Kuuetunnine tööpäev ehk 50 km vabas tempos

Tänase laupäeva sisustasin rahlikus tempos kiirkäiku tehes. Kuus nädalat enne otsustavat tuleproovi oli viimane aeg ühe korra võistlusmaa ka trennis läbi käia. Mentaalselt ülivajalik treening!

Tavapärase 11ne asemel, alustasin treeningut juba kell 9. Organism oli kergelt hämmeldunud ja enne kümmet väga tööle hakata ei tahtnud. Võib öelda, et kõige raskem osa distantsist oligi algus. Hiljem kui kondid juba soojad, polnud enam hullu!

Kõige teravam see minek just ei olnud-juba trenni alguses andis möödunud nädalal toimunud 20 km meistrivõistlus end pehmete jalgade näol tunda. Sellele vaatamata otsustasin distantsi iga hinna eest läbi käia. Värske Eesti meister Lelumees aitas mu pikka tööpäeva paari tunni vältel sisustada, läbides 20 km.

Vaatamata väsinud jalgadele, suutsin oma eesmärgi täita ja pressisin lõpuni. Aega kulus selleks 5h 59 min ja 21 sek-i, keskmiseks tempoks kujunes 7.13 km peale. Kiirus oli muidugi tagasihoidlik, aga eesmärgiks oligi distantsi läbimine-rasked ja pikad tempotreeningud seisavad veel ees...

Tasapisi taastudes,

Alati Teie,

Margus

"Kõverast" põlvest

Viimastel aastatel olen Eestis saanud kuulda pidevat kriitikat oma "kõvera põlve" osas. Väljaspool vabariiki on diskvalifitseerimisi aga harva ette tulnud.

Eks minu puhul teeb hindamise raskemaks kaasasündinud põlve kuju. Nimelt on olemas kahte "sorti" põlve-üks loomuliku läbipaindega ja teine nö suurema "põlvekühmuga". Just viimase korral on põlvesirutust suurtel kiirustel raske hinnata.

Kuna videokordused tehnika hindamisel pole lubatud, on sellise põlve puhul hakatud jälgima ka põlveõndlaid-juhul kui jalg on põlveõndlast sirutunud on sirge ka põlv. Kui põlveõndlas on nurk, jääb kõveraks ka põlv ise.

Miks ma sellest räägin? Räägin seetõttu, et käies tunnen väga selgelt kuidas põlv sirutub maksimumini! Tõenäoliselt on aga suure "põlvekühmu" tõttu seda kiirel kõnnil raske näha.

Minu sisetunnet kinnitavad ka ülaltoodud pildid. Kõik ülesvõtted on tehtud erinevatel aastatel ja kaadrid on juhuslikud! See peaks veelgi tõestama mu tehnilist puhtust! Vaadake ja veenuduge ise...

Samas tuleb tunnistada, et tehnika on veel kaugel ideaalsest ja arenguruumi ning tööd jätkub pikaks ajaks!

Alati Teie,

Margus

Endel Susi esitles raamatut

30. juuli oli Eesti käimise jaoks ajalooline päev. Lisaks Eesti meistrivõistlustele, presenteeris käimisfanaatik Endel Susi oma trükisooja raamatut "117 aastat kiirkäimist Eestis".

Lauri Lelumehe aasta alguses ilmunud õpiku kõrval on see alles teine, raamatu mõõtu välja andev trükis Eesti 117-aastase käimisloo vältel! Loodetavasti saab sellest Tartu kehakultuuritudengite kohustuslik kirjandus järgnevaks 50 aastaks!

Raamatus antakse põhjalik ülevaade käimise ajaloost ja statistikast. Kirsina tordi peal on ära toodud maakonna edetabelid, mis nii uskumatu kui see ka pole, eksisteerivad ainult nende kaante vahel! Isegi kergejõustikuliidul puudub sellekohane ülevaade!

Äitäh Teile treener! Eesti käimine vajas seda raamatut!

Napp pääsemine ehk hõbe Eesti meistrivõistlustelt

Meeste 20 000m käimise Eesti meistriks tuli Lauri Lelumees ajaga 1.34.08,14, hõbedale Margus Luik ajaga 1.39.09,66 ning pronksile Virgo Adusoo 1.45.35,13.

Naiste 10 000m käimise Eesti meister on tänasest Maarika Taukul ajaga 55.58,51, teiseks tuli Kaidi Kori ajaga 58.27,06 ning kolmandaks Triin Tiitsu 1.02.50,56.

Selline oli statistika, alljärgnevalt vaatame pisut numbrite taha.

30. juuli hommik oli vihmane. Unetunde oli seljataha jäänud heal juhul paar, võibolla ka vähem. Vähkresin asemel ja ei saanud kuidagi rahu. Üliharva teeb äratuskella pinin headmeelt, see oli üks neist hommikutest.

Staadionile jõudes, vormistas Maarika parasjagu oma meistritiitlit. Ilusa stiiliga lõpetas ta 10 000m distantsi 55 minuti sees nagu oli plaaninud. Tore on üle pika aja näha korralikult tasemel naiskäijat!

Soojenudsele asudes tundsin koheselt, et tänasest kujuneb ellujäämiskursus. Jalad olid treeningutest pehmed ja liikumine vaevaline. Samas oli selline vormiajastus teadlik-24. september ei ole enam kaugel (EMV 50 km) ja pikad tempotreeningud tuleb iga hinna eest ära teha!

