti tulevad Toomase kogemused meile suureks abiks! Hea kui on kaasas keegi kes võistlusvälise bürokraatiaga tegelemise enda õlule võtab!

Maarika Taukul käis Eesti kõigi aegade kolmanda tulemuse naiste 20 km käimises

21.aprillil Leedu kuurortlinnas Birštonases toimunud Leedu käimiskuulsuse Antanas Mikenase XXVI mälestusvõistlustel, kus selgitati ka Leedu meistrid 20 kilomeetri distantsil, saavutas Maarika Taukul 5. koha isikliku rekordi ja Eesti kõigi aegade kolmanda tulemusega 1:51.04. Lauri Lelumees saavutas samuti 5. koha tulemusega 1:37.44.

Samas toimus ka Balti maavõistlus noortele ja juunioridele. Eesti võistlejatest olid paremad Ruslan Sergatšov, kes saavutas kolmanda koha PB vanuseklassi 5 kilomeetri distantsil isikliku rekordiga 28.04. Neljanda koha saavutasid Anastasija Skatško TB vanuseklassi 3 kilomeetri distantsil isikliku rekordiga 18.13 ning Igor Jakovlev PA vanuseklassi 10 kilomeetri distantsil ajaga 57.13.

Võistkondlikult oli parim Leedu, Läti ja Eesti ees.

Tekst: www.ekjl.ee

Pilt: Darius Skarnulis

Kulda ja karda klubide karikavõistlustelt ehk pääsemine puhaste paberitega

14. aprilli Narva võttis meid vastu hoovihma, tugeva tuule ja 5 soojakraadiga. Mitte kõige kaunim kevadetervitus!

Piirilinna visiidi põhjuseks oli klubide karikavõistlused. Kohale oli tulnud väärikas kaader. Lisaks käimiskohtunikele, austasid meid oma kohalolekuga Randarude kohtunikedünastia kolm põlvkonda ühes super-reporter Timo Tarvega.

Karmis ja külmas tuules riietusime lahti ja tuiskasime rajale. Lelumees lükkas kohe gaasi põhja ja oli kahe ringiga läinud. Vigastusest tingitud 2-nädalane treeningpaus ja sellele järgnenud hoo ülesvõtmise faas olid kiirusele oma jälje jätnud. Loobusin Lauri püüdmisest ja liikusin edasi omas tempos.

Poole maa peal polnud mul veel ühtegi hoiatust, võtsin nõuks puhaste paberitega lõpetada. Raja läbimine ühegi hoiatuseta oleks andnud enne Maailma Karikavõistluseid kõvasti enesekindlust.
Hoidsin mõõdukat tempot, et suudaksin tehnikat kontrollida. Liigseid riske võtmata, kulgesin enesekindlalt edasi. Kõik konkurendid peale Lauri olid pikalt maas, Lelumees omakorda 300 meetrit ees.

Lõpp oli aga dramaatiline- kohe alguses kaks hoiatust korjanud liider oli sunnitud vanemkohtuniku otsusega lõpusirgel rajalt lahkuma! Nii jäi mul viimasel ringil vaid võit vormistada.

Võidust enamgi tundsin rõõmu puhaste paberite üle! Üle pika aja pidasid karmid stiilikohtunikud mu liikumisviisi määrustepäraseks! Olin viimastel nädalatel tehnikale erilist rõhku pannud, tehes üle päeva kilomeetriseid drille. Nähtud vaev tasus ära! Sellegipoolest tuleb veel kõvasti vaeva näha, et tehnika kinnistuks ja liigutused muutuksid pingevabaks ning automaatseks. Oluline on starti minnes keskenduda sooritusele, tehnika peab tulema automaatselt!

Lelumehel seisab järgmisel nädalavahetusel ees uus võistlus. Lõuna-Leedus on plaanis 20 km. See on Laurile viimane tuleproov enne starti Maailma Karikavõistlustel. Kuna tehnika on hetkel ebakindel, tuleb loetud nädalate jooksul suurt rõhku panna tehnikaharjutustele.

Naiste 5000m käimises tuli karikavõitjaks nooruke Birgit Ruisu. Neiu võiduajaks märgiti 30.47,8. Meie parim naiskäija Maarika Taukul ei saanud töökohustuste tõttu startida. Samuti Maailma Karikavõistlusteks valmistuv Maarika teeb avastardi järgmisel nädalavahetusel Birstonases.

Lõpuprotokollid leiate siit

Lumine avastart

Ülestõusmispüha hommikul sai Haapsalus tehtud selle hooaja avastart. Lompide ja lörtsiga kaetud rajal läbisin pikas dressis 5 km (22.14). Võistluse eesmärgiks oli eelkõige keha harjutamine võistlustempoga. Vaja oli korraks vere maitse suhu saada, et järgmisel nädalal Narvas juba korraliku resultaadi peale minna.

Võistlus oli tugeva trenni eest ja pisut rohkemgi, täpselt nii nagu olin plaaninud. Päev varem soojendusel sadanud lörts ja tugev tuul olid asendunud päikesepaistega ja üldine meeleolu oli kevadine.

Suur tänu Endel Susile, Reimo Nebokatile, Jann Mutsole ning loomulikult emale-isale, kes mulle raja kõrval kaasa elasid! Peamiselt mulle vastu tulles sai võistlus vaatamata ekstreemsetele ilmaoludele siiski läbi viidud!

Treeningud Tenerifel

16. märtsil lendasin äreva südamega Tenerife laagrisse. Plaanis oli sealsel mägisel maastikul 2-nädalat vormi koguda ja algust teha esimeste vigastusejärgsete kiirustreeningutega.

Enne väljalendu tehtud kerge 10 km treening andis lootust, et jalg peab koormusele vastu! Samas olin põlves tekkinud põletiku ja selle ravi tõttu viimastel nädalatel piirdunud vaid kegete treeningutega. Seega sõitsin laagrisse teadmatuses. Olin vastu võtnud otsuse, et tagasi end hoidma ei hakka-käes oli viimane aeg koormust tõsta! Vastasel korral olnuks sõit maailma karikavõistlustele mõtetu.

Asusime teele kolmekesi-mina, Lauri Lelumees ja Maarika Taukul. Nädal hiljem pidi meiega liituma ka minu jooksjast vend.