Sellegipoolest lootsin pealtvaatajatele pisut põnevamat vastasseisu pakkuda. Paraku sain üsna võistluste alguses kaks hoiatust. Kuna eesmärk oli igal juhul lõpetada, võtsin tempo alla ja lasin Lelumehel minna. Ega ma võitu noolinudki, küll aga oleksin Laurit parema aja saavutamisel aidanud ja ka pealtvaatajatel oleks olnud huvitavam näha meievahelist duelli kui lihtsalt distantsi lõpuni kõmpimist.

Tuleb tunnistada, et väsinud lihastega on mul korraliku tehnika hoidmine raskendatud. Jalad ei taha kuidagi kontrollile alluda, samas ei tundnud ma sugugi, et oleksin tehnika vastu patustanud- kindlasti mitte tahtlikult! Rõhutasin spetsiaaselt põlvesirutust ja mingit varu ei jäänud! Kõrvalt paistis pilt aga tõenäoliselt teistsugune...

Igatahes oli võistlus kohe alguses kahe hoiatusega lõpetatud ja nii võis iga mees oma tempos rahulikult lõpuni käia.

Samal ajal liikus Lelumees korraliku rütmiga lõpujoone suunas. Võit oli veenev ja vääramatu. Aeg oleks olnud kindlasti parem kui minul oleks lastud teda pisut kauem tagant utsitada. Teistest mitu ringi ees, vihmaga võideldes, oli arvatavasti üsna keeruline end veelgi nobedamalt liikuma sundida.

Igatahes kinnitas Lelumees järjekordselt oma favoriidistaatust Eesti 20 km käimises. Mina lõpetasin kaht hoiatust silme ees hoides rahuliku kõnnakuga viis minutit hiljem. Minust omakorda kuue minuti kaugusele jäänud Virgo Adusoo võttis igati teenitult pronksmedali Ainar Veskuse ees.

Kokkuvõttes tuleb olla õnnelik, et erinevalt möödunud aastast, õnnestus seekord distants lõpetada ja üks korralik tempotreening kirja saada. Sügisesi meistrivõistlusi silmas pidades oli see vajalik!

Järgmine start on kolme nädala pärast Valgas. Sõidan sinna eesmärgiga testida uut rada. Hooaeg kulmineerub 24. septembril just seal, Pedeli jõe kallastel.

Elagu Lelumees ja Taukul!

Alati Teie,

Margus

Kõigepealt konkurentidest...

Algavateks Eesti meistrivõistlusteks on üles antud viis konkurenti:

Lauri Lelumees

Kahtlemata kullapretendent number üks! Lauri on etteasteks korralikult valmistunud. Koos sooritatud lõigutreeningutel jäin temast kaugele maha. Lelumehe võitu võivad takistada ainult kohtunikud!



Akim Ovsjannikov

Tiitlikaitsja on omamoodi must hobune. Pärast katkestamist kevadistel Euroopa karikavõistlustel, otsustas Akim võistlusspordist loobuda. Üllatuslikult on mees aga taas stardinimekirjas! Ovsjannikovi hetkevormi kohta andmed puuduvad, kuid starti tuleb ta kindlasti medalimõtetega!




Ainar Veskus

Mõnda aega võistlusspordist eemal olnud Ainar on tagasi! Võites Rakveres omavanuste tiitlivõistlused, sõitis noormees Belgiasse treenima. Heas vormis Veskus võib mõne atleedi ebaõnnestumisel medalile mõelda.

Virgo Adusoo

Mõni aeg tagasi isaks saanud mehel kulub põhiaur lapse kasvatamisele. Isarõõmude kõrvalt on pisut ka treeningutele panustatud. Tõenäoliselt tuleb kohtade arvestuses Veskusega maid jagama asuda.

Kirill Borzitski

Võistluste pesamuna on andekas ja hea tehnikaga võhmamees, kuuludes veel eelmisel aastal omavanuste seas Baltimaade paremikku. Selle hooaja esitused enam nii veenvad pole olnud. Noormehe osaks jääb tõenäoliselt distantsi lõpetamine ja kogemuste hankimine.

Lisamärkusena tuleb mainida, et käimises loeb lisaks füüsilisele võimekusele ka tehnika. Seoses sellega, võib lõppjärjestuses alati üllatusi olla. Medalit võiksid silme ees hoida kõik startijad!





Eestikate ootuses,




alati Teie,




Margus

Eestikate eel...

Laupäeval aset leidvatel Eesti meistrivõistlustel on eesmärgiks kõrge koht, aja osas lootusi ei hellita, kuna põhitöö käib 24. septembril toimuvate 50 km meistrivõistluste tarbeks.

Pealegi on staadionil toimuv 20 000 m käimismaailmas väga harva käidav distants.

Pärast maikuus 29. kohaga tipnenud Euroopa karikavõistluseid (50 km), olen pika taastumise ja pingelanguse perioodi seljatanud ning taas hea treeningrütmi leidnud.

Seljataga on viienädalane intensiivne treeningtsükkel, mis lõppes möödunud nädalal tehtud kahe kvaliteet-treeninguga. Teisipäevasel kiirustreeningul tegin võistlustempos lõike, pikkusega 2+2+2+3+3+2 km, reedel läbisin 30-kraadises leitsakus tempokalt 25 km.

Selle nädala teisipäeval pigistasime Lelumehega Viimsi staadionil 3x2 km. Tunda on, et rasked treeningud on organismi kurnanud ja suur väsimus istub kontides. Kolmapäeval ootab ees 15 km ja massaaz, neljapäeval puhkus, reedel soojendus ja laupäeval astun loodetavast puhanuna stardijoonele.

Medalimõtteid mõlgutades,

alati Teie,

Margus

Külaskäik käimisajaloo lätetele ehk treeningud Tabiveres

Kaks nädalat enne riigi meistrivõistluseid otsustasime Lelumehega end tavapärasest treeningrutiinist lahti rebida ja reisida Eesti käimisajaloo lätetele Tabiveres. Mitmete allikate väitel peeti just seal esimene käimisvõistlus, mis leidis aset 1898. a. suvel Tartu-Voldi maanteel.

Meie kohapealseks võõrustajaks oli hetke naiste esinumber Maarika Taukul, kes lisaks oma abikaasale nõustus korterisse mahutama veel kaks rõõmsameelset meesterahvast. Väga mõnus ja abivalmis perekond!

Tore oli üle pika aja kõik koos treenida! Kaunid Saadjärve vaated ja hea seltskond tegid olemise mõnusaks.

Peale laupäevast pikka otsa tegime Tabivere spordibaasis sauna, päev varem pakkus Toomas Rosenberg oma staadioniäärses suvilas sašlõkki-elu oli ilus!

Vabal ajal ringi käies kogesime kohaliku külaidülli-poe ees istuvaid õlleuimas mehi ja kobarasse kogunenud noori.

Ühel õhtupoolikul ringi jalutades tekkis Lelumehel mõte pesunööril kuivavad riided pisut kõrgemale elektriliinidele riputada-saime kõvasti naerda aga tegudeni ei jõudnud...

Järgneval õhtul, kõik koos Maarika rõdul istudes, elasime kaasa kohalikule tõsieludraamale, kus alkoholiga liiale läinud abikaasa üritas kõiki vahendeid kasutades koju magama pääseda. Karjudes ja uksele prõmmides avaldas mees tungivat soovi sisse saada, aga naine oli kange ja järeleandmisi ei teinud! Lelumees pakkus, et äkki tagus viinauimas mees vale ukse taga, kõrvalmajas ootas naine pikisilmi elukaaslast, pannkoogid laual! :))

Oli kuidas oli, järgmisel päeval kohtasime sama meest sirgel sammul kodupoole astumas-ju tuli öö siiski lageda taeva all veeta.

Tugevad treeningud, kaunis loodus ning toredad ja abivalmis inimesed-selliselt võib lühidalt kokku võtta treeninglaagri Tabiveres, mille ehk peamine ülesanne oli meie väikese käimiskogukonna ühtekuuluvustunde suurendamine. Aeg-ajalt on sellised ühisüritused hädavajalikud!

Nüüd oleme tagasi Tallinnas. Enne meistrivõistlusi seisab ees veel kaks arendava suunitlusega treeningut, millest esimene algab 45 minuti pärast.

Võtame viimast!

Alati Teie,

Margus

Ettevalmistused eestikateks...

Tänasest jääb täpselt 4 nädalat juuli lõpus toimuvate Eesti meistrivõistlusteni. Eraldi selleks puhuks vormi ajastada ei plaani, starti lähen tugevate treeningute pealt. Põhieesmärgiks on ikka 25. septembril toimuvad 50 km meistrivõistlused.

Peale 22. mail toimunud Euroopa karikavõistlusi, olen tegelenud august välja ronimisega. Taastumine 50 km-st võttis kolm ja pool nädalat. Kogu selle aja valdas mind nõrkus, meeleolulangus ja apaatsus. Tõenäoliselt oli tegemist pingelangusest tingitud emotsionaalse madalseisuga. Ka füüsis oli nõrk-juba treeningu alguses käis pea kergelt ringi ning jalad olid pehmed.

Kolm päeva enne Alytuse 20 km-t, hakkas tunne taas inimlikumaks muutuma. Võistluspäevaks oli vaim virge, füüsiline vorm aga veel abras, nii tuli üle finisijoone jõudmiseks viimastel kilomeetritel tublisti pingutada.

Nüüd, omakorda kaks nädalat peale viimast võistlust, üritan treeningmahud kolmeks nädalaks taas üles tõsta. Suure aeroobse mahu foonil tuleb rõhku panna ka kiiruse arendamisele!

Ees seisab kolm nädalat tõsist tööd!

Põnevusega meistrivõistlusi oodates,

alati Teie,

Margus

Võistluskäimise paremik esines rahvusvahelisel käimisfestivalil Alytuses

17. juunil esindasid Eestit Leedus toimunud rahvusvahelisel käimisvõistlusel meestest Lauri Lelumees ja Margus Luik ning naistest Maarika Taukul ja Kaidi Kori. Võistkonna esindajaks, treeneriks oli Toomas Rosenberg ning kohtunikuks Mart Järviste, kelle nimi käimismaailmas tutvustamist ei vaja.

Eraldi peeti ka maavõistluse arvestus Leedu, Läti, Eesti ja Rootsi käijate vahel. Selles arvestuses pidime kahjuks seekord naabritele alla vanduma kuigi võistkond tervikuna esines korralikult.