Kohale jõudes tervitas meid meeldivalt soe õhk ja ilusad merevaated. Rajad olid vulkaanisaarele omaselt tõusude ja langustega, mis ühest küljest küll tugvdasid jalalihaseid, samas panid aga lisakoormuse niigi hellale ja tuikavale põlvele.

Tundus, et saatus tahtis veelkord testida mu meelekindlust ja tahtejõudu- peale esimest treeningut tundsin valuaistingut paremas põlves, täpselt samas kohas nagu vasaku põlve puhul! See tundus tõelise saatuse nöögina! Ratsionaalne seletus olukorrale oli tõenäoliselt fakt, et vasakut põlve hoides sai parem normist tunduvalt suurema koormuse ja andis lõpuks järele.

Nii ma siis tõmbasin terveks saanud vasaku põlve kaitsme ümber parema ja jätkasin hambad ristis treeninguid. Iga hommik ärkasin teadmatuses kas põlv lubab treeningu läbi viia või mitte. Kord oli valu tugevam, kord vähem intensiivne, vastavalt sellele reguleerisin ka koormust.

Valutavate põlvede, raske rajaprofiili ja kohati valistenud suure kuumuse tõttu tuli mõned õhtused treeningud ära jätta, samuti tuli vähendada üldkilometraazi. Ühe lõigutreeningu eel oli 60-meetriseid kiirendusi tehes põlv nii valus, et plaanisin kiirustreeningu rahuliku käiguotsaga asendada. Otustasin siiski esimese kahekilomeetrise lõigu ära proovida. Üllataval kombel oli selleks päevaks valu läinud ja sain täis mahus treeningu kenasti sooritatud!

Järgmisel päeval oli aga valu tagasi ja kõik algas otsast peale. Valud olid siiski niivõrd mõõdukad, et ülessoojenenuna ning korralikult kreemitatuna kannatas enam-vähem treenida. Umbes 75% planeeritust sai seetõttu ka tehtud.

Kiirused olid planeeritust olulisemalt väiksemad, mägiseid radu arvestades oli see ka igati loomulik! Laagri kaks viimast päeva olid juba üsna rõõmustavad-raskel ja mägisel rajal läbitud 40 km möödus ilma suuremate valudeta! Kahe väiksema varba purunemist hõõrumisvillide tõttu ei saa kõige muu kontekstis mingiks tagasilöögiks nimetada! Kindlasti oli põlvede seisundi paranemisel oluline roll ka soojal kliimal.

Treeningute osas võib kokkuvõtvalt öelda, et kõik planeeritu sai 2/3 osas tehtud. Põlvevalu sundis küll mõnda treeningut lühendama, paar õhtust otsa jäid seetõttu sootuks ära kuid võtmetreeningud said sooritatud.

Mägine rada väsitas korralikult, seoses sellega oli ka tempo tavapärasest aeglasem. Samas oli see väga hea erialane jõutreening ja peaks nüüd siledale maale naasnuna head efekti tootma hakkama!

Muu elu-olu oli igati tasemel. Ööbisime 3-tärni hotellis, randmel all-inclusive käepaelad. Toit ja basseini-äärsed karastusjoogid kuulusid hinna sisse.

Tavapärane laagrirutiin nägi ette kella 7.40-ne paiku toimuvat hommiksööki, 8.40-st mindi esimesele treeningule. Pingutus läbi, venitati ja tehti jõuharjutusi, seejärel mõnuleti tunnike basseini ääres. Järgnes rikkalik lõunasöök ja väike uinak. Välja puhanuna, armastasin kohvitassi kõrval basseini ääres tunnikese raamatut lugeda. Seejärel ootas õhtune trenn, õhtusöök, teineteisele tehtav massaaz ja hotellipoolne meelelahtusprogramm, mis kenasti öörahu ajaks oma lõpplahenduse sai. Tund enne südaööd tõmbasime kardinad ette ja suikusime sügavasse unne.

Ühel päeval andsime endale vabamad käed, üürides auto ning külastades Teide rahvusparki. Porgrammi kuulus ka lihtsast sportlikust huvist tingitud väike "lõigutreening" 3555 meetri kõrguse vulkaanikraatri läheduses. Huvitav oli nii kõrgel joosta-üsna kiirelt lõi piimhape jalgadesse ja kopusd olid valuga täidetud, sellele järgnes kergest hapnikupuudusest tingitud peapööritus. Huvitav kogemus, soovitan!

Paaril pärastlõunal tegime kahe trenni vahel tutvust saarel elutsevate loomadega. Väikese ahvipargis söötsime leemureid ja pärdikuid kes julgelt otse õlalt ja peast seemnepuru noppisid. Lisaks kõikusime pisikesel kaatril ja imetlesime Atlandi ookeanis lõunasööki nautinud ja puhisedes vett välja pursanud pilootvaalu ning loomulikult uudishimulikke delfiine!

Ära sai käidud ka 1000-aastase draakonipuu juures, mille läheduses jalutas uhke paabulind, poseerides meie kaamerate ees oma vapustava sabaga.

Õhkkond oli laagris ühtehoidev ja lõbus, värskust argirutiini lisas teisel nädalal meiega liitunud väikevend Lauri, tuues endaga kaasa uue hingamise ja oluliselt sagenenud naerupahvakud. Nii sai õhtuti majade vahel hiilitud ja Lauri eetvedamisel koomilisi naljavideoid üles võetud. Hiljem hotellitoas telefoni teel kordusetendust nautides oli nalja vaat et rohkemgi!

Selline ta siis oli meie selleaastane kevadlaager. Töö ja vile koos, nagu olema peab! Ei suuda kuidagi mõista selliseid madalalaubalisi sportlastüüpe, kes nürilt peale treeninguid vaid hotellitoa lage põrnitsevad. Mõnetunnine tutvumisretk kohalike vaatamisväärsustega on silmaringi arendamiseks väga oluline ja ei mõjuta treeningute kvaliteeti sugugi nii kardinaalselt kui kardetakse. Liialdada sellise meelelahutusega muidugi ei või-kõike tuleks teha mõõdukalt!

Nüüd siis olen juba nädala jagu kodumaal tagasi ja esialgu on ilmataat päris pahas tujus-vihma ja lörtsi sajab lakkamatult ning kevad tundub alles mägede taga olevat.

Sellele vaatamata ei tohi moraalil langeda lasta! Lühike dress ja plätud mõneks ajaks kappi tagasi ning pikk püks ja müts asemele. Oluline on laagrist saadud hea hoo laineharjal edasi rühkida, küll siis päike ka lõpuks välja tuleb!