Võistlus oli väga kõrgetasemeline – alla tiitlivõistluste A normi suutis käia 6 meest vaatamata küllaltki rasket rularampi meenutavale rajale, mis sisaldas kahte korraliku tõusu.
Meeste 20 km võistluse võitis valgevenelane Ivan Trotski ajaga 1:21.22. II koht läks samuti Valgevenesse ning kolmas Poola.

Lelumehe laeks jäi seekord 22. koht seni välisvõistluste parima resultaadiga 1:31.16, suutes eesmärgiks võetud aja 1:30 peaaegu saavutada. Luik polnud veel ülikurnavast 50 km käimismaratonist 100%-liselt taastunud, mistõttu pidi distantsi II poolel nii mõnegi minuti loovutama (aeg 1:35.48).

Naiste 20 km distantsil ei andnud teistele võimalust leedulanna Birgita Virbalite, kes püsitas ka Leedu rekordi. Alla kvaliteedimärki tähistava tiitlivõistluste A normi suutis käia 3 naist, sealhulgas ka Läti tõusev täht Agnese Pastare, kes võttis III koha. Eestlannadest esines südilt Maarika Taukul, kes vägeva tagasituleku märgiks sai 13. koha ajaga 1:58.33. See on Eesti naiste kõige aegade edetabelis väärt 5. kohta.

Neidude 10 km distantsil püsitas Kaidi Kori mängleva kergusega isikliku rekordi võttes 10. koha ajaga 57.19.

Eesti koondisest kogenuima käija Lelumehe hinnangul tuleb koondise esinemist lugeda kordaläinuks : « Esile võib tõsta Maarika tulemust. Temas on korralik potentsiaal ning tahtejõud. Veelgi enam pühendumist ning sellisel juhul ei oleks aasta pärast võimatu käia ka alla 1:45. Võrdluses teiste Balti riikidega oleme me hetkel kõige keerulisemas seisus, kuid positiivne on näha seda, kuidas ala eestvedajad eriti eesotsas Toomas Rosenbergiga Bruno Junk Käimisklubist pingutavad tõsiselt, et pakkuda meile arenguks hädavajalikke välisvõistlusi. Ka Eesti Kergejõustikuliidu suhtumine ala arengusse on toetav ja posiitiine. Sellelt foonilt on võimalik edasi minna ainult paremuse poole ning meie sportlastel lõpuks näidata ka rahvusvahelisele tasemele vastavaid tulemusi. »



Lauri Lelumees

Maavõistlusele mõeldes

17. juunil toimub Lõuna-Leedu käimismekas Alytuses maavõistlus, millest võtavad osa Baltimaade ning Soome ja Rootsi parimad kiirkäijad. Meestel on kavas 20 km, naised läbivad kümme.

Meie seekordne koondis on neljaliikmeline-naistest kaistevad Eesti au Maarika Taukul ja Kaidi Kori, meeste seas hoiavad lippu kõrgel Lauri Lelumees ja Margus Luik. Koondist juhib Toomas Rosenberg.

Hetkevorm on suur küsimärk, kuna kolme nädala tagune 50 km on veel jalgades ja täielik taastumine pole aset leidnud. Õnneks on stardini veel 4 päeva aega, teinekord on see imesid teinud!

Saagu mis saab, see võistlus on eelkõige tugeva treeningu eest. Koondist on vaja esindada ja ega niisama nalja ka tegema minda-annan endast maksimumi, kuigi kõiki asjaolusid arvesse võttes, ei ole see heaks resultaadiks piisav. Siiski, sport on ettearvamatu ja selles peitubki ta võlu!

Maavõistluse ootuses,

Alati Teie,

Margus

Karikavõistluste video ja minust meedias

Seekordne tulemus vääris ka meedias mainimist. Videolõiku minu võistlusest ja meediakanalite kajastusi võite vaadata järgnevatelt linkidelt:

http://http://sport.postimees.ee/?id=446134

www.laanlane.ee/article/margus-luik-v%C3%B5itis-koondisele-l%C3%A4bi-aegade-parima-koha

http://sport.delfi.ee/news/kergejoustik/eesti/margus-luik-pustitas-kaimises-hooaja-tippmargi.d?id=46484725&l=fplead

http://www.ohtuleht.ee/428006

http://sport.err.ee/kergejoustik/cedd57bd-ff65-43c8-aeac-1430a2170d51

http://www.ekjl.ee/uudised?id=6533

Euroopa Karikavõistlused- 29. koht!!!

21. mai hommikul helises äratuskell 4.00 hommikul. Lõuna-Portugali väikelinn Olhao magas sügavat und. Ümberringi valitses pilkane pimedus ja vaikus. Tõusin, panin teleka käima ja asusin prantsuse muusikakanali mcm naljakate muusikavideote saatel hommikuvõimlemist tegema.

Raske oli kehale selgeks teha, et nüüd, õige pea, tuleb valmis olla senise karjääri raskeimaks katsumuseks-Euroopa karikavõistlusteks 50 km käimises. Pinget lisas asjaolu, et tegemist oli mu esimese 50 km võistlusega väljaspool Baltimaade piire.

4.45 hotelli sööklasse jõudes, tervitasin paari konkurenti, kes samuti end varahommikuseks eineks üles olid ajanud. Kelnerid vaatasid meid pisut kaastundlike nägudega, vähemasti mulle tundus nii.

Kõht täis, läksin tuppa tagasi. Abimees ja delegatsiooni juht, Toomas Rosenberg, oli ka juba pooleldi ärkvel, üritades kell 5.00 hommikul tõrkuma hakanud hotelli-ust töökorda seada. Mõne aja pärast tal see õnnestuski ja Toomas premeeris end veel tunnipikkuse uneajaga. Mina aga jälgisin tühja pilguga toitu seedides jällegi naljakaid prantsuse muusikavideoid.

6.44 stardipaika sammudes, valdas mind imeline tunne-varahommikuline vaikus ja värskus, merekohalt tõusev päike, palmipuude allee ja tänavakõlaritest kostuv vaikne muusika, kõiges selles oli midagi muinasjutulikku!

Soojenduse lõppedes oli elu Olhaos käima läinud-muusika kõlarites valjemaks keeratud, sportlased valmis ja esimesed fännid kohale jõudnud.

7.38 anti väikese viivitusega lõpuks stardipauk. Tõttasin teele koos lätlastega, sest nende võimeid ma teadsin ja hindasin enda omadega ligilähedaseks. Pikka ja kurnavat 50 km distantsi alustasid 48 sportlast. Ilmateade lubas stardis 18 soojakraadi, keskpäevaseks finisihetkeks lubati aga 29 kuumakraadi! Teadsin, et sellest tuleb maapealne põrgu.

Kuna viimasel koduvõistlusel võeti mind tehnilise ebakindluse tõttu maha, valitses päris suur vaimne pinge. Tajusin pinget juba kaks nädalat tagasi, kohe pärast diskvalifitseerimist Bruno Junki mälestusvõistlustel. Väga raske oli endale sisestada, et olen võimeline nelja ja poole tunni jooksul ka tehniliselt puhtalt käima ning seda 1-kilomeetrilisel sirgel, Euroopa tippkohtunike valvsa pilgu all! Vaimsest pressist vabanemiseks ja psühholoogilise kindluse saavutamiseks, töötasin läbi suure hulga eneseabimaterjale. Lisaks tuletasin meelde varem NLP-koolitusel õpitut.

Stardihetkeks saavutasin lõpetamise osas 70 %-lise enesekindluse. Katkestamist ma ei kartnud, oleksin ennast kasvõi tilgutite alla käinud, ainsaks taksituseks võisid saada kohtunikud.

Taktikaline plaan oli liikuda alguses lätlastega koos ja distantsi edenedes nad maha raputada. Juhtus aga nii, et õige pea jäin üksi ja kellegiga koostööd teha ei õnnestunud. Poole maa peal näitas kell rekordigraafikut. Kuna vahepeal oli ilm väga kuumaks muutunud, hakkas raja servas silma üha rohkem kurnatusest kokku vajunud ja võistluse pooleli jätnud sportlasi.

Kuna võistluse algfaasis olin saanud üsna mitu märkust, otsustasin käia heas rütmis ja tehnikale keskendudes. Kella vaatamisest loobusin sootuks, tempovalikul usaldasin sisetunnet. Plaan nägi ette ka hoiatustetabloo eiramist-otsustasin käia tehniliselt nii hästi kui võimalik ja vaadata, kaua liikuda lastakse.

Üllataval kombel talusin seekord kuuma hästi, mis on minu puhul suhteliselt haruldane. Küllap aitas siinkohal kahenädalane treeninglaager tulikuumas Tais. Konkurente aga kukkus järjest nii eest kui tagant. Vaatamata julgele algustempole, suutsin head rütmi säilitada kogu võistluse vältel. Sellega seoses kasvas ka enesusk ja tehniline kindlus. Peale 30ndat kilomeetrit, olin lõpetamises kindel!

Kõvade konkurentide krimpsus näod ja ootamatud katkestamised andsid sellise enesekindluspuhangu, et sisemiselt lausa lendasin ja nautisin kuumust ning kõikjalt valutavat keha.

Finisijoone ületatuna ei suutnud emotsioonipisarat tagasi hoida-kaks nädalat psüühilist pinget langes ühe hetkega õlult ja uskumatu sai teoks! See oli kahtlemata üks senise elu õnnelikemaid sekundeid!

48-st startinud mehest katkestas 19, neist kolm diskvalifitseeriti ebakorrektse tehnika tõttu. Mina aga vahetasin oma senise parima, 47. koha, 29nda vastu, saades ühtlasi ka Eesti koondise läbi aegade kõrgeima lõppkoha karikavõistlustel. Eelmine kõrgeim koht oligi minu 47.

Arvestades, et minu näol oli tegemist ühega vähestest startinud amatöörsportlastest, jäin etteastega rahule. Paneksin esinemisele hindeks 4-.

Hiljem statistikat vaadates, tõdesin, et minu taktikaline plaan hoiatustablood ignoreerida oli igati kordaläinud. Selgus, et distantsi algfaasis kiirustades, olin juba esimese 15 kilomeetriga teeninud kaks hoiatust. Seega läbisin 35 km kahe hoiatusega! Sellest teadlik olnuna, oleks surve mind nii moraalselt kui tehniliselt hävitanud! Mina aga liikusin omas maailmas, nii kiiresti ja hästi kui suutsin ning lõpetasin suusatajate keeles punktikohal!

Plaanisin õhtusel banketil õnnestunud esitust pisut tähistada, paraku niitis aga väsimus mu südaöö paiku jalust.