Vigastusekeskne veebruar

Vabandan, et pole pikka aega postitanud, selleks polnud lihtsalt tuju!

Peale kolme korralikku treeningkuud, hakkas ühtäkki vasak põlv valu tegema. Kahtlustan, et vaevus võis tekkida valest sõiduasendist suusatades. Minu tehnika on algaja oma, peale igat suusatrenni lõid põlved tuld. Pikapeale muutus valu alaliseks, olles alguses kerge ning muutudes pikapeale häirivaks. Vaja olnuks kohest sekkumist, aga nagu spordimehele omale, ei lubanud hing puhkust võtta.

Neli päeva enne eestikaid otsustasin põlvele puhkust anda, lootusest, et ehk ebameeldivustunne kaob. Kaduski, meistrivõistlustel läbisin 5000 meetrit valu tundmata. Kaotasin Lelumehele (21.43,27) vaid 12-sekundiga, saades tulemuseks 21.55,06. Arvestades asjaolu, et kiirustreeninguid sai tehtud minimaalselt ning põlvevalu tõttu tuli 4-päeva enne starti lihtsalt puhata, oli tulemus igati ok!

Paar päeva peale etteastet läbisin paksus lumepudrus 20 km. Viimased 2 kilomeetrit lihtsalt jalutasin, sest valu muutus väljakannatamatuks-see oli tagasi! Otsustasin külastada arsti.

Kergejõustikuliidu vanemtreener Art Arvisto tegutses kiiresti ja juba samal päeval sain Mihkel Mardna vastuvõtule. Doktor pakkus, et tegemist on põletikuga ja määras 10-päevase ultraheliravi. Sel ajal tegin usinalt jõuharjutusi, käisin ujumas ning sõitsin pisut ratast. Kaduma läks ca 150 treeninkilomeetrit, sealhulgas mitu väärtuslikku pikka otsa (30-45 km). Pinget lisas tõsiasi, et ees ootas laager Tenerifel. Väga paha olnuks seal lihtsalt 2 nädalat turisti mängida, samal ajal kui teised usinalt kilomeetreid koguvad!

Õnneks sain jala vahetult enne äralendu siiski nii korda, et olulist valu enam ei tundnud. Tugevaid treeninguid veel proovida ei julgenud. Jätsin need laagri ajaks, lootuses, et soe kliima mõjub põletikulisele põlvele tervendavalt. Vaatamata vigastusele, olin erialase jõu poolest jõudnud uuele tasemele! Tundsin end tugevamana kui iial varem...

Eesti meistrid käimises 1991-2012

Hõbedased meistrivõistlused

Teise võistluspäeva avaala oli käimine, kus selgusid Eesti meistrid meeste 5000 ja naiste 3000 meetri distantsidel. Meestest võitis kulla Lauri Lelumees ajaga 21.43,27, järgnesid Margus Luik ajaga 21.55,06 ja Virgo Adusoo 24.30,32ga.

Naiste arvestuses võitis Maarika Taukul 15.31,06ga. Teise koha teenis Anneli Aru 18.38,69ga ja kolmanda Anna Kukankova ajaga 19.22,87.

Allikas: Postimees.ee

Nii ta tõepoolest oli! Jalavalu mind ei takistanud ja sain korralikult käia. Tehnika oli parem kui möödunud aastatel, pääsesin ühe hoiatusega. Minek oli ka ok, pisut tuimavõitu, aga ilma lõigutreeninguteta ei saagi erilist teravust oodata. Tulemus oli sellegipoolest viimaste aastate parim, mis kinnitab, et olen õigel teel.

Lelumehe vastu varianti ei olnud, 5000 meetri spetsialistina kontrollis ta olukorda ja läks kindlapeale välja. Lõpus lahutas meid ca 60 meetrit, mis iseenesest polegi teab mis pikk vahemaa, aga eks tal jäi pisut ka jõudu sisse.

Naistest üritas Maarika aega alla 15 minuti, paraku nõrgas konkurentsis see tal veel ei õnnestunud. Lohutusena püstitas Tabiverest pärit käija aga isikliku rekordi ja on ühe meistritiitli võrra rikkam!

Sisehooaeg seljataga, elame nüüd treeninglaagri ootuses. Märtsi keskel ootab mind, Laurit ja Maarikat lumevaba ja päikesepaisteline Tenerife!

http://www.ohtuleht.ee/465266

http://sport.err.ee/kergejoustik/579f55d9-40ac-45da-8d93-4bf06c9f745d

http://sport.postimees.ee/744696/eesti-siserekordit-korranud-iljustsenko-voitis-meistritiitli/

http://www.ohtuleht.ee/465266

http://sport.delfi.ee/news/kergejoustik/eesti/fotod-viis-kuud-tagasi-emaks-saanud-egle-uljas-voitis-meistritiitli.d?id=63942785

Lähen proovin...

Krt, ei suuda meistrivõistlustest eemale jääda! Tänase tempotreeningu pidas põlv vastu, lähen üritan.

Juhul kui jalas valu tunnen, astun kõrvale. Liigseid riske ei võta, ees ootavad laager ja maailma karikavõistlused!

Tartus näeme!

Piinav põlvevalu ehk neli päeva puhkust

Seekord teeb muret vasak põlv (mitte opereeritud parem). Õigupoolest on ta endast märku andnud juba 23. jaanuarist saati. See nädal läks aga valu nii teravaks, et olin sunnitud käigutreeningutesse 4-päevase pausi tegema, käies vaid jõusaalis ja ujumas.

Täna on olukord parem, valu enam otseselt tunda pole, seetõttu tegin hästi rahulikus tempos 10 km. Homsel soojendusel proovin, kuidas jalg võistluskiirust kannatab, seejärel otsustan, kas lähen pühapäeval meistrivõistluste starti või mitte.

Sissejuhatus sisemeistrivõistlusteks

Järgmisel nädalavahetusel leiavad Tartus aset järjekordsed Eesti sisemeistrivõistlused. Käimine on kavas pühapäeva hommikul. Naised alustavad 12.00 3000 meetri distantsiga, mehed läbivad kell 12.40 5000 m.

Peafavoriit võidule on naistest Maarika Taukul. Vahepeal muret teinud tervis on nüüd korras ja harjutatud piisavalt. Maarika läheb püüdma isiklikku rekordit!

Hõbemedal võiks tippmarkide põhjal kuuluda Kaidi Korile, kuid noorte meistrivõistlustel näitas temast kiiremat aega 9 aastat noorem Anastasija Skatsko. Juhul kui noor piiga ka Tatus stardib, tuleb hõbemedalile põnev võitlus!

Meeste 5000 meetri distantsil on suurfavoriit 9-kordne sisemeister Lauri Lelumees, kes viimased kuus aastat püsinud sellel võistlusmaal võitmatuna. Mina olen sisetiitli võitnud neljal korral, viimati 2005. aastal. Niisama ma Laurile kulda kaela riputada ei luba!

Oleme mõlemad pannud rõhu välishooajale ja hetkel käib mahu kogumine, erilisi kiirustreeninguid teinud ei ole. Mõlemad lähme võistlustulle aeroobsete treeningute foonilt.

Pronksi võtab tõenäoliselt sügisel 50 km meistrivõistlustel hõbeda teeninud Virgo Adusoo. Noore isana on tal tulnud aega jagada lapse, töö ja treeningute vahel. Näis, mis vormi on mees end sisehooajaks viia suutnud.

Paberi peal on medalid üsna selgelt jaotunud, samas mängib käimises suurt rolli tehnika, mis võib kogu paremusjärjestuse peapeale pöörata ja lõpptulemuse osas suuri üllatusi valmistada. Sportlase jaoks on see miinus, publiku seisukohalt aga suur pluss, lisades mõõduvõtmisse paraja koguse draamat ja ettearvamatust!

Kogu tõde selgub 19. veebruaril Tartus!

Jaanuar

Jaanuari alguses tuli siis lõpuks lumi maha. Mitte et ma seda ootanud oleksin, risti vastupidi! See ilmastikunähtus on vaenlane, iga lumevaba päev on võidupunkt minu kontole. Tihtilugu sõltub kogu hooaja edukus sellest, millised ilmastikuolud talvel valitsevad!

Vaatamata ilmale olen liikunud tõusvas joones. Esmakordselt karjääri jooksul hakkasin talvel kasutama jooksulinti. Lindist on palju abi talviste tempotreeningute tarbeks. Lisaks on sellel hea mõju tehnikale! See kuu sai tehtud viis linditreeningut, mis tõstsid kõvasti enesekindlust ja aitasid kaasa kvaliteedile.

Eriti rõõmus olen möödunud laupäeval tehtud pika tempotreeningu üle. Jõusaali lindil kerisime Lelumehega 25 km, keskmise tempoga 5.50 km kohta. Olgu siinkohal öeldud, et minu 50 km võistlustempo on 5.10/km, seega igati kvaliteetne ja elu võimsaim talvetreening!

Jõuharjutusi on samuti suhteliselt korralikult tehtud, rohkem tuleks aega leida tehnika täiustamiseks. Põhirõhk sellele valdkonnale langeb alates märtsist, kuid ka talvel tuleks aeg-ajalt ikka liigutusi drillida!

Nüüd tuleb veebruar üle elada, seejärel võib hakata laagri-rütmis hingama!

Kõike paremat!

Margus

Eesti vanuseklasside talvised käimise MV

22. jaanuaril toimusid Lasnamäe Kergejõustikuhallis käimise sisemeistrivõistlused noortele. Kahjuks on noorkäijad viimastel aastatel teistest kergejõustiklastest eraldi võistlema pandud. Tundub, nagu käimine ei olekski osa kergejõustikust ja ala harrastajaid välditakse igal sammul, surudes nad meistrivõistlustelt välja-tehke ise oma käimisvõistlusi kui soov on! Õnneks on täiskasvanute meistrivõistlustel meie ala ikkagi esindatud!

Parimate tulemustena võib mainida Anastasija Skatsko võitu tüdrukute B-klassi 3000m meetri käimises. Aeg 18.03,57 oli päeva kiireim, ületades ka noorsoo klassis võidutenud Kaidi Kori resultaati (18.15,11).

Poiste B-klassi 3000m käimise võitis ülivõimsalt Ruslan Sergatsov, tulemusega 16.34,61. Teise koha sai Rünno Luhaväli (18.51,68).

Mõlemad võitjad on Haapsalus tegutseva Ivan Jutkini hoolealused.

Ülejäänud tulemused leiate aadressil:

http://www.ekjl.ee/est/voistlused/voistlustulemuste_arhiiv/2012/emv_2012_talv_kaimine_njab.pdf

Kiirkäijate ennemuistsed lood ehk nalja nabani, osa 2

Teises sissekandes tahaksin teiega jagada mõningaid tänapäeval juba kergelt koomilisena tunduvaid seiku meie värvikate veterankäijate suu läbi.

Kuulan alati suure huviga, kuidas nüüd juba veteraniklassi jõudnud omaaegsed Eesti tippkäijad oma sportlaselust pajatavad.

Raske uskuda, et omal ajal oli näiteks laagri sööklas jagatav sink tõeline preemia või et Krimmis laagerdades oli võimalus süüa virsikuid! Seda kõike räägivad vanema generatsiooni mehed siira vaimustusega! Omal ajal oli see suur asi kui pudru kõrvale toodi lauale sink või veel haruldasem-kõvematele käiguhuntidele jagati mõnd eksootilist puuvilja!

Kummastav on kuulda, kuidas jalanõusid hoiti ja hooldati kui kallimat vara! Ühe paariga käidi pea 20 aastat-lapiti ja liimiti seni kuni jalas sootuks ära lagunesid. Kõvemad mehed, kellele jalavarje rohkem jagati, tegid nendega head äri!

Veel mõni aasta tagasi pani Rein Sumberg oma vanad käimad Eesti Spordimuuseumis peetud käimispäeval välinäitusele. Terve lauatäis päevi näinud vana-kooli botaseid! Igalt poolt paigatud, mõned 70ndatel soetatud jalavarjud leidsid Reinu poolt kasutust veel paar aastat tagasi! Põnev!

Huvitav on kuulda ka vanemate meeste pajatusi võistluste korraldusliku külje pealt. Veega oldi omal ajal kitsid. Alla 20 km distantsi peeti liiga lühikeseks, et veeämbreid rajaäärde tassida! Mart Järviste kirub tänapäevani Moskva põrgukuumuses peetud võistlust, kus joodava jagamisega oldi äärmiselt kitsid. Eriti häiris vanameistrit asjaolu, et käigutrassi kõrval jõe kaldal võtsid inimesed päikest, samal ajal kui vaprad käigumehed põrgukuumust taludes kilomeetreid mõõtsid!