Esimene start suurtel tiitlivõistlustel 50 km-s õnnestus seega igati ning andis suure annuse enesekindlust! Järgmisel aastal ootavad juba Maailma karikavõistlused! Ehk õnnestub sealgi mõnel elukutselisel "selg prügiseks" teha!

Alati Teie,

Margus

Euroopa Karikavõistlused

21. mail kogunesid Euroopa parimad käijad Portugali väikelinna Olhaosse, eesmärgiga selgitada Euroopa võistkondlikud karikavõitjad.

Eesti koondis oli seekord kolmeliikmeline. Meeste 20 km distantsil esindasid Eestit Lauri Lelumees ja Akim Ovsjannikov, 50 km-s hoidis lippu kõrgel Margus Luik.

Portugalis valitsenud kuumad ilmastikuolud vajutasid enamiku atleetide esinemisele pitseri, paljud katkestasid, enamuses jäädi alla ka isiklikele rekorditele.

Meeste 20 km-s startinud nooruke Akim Ovsjannikov jättis võistluse kõhuvalule viidates pooleli juba üsna algfaasis, tõenäoliselt oli katkestamise põhjuseks liialt kiire algtempo.

Lauri Lelumees, kogenud sportlasena, alustas ettevaatlikult. Tänu targale tempovalikule, õnnestus tal, erinevalt paljudest konkurentidest, distants lõpetada. Aeg oli küll kuuma ilma tõttu tagasihoidlik (1:42.57), ometi andis see 50 startija seas 36nda koha, mis on mehe kõrgeim asetus seni osaletud karikavõistlustel.

Enda võistlemisest kirjutan lähemalt järgmises postituses.

Alati Teie,

Margus

Põrumine Valgas

Laupäeval Valga keskstaadionil toimunud Bruno Junki mälestusvõistlused tegid meele ärevaks. Tehnilised probleemid on hetkel üsna tugevad ja see ei loo just kõige kindlamat enesetunnet kahe nädala pärast Portugalis algavateks Euroopa Karikavõistlusteks.

Seekord õnnestus 10 000 meetri distantsist läbida 9600 meetrit, täpselt ring enne lõppu näidati kellahelina saatel punast. Millegipärast kõrvaldati mind seekord kolme hoiatuse asemel kahega, tõenäoliselt ei julgenud üks kohtunikest oma hoiatuskaarti näidata. Olgu mis oli, fakt on see, et tehnika on hetkel alla igasugust arvestust ja kahe nädalaga suuri muudatusi ei tee. Seega võimalused Euroopa Karikavõistlustel distants lõpetada on hetkel 50/50.

Lootust sisendab tõsiasi, et järgmisel päeval 25-te kilomeetrit läbides, leidsin vist vea üles. Samas olen ka varem korduvalt sellistele avastustele tulnud ja tulemus on olnud endiselt DQ. Loodetavasti tabasin seekord naelapea pihta, ehk õnnestub uut tehnikat juba karikavõistlustel rakendada. Uue liigutusvilumuse kinnistamine on tegelikult kuudepikkune protsess, seega erilist imet allesjäänud 13 päevaga ei tee, kuid päris püssi põõsasse ka ei viska-füüsiline vorm on hetkel üsna lubav, jõuaks see tehniline külg ka ükskord järele!

Võistlustest niipalju, et seegi kord napsati eestlaste eest esikoht ära. Napilt aga kindlalt võitis lõunanaaber Arnis Rumbenieks, väikese vahega järgnes meie parim Lauri Lelumees, ajad vastavalt 43.55,6 ja 44.04,9. Päeva kolmanda tulemuse eest hoolitses noor leedukas Marius Savelskis, lõpetades ajaga 44.43,2.

Alati Teie,

Margus

Õppigem parimatelt...

Siin on lühike videolõik, mida viimastel nädalatel korduvalt silme eest läbi olen lasknud-nii kaks korda päevas! :)



Videol on aegluubis nähtaval Georgio Rubino ja Jefferson Perezi stiilinäide. Materjal on vaieldamatult tippklassist-need mehed on oma liikumise ideaali-lähedaseks timminud.

Tegemist väga hea õppevideoga!

http://www.youtube.com/watch?v=CO9dLqfaU-c



Tudeerige käimissõbrad, tudeerige! :))


Alati Teie,


Margus

Parimad klubid käimises on meestest KJK Kalev Sillamäe ja naistest KSK Alem

23. aprillil avati Tabiveres Eesti klubide karikavõistlustega käijate suvine võistlushooaeg. Meeste karikavõistluste distantsil 10 00 meetris saavutas esikoha Bruno Junk Käimisklubi võistleja Lauri Lelumees ajaga 43.14,2, mis on ka nende võistluste rekordiks. Eesti klubide karikavõistlusi käimises peetakse alates 1991. aastast. Naiste 5000 m distantsi võitis KSK Alem naiskäija Kaidi Kori ajaga 28.55,4. Võistkondlikult osutusid meeskondadest kolmeks paremaks klubiks KJK Kalev Sillamäe, Bruno Junk Käimisklubi ja NPSK Narvic. Naiskondadest võitis esikoha KSK Alem NPSK Narvic ees.

Lisaks ametlikule kokkuvõttele tasub mainimist, et võistlesime seekord vastrenoveeritud ja uue tartaankatte saanud Tabivere staadionil. Ilm oli vähese tuulega, päikeseline ning sooja oli ca 15 kraadi.