Ka kvaliteetsed spordiriided olid mõni aeg tagasi tõeline varandus. Nii oli Rein Sumbergil omal ajal hea ja mugav puuvillane särk, millega ta armastas võistelda. Üksokrd peale võistlust ununes särk riietusruumi radikale kuivama. Kehakatte kadumist märganud Rein suundus mõne aja pärast garderoobi tagasi. Suureks kergenduseks leidis mees kalli särgi endiselt radikal kuivavana, ainult et tavapärase kahe varuka asemel oli alles üks. Teine oli ära rebitud ja nagu üks konkurent hiljem ausalt üles tunnistas, oli ta sellest abi saanud oma ihuhädade kergendamisel!

Värvikaid kujusid on meil olnud veel. Kalju Niidusaar, veteranide maailmarekordimees 50 km käimises, oli fanaatiline treenija. Varahommikul enne tööd läbis usin veteran 20 km, sama kordus õhtusel treeningul. Kõige selle juures pakatas Kalju energiast! Pirital oli ta tööle suunduvatele autojuhtidele juba vana tuttav, sest Kalju lehvitas pea igale möödasõitjale!

Eredalt on meeles Haapsalus toimunud Eesti meistrivõistlused 50 km käimises, kus vanameister viisakalt iga ergutushüüde lendu lasknud pealtvaatajat peanoogutuse ja naeratusega tänas! Ka peale ränkrasket finisit keksis Niidu ringi nagu valmistuks starti minekuks, ise seejuures alati rõõmsalt lõkerdades. Võõrastega kohtudes oli Kaljul tavaks end tutvustada: "Kalju Niidusaar-Eesti!"

Jah, jutt jookseb Kaljul vahetpidamata! Hämmastaval kombel jätkub ka veel energiat suurtulemusteks! Olgu siinkohal mainitud, et vanameister läheneb peagi 70-le eluaastale!

Kaljul on veel tore komme võtta naise hoole ja armastusega keedetud puder klaaspurgis võistlustele kaasa-tema võõrast toidukraami ei usalda! Olgu enne või pärast võistlust, Kalju naudib naise keedetud pudru igal ajal ja seda ka külmana otse purgist suhu pistes!

Ka Rein Sumberg ei jää Kaljule alla. Reinuga koos olles juba igav ei hakka! Ka temal tuleb lugusid suust kui kulda! Hämmastav on see, et need ei kordu kunagi!

Kord käisime Lauri Lelumehe ja Reinuga Viljandis söömas. Rein teadis üht vana-kooli söögikohta kus pidid väga kaunid prouad töötama. Täpselt nii ka oli! Ajahambast puretud kuid kaunilt nostalgilises söögikohas eine lõpetanud, lasus Rein meiepoole pöördudes: "Märkasite poisid, mul tekkis ettekandjaga selline mõnus silmside, vastastikune sümpaatia kui nii võib öelda...saate talle pisut jootraha jätta?"

Rein on kange mees ja võtab endiselt osa 50 km meistrivõistlustest. Pika distantsi tarbeks on tal alati oma toidupoolis kaasas. Uue aja kraami, nagu batoonid ja spordigeel, ta väga ei usalda. Nii pakkus ta kord Lelumehele distantsi lõpuosas sõbramehelikult lõhevõileiba!

Hiljem mehi põhjalikumalt tundma õppides, sain Reinu sünnipäeval teada, et mehe salakireks on erinevate lahingusituatsioonide läbimängimine. Selle tarbeks oli üks tuba tema Õismäe korterist sõjatandriks muudetud, põrandat katsid tihedalt erinevates rünnakuformatsioonides tinasõdurid.

Selsamal sünnipäeval tuli veel ilmsiks, et muidu nii endassetõmbunud ja tõsine sportlane Ants Palmar on tegelikult kõva laulumees, kel suurem osa kohalikust folkloorist veatu käekirjaga kaustikusse üles kirjutatud! Laulu ja pillimängu kostis Reinu korterist südaööni!

Nalja nabani...

Kord Costa del Sol-i rannikul laagerdades, otsis treener Endel Susi endale laguneva rahatasku asemele uut. Vana oli juba üpris räsitud ilmega, pealegi oli paik kuulus oma kvaliteetsete nahktoodete poolest. Nii me siis puistasime kohalikke rannaäärseid poekesi, kus usinad lõunamaalased vankumatu järjekindlusega meile oma tooteid müüa üritasid. Lõpuks soetaski treener endale kvaliteetsest nahast tengelpunga. Ainuke häda seisnes selles, et kott ei mahtunud põuetaskusse. Lugu lõppes sellega, et treener lahkus poest uue nahktagiga, mille põuetaskusse mahtus imehästi ka uus rahakott. Tuli kibedusega tõdeda, et kogu vaba raha läks ühe õhtuga kaupmehe kätte ja kodus oli oodata naiselt kõva peapesu...

2003. aasta Euroopa Karikavõistlused käimises jäävad mulle igaveseks meelde. Tundsime kõik end tol korral kui superstaarid. Kõigepealt transporditi Euroopa käimiseliit Moskvast tšarterlennuga Tšeboksarõsse. Lennumasin oli vana ja kolises hirmsasti, lisaks suutis üles leida kõik teele jäänud õhuagud. Kui rattad uuesti maad puutusid, sai piloot meeletu aplausi osaliseks. Terve tee pinges olnud tippkäijad jõudsid ühes tükis kohale!

Lennujaamas ootas meid punane vaip ja orkester. Jaama läbinud, tervitas sportlasi mitmetuhandene fännide hord. Iga maa jaoks oli vastu saadetud võõrustajaga mikrobuss. Meid juhatati kibekiirelt sisse. Hullunud fännid põrnitsesid läbi autoklaasi ja raputasid masinat täiest jõust. Uskumatu, et kiirkäimine võib kusagil nii populaarne olla!

Mini-olümpiale sarnanenud avatseremooniale järgnes võimas võistlus, kus 60 000 raja äärde kogunenud fänni lakkamatult kõigile kaasa elasid. Andsin tol õhtul pea 100 autogrammi, minu pildiga fotosid on nii mõneski Tšuvaššia majapidamises tõenäoliselt tänaseni alles!

Tagasi Moskvasse sõitsime rongiga. Enne teele asumist kostitas Eesti koondise eest vastutanud ametnik meid traditsioonilise pitsitäie viina, tema sõnul rohuga-pidavat aitama 100 tõve vastu! Üks mis selge, päris tavalise viinaga tegu ei olnud, sest ühest pitsist piisas mulle terveks Moskvasse sõiduks-jalg oli pehmevõitu ja ümbritsev tavapärasest helgem. Sellega viinavõtmine veel ei lõppenud-poolel teel sihtpunkti tuli ootamatult peale Venemaa spordiminister ja kostitas söögivagunis kõiki ametnikke tasuta viinaga. Olgu siinkohal mainitud, et meie hoidsime sellest vagunist targu eemale. Pitsid tõstetud, astus mees saatjatega koos järgmises peatuses rongilt maha ja tuhises vilkurite sähvides teadmata suunas...

Egiptuses laagris olles, kohtusime seal töötanud Eesti neidistega. Nagu kõikjal mujal, andis treener fotoaparaadi minu kätte, haaras tibid käevangu ja käskis pilti teha! Fotojäädvustus rändas alati posti teel koju naisele. Mis sõnumit treener sellega abikaasale saata tahtis on mul senimaani arusaamatuks jäänud, aga peale igat fotosessiooni oli tal nägu tükk aega naerul. Egiptuses seda naeratust kauaks ei jätkunud, nimelt õnnestus treeneril lauspäikese ja 30 soojakraadi juures tõsine köhapisik külge saada. Osaliselt olen selles süüdi ka mina. Üritasin teda iga hinna eest basseini ujuma meelitada-õues on 30 kraadi sooja, aga tema istub pikad dressid jalas konditsioneeriga hotellitoas ja vaatab suusahüppeid!!! Paraku jäi esimene suplus ka viimaseks-treener köhis ja vandus kaks nädalat nii kõvasti, et naabrid vaatasid meid toast väljudes alati pika pilguga...

Ühel 2006. aasta kevadhommikul ärkasime Ateena lähistel hotellis kõva ulgumise peale. Kogenumatel meestel oli pilt kohe selge. Koridoris tervitas treener mind kavala ja äraseletatud näoga, vastasin samaga. Nimelt oli kõrvaltoas kohalik paarike vastu hommikut väga kirglikuks muutunud, nende armuohked kostsid läbi kõigi seinte. Ainuke, kes asjast aru ei saanud, oli meiega kaasas olnud nooruke naissportlane. Neiu pidas naise mõnuohkeid koera ulgumiseks! See valmistas kogenud meesterahvastele palju nalja!

Hetkeks õnnestus elevuse tekitajat ka kõrvalrõdul näha. Nimelt oli paarike peale kirglikku seksi teineteisega tülli pööranud ja nüüd rahustas õrnem pool end rõdul suitsu kimudes. Soovitasin poistele, et hiiligu vaikselt ja kordamööda rõdule ning vaadaku kisakõri üle! Noorte meeste uudishimu sai taktitundest võitu ja üle rõduserva vaatas äkki korraga kolm uudishimulikku poisipead-naise privaatne saladus oli hetkega paljastatud!

Süüa sai Kreekas kuninglikult, isegi nii hästi, et treeneril oli laagri lõpuks vaja püksirihma uus auk teha! Eks ta oli selles ise süüdi, eelistades salatile friikartuleid ja liha. Salatit serveerinud kelnerile teatas Susi, et tema nimi tähendab eesti keeles hunti ja hundid salatit ei söö!

2007. aasta märtsis valitses Sloveenias Ljublajana lähistel kaunis kevadilm. Sooja oli 15 kraadi ringis, kohati treenisime lühikestes pükstes. Ühel pärastlõunal, uinakust virgudes, oli meie imestus suur kui hommikuse treeningu ajal säranud päike ja roheline muru olid asendunud tiheda lumesajuga! Paari tunni jooksul oli maha sadanud pea 20 cm jagu lund! Kohalike sõnul oli märtsikuine lumi seal väga haruldane nähtus. Haavale lisas soola tõsiasi, et kodus oli lumevaip vahepeal sootuks ära sulanud! Vot sulle lõunalaagrit!

2008. aastal olime laagris Kõrgõzstani mägedes Issyk-Kul-i järve ääres. Paik pakkus palju ektreemseid elamusi. Kohati aeti asju endiselt eeslitega. Esimene nädal puudus tüdrukutel korterist soe vesi, juhtus veel palju muudki. Hulkuvaid koeri ja hobuseid olid kõik kohad täis. Apteegi, poodide ja internetipunkti rolli täitsid peatänavat ääristavad väikesed putkad.

Süüa pakuti paneelmajas asuvas korteris. Suurde tuppa oli kaetud söögilaud, magamistoas elasid pead-jalad koos nii kokad kui teenindajad. Vannis ligunes lambapea. Rõdul oli konservide ja keediste virnad, kust peremees aeg-ajalt head ja paremat lauale tõi. Tuleb mainida, et kogu selle mustuse ja segaduse juures olid toidud vägagi maitsvad! Treeneri jaoks aga siiski pisut liiga magedad! Nii telliski ta ühel saatuslikul hommikul toidu peale pipart. Roog sai vürtsikam, aga hakkas treenerile ninna. Suu täis, järgnes õhuahmimisele võimas aevastus, külvates kogu laua suust lennanud toidurahega üle...

Õhtusöögi ajal istus treener oma tavapärasel kohal laua otsas, kaaseinestajad aga olid taandunud ohutumasse kaugusesse. Nii isutski treener uhkes üksinudses laua otsas, järgnes tükk tühja maad ja siis tihedasti üksteise kõrval suutäisi mõõtvad kaaseinestajad. Selline olukord jäi valistema treeninglaagri lõpuni.

Juhtus veel nii mõndagi. Näiteks ajasid kohalikud tumedapäised poisid meeleheitlikult taga meie blondijuukselisi käigutüdrukuid. Kui tavaliselt ei lubanud treener meid kunagi väga kauaks tüdrukute tuppa, tehes regulaarseid kontrollreide, siis nüüd oli meile antud karm käsk tütarlaste ligi hoida ja kohalikke pilusilmseid poisse mitte ligi lasta!