Ringi pikkuseks oli 314,2m kuid 10 000m oli cm täpsusega välja mõõdetud - siin hinnaalandust ei tehta! Harjumatu pikkusega ring tulemustele mingisugust pitserit ei vajutanud, pigem vastupidi. Distantsi esimese poole läbisin ajaga 21.44. Tihedalt püsis mul kannul noor ja vihane konkurent Akim Ovsjannikov. Lasin ta vahelduseks paariks ringiks ette tööd tegema ning raputasin seejärel otsustava kiirendusega maha. Teine 5 km läbisin kiiremini kui esimese – ajaga 21.30. Kokkuvõttes tuli elu paremuselt teine tulemusel sel distantsil. Akim andis lõpus tempos veidi järgi ning lõpetas ajaga 44.50.

Tublit vormi näitas meie klubi veterankäija Rein Sumberg, kes suutis edastada tervet trobikonda endast kolm korda nooremaid sportlasi ja näidata aega 55 minuti sees. Hea oli vaadata, kuidas Rein tehniliselt korrektse ja võimsa käigustiiliga noortele mahlamütsidele koti pähe tõmbas J

Vahendas Lauri Lelumees

"Kõigest" Eesti meister...

Viimasel ajal on minu kõrvu jõudnud sosinad, justkui poleks Eesti meistritiitlil enam mingit väärtust! Kiibitsejad väidavad, et konkurente on vähe ja mis nii viga tiitleid noppida!

Esimese hooga võib see tõepoolest nii tunduda, tegelikkus on siiski sootuks teine! Loomulikult ei ole Eesti meistritiitel võrreldav olümpiavõiduga, kuid niisama ei riputata medalit kaela ühelgi alal. Piisab kasvõi ühest tugevast konkurendist ja tiitlivõit muutub vägagi väärtuslikuks!

Tugeva konkurendi olemasolu eeldab kogu oma vaba aja, energia ja jõu mängu panekut. Konkurentide arv ei oma siinkohal mingisugust tähtsust- on neid üks või üksteist, pingutada tuleb ikka kogu hingest!

Inimesed ei hooma kui palju tööd ja pühendumust nõuab eesmärk olla mingis valdkonnas Eesti parim. Isegi Eesti edukaim margikoguja peab kõvasti pingutama ja kogu oma vaba aja markide otsimisele pühendama, et keegi temast ei mööduks! Kui mõni mõtleb, et käimine on Eestis suhteliselt marginaalne ja vähepopulaarne spordiala, siis on tal osaliselt õigus, see aga ei tähenda, et Eesti meistriks tulekuks piisab lihtsalt distantsi läbi jalutamisest.

Selleks, et näiteks mina suudaks oma tiitlivõitu kaitsta, tuleb aasta lõikes läbida iga päev keskeltläbi 15-20 km. Lisades sinna juurde veel jõu-, tehnika- ja venitusharjutused, tuleb iga päev pingutada keskeltläbi 2-2,5 tundi. Seda kõike peale 8-tunnist tööpäeva!

Loomulikult on aastas ka puhkepäevi, need aga teenitakse välja siis kui laupäeviti on läbitud 57 km. Selline treening "ampsab" 6-7 tundi sinu vabast laupäevast.

Lisaks sellele, tuleb jälgida toidusedelit ja unereziimi, loobudes liigsest pidutsemisest ja muudest ahvatlustest. Kõike seda järgides, olen jõudnud Eesti ja Baltimaade paremikku. Nüüd kujutage ette, millist pühendumust ja pingutust võiks nõuda sealt edasi liikumine?


Alati Teie,

Margus

Eesti „mahekäijad“ võistlesid edukalt Läti meistrivõistlustel käimises

Taaskord viib kevade saabumine, lume minek ja lindude tulek meid naabervabariiki, kus igakevadise vormitestina ootas ees 50 ringi ehk 20 000m läbimine Murjani spordikooli tartaankattega staadionil.

Saabusime võistluspaika reedel, 15. aprillil ehk päev varem. Meid tervitas kohapeal endine käimiskorüfee Aivars Rumbenieks ning päevinäinud koolimaja. Teinud kohustusliku tiiru ümber hoone põikasime korra sisse ka kooli võimlasse (tegu on sama kooliga, kus nooruspõlves ladus põhja meie edukaim maratonimees Pavel Loskutov).

Võimlasse sisenedes oleks keegi justkui käivitanud ajamasina – nii nagu see võimla nägi välja 40 aastat tagasi, samasugune oli pilt ka täna. Vana inventar, päevinäinud kummimattidest jooksurada, nurgas üksikud sangpommid, hantlid jm vahendid.. elamus oli ehe! Kahjuks olime meie Margusega seekord ainukesed Eesti esindajad. Erinevatel põhjustel Eesti naiskäijad sellel võistlusel ei osalenud. Võistluspäeval oli meeste stardiaeg tavapäraselt kell 13:30. Kõik see tähendas pikka praadimist ja vedelemist. Tegevus, mis tõsiselt treeningutesse suhtuvatele sportlastele on väga harjumatu.