Meie heledapäiste tüdrukutega on lõunamaades kogu aeg probleeme olnud, ei saa nad rahulikult ja omapäi tänavatel treenida! Lõunamaa meeste jaoks on selline ilu vastupandamatu!

2009. aastaks olime juba üsna vallatud. Kui kolm meest on kaks nädalat koos laagris ja ühtegi naist läheduses ei viibi, hakatakse igasugu rumalusi korda saatma. Tuleb koheselt mainida, et Portugalis sai küll vaat et kõige rohem nalja, aga samas sai läbitud ka elu suurimad kilometraazid! Tõsised treeningud pole aga selle rubriigi jutt.

Kogu pull algas sellega, et Lelumees otsustas noorsportlasele, keda siinkohal kutsume A-ks, hambapasta tuubi habemeajamisvahtu sokutada. Ootasime ja ootasime millal vingerpuss ilmsiks tuleb, aga seda ei juhtunud mitme päeva jooksul. Siis hakkasime A-d pinnima, et kas sa hambaid ikka pesed? Mees kinnitas, et peseb iga päev hommikul ja õhtul! Valel on aga teadupärast lühikesed jalad! Alles mitme päeva pärast väljus A kirudes vannitoast, nägu krimpsus peas.

Öeldakse, et õppida tuleb teiste vigadest, aga alati see ei õnnestu. A-ga sama saatus tabas mõne päeva pärast mind! Tuleb tunnistada, et habemeajamisvaht püsib väga kaua suuõõntes-mitu tundi pärast hambapesu imbus endiselt vahtu keelele!

Veel oli Lelumehel komme keset rahulikku jõudeaega tuppa tulla ja põrkepall täis jõuga vastu maad lajatada! Pall lendas nagu kuul siia-sinna, meie aga viskusime põrandale, kattes pead kätega! Võite ise arvata kui ärritavaks selline tegevus ajapikku muutus!

Haudusime A-ga Lelumehele kättemaksu. Lõpuks otsustasime Lauri padjapüüri sisse pehme laualambi katte sokutada. Plaan õnnestus suurepäraselt! Lauri vähkres kogu öö, saamata aru, mis tavapäraselt nii magusa laagriune üleöö rahutuks oli muutnud!

Lõpetuseks otsustasime Lelumehega jällegi kõige nooremat terroriseerida. Tagasilennul kelkis A oma uute läikivate ja otsast teravnevate lakkkingadega. Omakeskis muigasime, et miks on treeninglaagrisse nii uhkeid jalavarje vaja? Ju oli poisil plaanis reziimi rikkuda ja peole lipsata! Otsustasime A-le õppetunni anda! Vetsu minnes, jättis A oma uhked kingad istme alla. Lauri ei kaotanud aega ja raputas kohvi tarvis serveeritud pakisuhkru sisu poisi kinganinasse!

Lennukilt maha astudes kurtis A, et king naksub imelikult. Üritasime vägisi naeru tagasi hoida. Lõpuks see siiski ei õnnestunud-peale seda kui A oli kinga jalast sikutanud ja nähtavale ilmus suure varba ümber astesev valge suhkrurõngas, pääsesid meie häälepaelad kontrollimatult valla...

2010. aasta kevadel valisime olude sunnil ja rahapuudusel treeningpaigaks Istanbuli. Esimesel päeval ümbruskonnaga tutvudes hämmastas mind kohalike naiste lahkus. Üks tõmmu kaunitar vaatas mind möödudes pika pilguga ja naeratas mesimagusalt. Ületanud sõidutee, vaatasin üle õla tagasi, sama tegi ka tema! Olin hämmeldunud! Kas tõesti on mul lõunamaal nii palju lööki, et kohe esimestel tundidel tekib kohaliku kaunitariga sügav silmside?

Mida aeg edasi, seda enam naeratusi kogusin. Pisut ümbrusega kohanedes, saime aru, et meie hotell asus kohaliku lõburajooni südames. Päev-päevalt avastasime üha uusi patupesasid. Meie lahutamatuks õhtuseks meelelahutuseks sai hotelliaknast tööd otsivate lõbutüdrukute jälgimine...

Ühel õhtul tegime tavapärast õhtusöögijärgset jalutuskäiku kui sattusime otse paturajooni südamesse. Juhtus nii, et põiktänavale pöörates olin mina ees ja Lelumees jalutas mõni samm tagapool See oli tema poolt taktikaliselt väga õige samm, sest mind tabas laviinina kupeldajate pealetung. Iga mees püüdis meeleheitlikult mind oma baari juhatatada, mõned neist isegi ähvardades: „Look into my eyes-look into my eyes!!!“ Lelumees aga uudistas rahulikult ümbrust, samal ajal kui mina paar sammu eespool kupeldajaid tõrjusin. Nendel jagus tähelepanu millegipärast vaid minule!

Viimane suurem seiklus leidis aset möödunud kevadel Phuketis. Külastasime treeningust vabal päeval tänu Leonardo DiCapriole filmist The Beach kuulsaks saanud paradiisiranda Maya Bays. Suureks pettumuseks ei lastud meid randa. Laev oli liiga suur ja oleks jäänud madalikule. Selle asemel aeti kõik 200 turisti laeva ümbrusse snorgeldama. Meie Lelumehega sellise otusega rahul ei olnud ja otsustasime ettenähtud 60 minutiga ujudes rannal jala maha panna.

Hüppasimegi mõtlematult ilma päästevestidetta vette ja kukkusime uhama. Selgus, et olime vahemaad valesti hinnanud ja peale mõningast pusimist otsustasime kõrvalrannas pisut hinge tõmmata ning seejärel teekonda jätkata. Kosusin kiirmeimini ja jätkasin teekonda paradiisiranna suunas. Lauri lubas pisut puhata ja mulle järgneda. Poolel teel vaatasin, et snorgeldajaid hakkab paadi ümbruses vähemaks jääma. Alateadlikult hakkasin aluse poole tagasi liikuma. Miski andis sees märku, et laev lahkub varem! Nii ka juhtus, jõudsin viimasena napilt laevale!

Vennas ootas mind pardal. Ise pääsenuna, hakkasime Lelumeest otsima. Tema asjad vedelesid endiselt laevatekil, kuid Laurit ennast polnud kusagil! Olime vennaga päris paanikas- Lauri hulpis kusagil ilma päästevestita! Püüdsime umbkeelsele madrusele selgeks teha, et meie sõber jäi maha ja ujub vees. Mees sai aru vaid sõnast swimming ja kiitis takka-your friend is swimming? Very good, very good! Lõime käega ja jooksime kapteni manu. Pealik teatas resoluutselt, et tal on 200 inimest pardal ja range graafik (laev väljus lubatud tunni aja asemel juba peale 20-minutilist snorgeldamissessiooni!!!), küll sõber veest välja saab!

Lõpp hea, kõik hea! Reisi lõpp-punktis ootas Lelumees meid ujumispükste väel sadamas, peos laevameeskonnalt lohutuseks saadud kiirnuudli supp. Tal oli õnnestunud end vinnata itaallaste väikepaati. Need olid merehädalise lõpuks mandrile toimetanud, tehes vahepeatuse ka meie ihaldatud paradiisirannal. Nii täitis Lelumees siiski meie ühise soovi korraks jalg rannal maha panna...

Üks ja kaks, üks ja kaks- lumevaip läeb paksemaks!

Pealkirjas mainitud riimi ümisedes, sumpasin möödunud laupäeval üha sagenevas lumesajus mööda Tallinna tänavaid. Käsil oli 30 km treening, mis esimese korraliku lumesaju tõttu lõpuosas päris vaevaliseks kujunes. Seega tuli lumi siiski jaanuari alguseks maha. Seetõttu on liikumise tempo ja intensiivsus oluliselt vähenenud.

Et mõni trenn ikka kiirkäimist meenutaks, võtsin uue vahendina kasutusele käimise jooksulindil. Kord nädalas plaanin seal 50 km võistlustempo lähedaselt läbida 6-10 km. See on meie talves hädavajalik trenn, sest talv läbi lumes sumbates on kevadeks jalad päris tuimad ja esimene võistlus organismile päris traumeeriv. Kogu aeg tuleb ora sees keerata ja organismi ärritada, muidu tekib seisak ja areng pidurdub.

Veebruari algusest plaanin alustada hallitreeningutega. Lindil liikumine on selleks hea ettevalmistus, sest siserajale minnes enam armu ei anta. Tavaliselt läbime Lelumehega 200-meetrisel ringil 10-14 km ja seda üsna võistlustempo lähedase kiirusega.

Sellised tempokamad treeningud lisavad eneskindlust ja annavad ülevaate hetkevormist, mida lumes sumbates kuidagi tuvastada ei saa!

Kõigele lisaks on sisetreeningud suurepärane vaheldus!

Lumevaba pinda nautides...

alati Teie,

Margus

Seks ja Sport

Sattusin hiljuti lugema Martin Pupise 2011. aastal kokku pandud detailset uurimust kiirkäimise kohta. Uuringus "World race walking research" on ühe peatükina käsitletud ka seksi mõju sportlikule võimekusele.

Kindlasti on enamus sportlastest üritanud selgusele jõuda, kas seks enne võistlust tuleb kasuks või on sellel hoopis negatiivne mõju?

Seni ei ole suudetud seksi mõju võistlustulemusele teaduslikult tõstada, ka antud uuringu tulemused saadi sportlaste personaalsele enesetundele tuginedes. Mina isiklikult pean sisetunde järgi otsustamist olulisemaks kui teaduslik-füsioloogilist lähenemist.

Martin Pupisi, Aleksandar Rakovici, Vladimir Savanovici, Miodrag Kocici ja Danijel Stankovici poolt teostatud uurinugust võtsid osa 37 kiirkäijat 6 Euroopa riigist vanuses 32 pluss-miinus 6 aastat.

30 minutit enne võistlust või treeningut oli vahekorras 1/6 küsitletutest, kellest 1/3 tähendasid sportliku võimekuse vähenemist, seda eelkõige roidumuse ja lihaspinge näol.

Küll aga tunnistasid üle poole uuringus osalenud tippkäijatest, et seksuaalvahekord 12 tundi enne treeningut või võistlust ei oma sportliku saavutusvõime koha pealt negatiivset efekti.

Kokkuvõttena olgu öeldud, et seksuaalvahekorra mõju sportlikule saavutusvõimele on individuaalne ja ühest vastust selle küsimusele ei ole siiani suudetud leida.

Seega lähtugem oma sisetundest ja kogemusest ning toimige edu toonud individuaalse valemi järgi!

alati Teie

Margus

2012 ehk uuel aastal uue hooga!

Ongi käes olümpia-aasta! Olen selleks korralikult valmistunud ja kui kõik vajalik saab tehtud, kujuneb sellest väga edukas hooaeg!

Olen analüüsinud viimaste aastate treeninguid, teinud järeldusi ja sellest tulenevaid muudatusi. Lühidalt kokku võttes on selle aasta märksõnadeks suuremahulised lõigutreeningud, üle 35 km pikad tempotreeningud ning suurenenud rõhk tehnika- ja jõuharjutustele.

Järgmise hooaja eesmärgid:

Maailma Karikavõistlused 50 km käimises- isiklik rekord!

Eesti Meistrivõistlused 20 000 m käimises- kuld ja isiklik rekord!

Eesti Meistrivõistlused 50 km käimises- kuld ja isiklik rekord!

Detsember

Head uut aastat! Väikese hilinemisega võtan kokku möödunud aasta viimase kuu.

Detsembris oli ilmataat jällegi käijatele armuline, hoides teed puhtad ja lumevabad. Seoses sellega oli ka treeningute kvaliteet tunduvalt parem kui möödunud aastal samal ajal. Ära said tehtud nii mõned tempokamad kui ka pikemad otsad. Ideaalis oleksid võinud mõned treeningud ka üle 36 km küündida, erinevatel põhjustel seda numbrit siiski ületada ei õnnestunud.

Tegelesin regulaarselt tehnikaharjutustega, pikendades treeningul läbitavate harjutuste mahtu 0,7 km-ni. Samuti üritasin rohkem aega leida jõuharjutusteks. Kuu teine pool võimaldas pühade ja koolivaheaja tõttu ainult treeningutele keskenduda ja seetõttu oli aasta lõpp päris võimas! Viimased viis päeva ületasid kõik 20 km piiri! Eile lubasin endale ühe puhkepäeva ja tänasest läheb põhja ladumine sama hooga edasi. Nädala jagu on töökoormus veel madal, seega tuleb igat võimalust kasutada! Lippangi nüüd trenni!

Edukat uut aastat soovides...

alati Teie

Margus