Stardipaugu kõlades oli tegemist, et Läti paremikuga ühes tempos püsida. Juhtgrupi moodustasid tugev Läti kolmik - olümpiasportlased Arnis Rumbenieks ja Igors Kazakevics ning üha paremasse vormi tõusev noorema generatsiooni esindaja Janis Strautins. Jätnud väikese aupakliku vahe järgnes neile Margus ning seejärel mina. Kuna Marguse algtempo (ca 4.30 km kohta) tundus mulle liiga kiire, siis käisin väikese vahega läbides kilomeetreid ca 4.37 tempos. Kaarte segasid nooremad 10 km käijad, kes startisid meiega samaaegselt. Aeg ajalt möödusime ringiga mahajääjatest. Enne 10 km läbimist sain Marguse kätte ning hambad ristis tempot hoides möödusin (10 km vaheaeg 46.24). Mida lähemale jõudis finišijoon, seda paremaks läks enesetunne ja kiiremaks tempo. Viimased 5 km läbisin lausa 21.58-ga, lõpus möödusin veel Strautinsist. Raske pingutuse tasuks tuli isiklik rekord 20 000m distantsil ehk 1:31.48,0 – tegemist on kõigi aegade 7. tulemusega Eestis. Lõpetasin võistluse seega III kohaga, Läti meistriks tuli Arnis Rumbenieks ajaga 1:29.35,0.

Margusel oli eelmisel nädalavahetusel läbitud 37 km tugevat treeningut veel jalgades, seetõttu oli distantsi II pool vaevarikas – lõppaeg 1:36.29,0 (5. koht). Võttes võistlust pigem tugeva treeninguna on tema põhieesmärgiks ikkagi edukas esinemine maikuistel Euroopa karikavõistlustel, see aga eeldab kõikide mahutreeningute järjepidevat sooritamist.

Tehniline pool oli meil mõlemal veel veidi konarlik, kuid avavõistluste kohta lootustandev. Üks on selge – tehnikaharjutuste osakaalu tuleb lähikuude treeningutes oluliselt suurendada.

Koostas,

Lauri Lelumees

Seiklusjutte maalt ja merelt

Reisi korraldusliku külje pealt tuleb mainida, et lendasime äriklassis ja ööbisime 4-tärni hotellides. See kõik ei olnud priiskamine, vaid Lelumehe hea organistaoorse töö vili.

Valitud loteriimajutusega pakett kujunesi igati eksklusiivseks! Lennujaama ooteruumis pakuti tasuta süüa-juua-internetti, isegi dusi all sai käia! Sama luks oli lennusõit-joogid-söögid-telekad ja pikk istmevahe.

Hotellis serveeriti naeratuste saatel lisaks tasuta kohvile-küpsistele ja internetile ka regulaarselt puuviljavalikuid.

Lisaks treeningutele sai Phuketi piirkonnas ka pisut ringi vaadatud. Esimesena võtsime ette Khao Sok-i rahvuspargis paikneva vihmametsa. Sadamast 2 tunni paadisõidu kaugusel asuv mets jättis võimsa mulje. Pidev siristamine, ahvide kisa ja meeletu kuumus-kõik see oli uus ja põnev kogemus!

Ahvide hääli oli pidevalt kosta, puu otsas nägime neid aga alles oma ekspeditsiooni lõpus-ega nad väga kergelt näole anna! Meie giidi sõnul, pidi eriti kõva kisa tegema emane ahv, andmaks märku, et on just isase käest "sutsaka" saanud ja rohkem koslilasi külla ei oota.

Linde, liblikaid ja sisalikke kohtas teepeal üsna ohtralt. Kõige suuremat elevust tekitasid siiski lehtedel ja jõgedes varitsenud kaanid, kes end aplalt meie jalgade külge imesid. Laurid meeldisid neile millegipärast eriti, mind ei puretud kordagi!

Äkki meeldisid neile, nagu ka Tai naistele, karvased jalad? Minu raseeritud sääremarjad jätsid need elukad igatahes külmaks.

Öö veetsime järve peal ujuvates bambushüttides, aknad-uksed pärani. Harjumatult olid sealsed ööd sääsevabad. Hommikul ärkasin katusekilel peesitava sisaliku krabina peale.

Lelumehe happy-ending

Ühel vabadest pealelõunatest külastasime lähedal asuvaid Phi-Phi saari. Filmist "The Beach" tuntud paradiisirand Maya bay-s jättis kustumatu mulje. Kuna liikusime suure alusega, peatus see umbes 500 m rannast ja meil lubati vaid paadi juures snorgeldada. Meid see ilmselgelt ei rahuldanud, tahtsime Lelumehega jala paradiisirannas maha panna!

Sel ajal kui 200 turisti paadi ümber jalgadega vehkides kalu eemale ajasid, otsustasime omal jõul rannas ära käia. Arvestasime, et meile antud tunnist ajast peaks selle tarvis piisama. Algatuseks võtsime suuna lähedal asunud kõrval-ranna suunas. Sinna jõudmine ei valmistanud kummalegi erilist raskust. Pärast pisikest hingetõmbepausi, otsustasin põhiranda ujuda. Lauri jäi vanasse kohta hinge tõmbama ja kalasid vaatlema. Poolel teel randa vaatasin, et snorgeldajate mass vees hakkab vähenema, tekkis kahtlus, et äkki minnakse varem liikvele. Pidasin targemaks tagasi ujuda, rannast lahutas mind vaid 100 meetrit!

Tagasitee laevade vahel oli üpris raske-suured lained käisid üle pea ja vahepeal ka sügaval kurgus. Loomulikult ei olnud mul ja Lelumehel ainuksestena ka päästeveste. Jõudsin siiski viimasel minutil pardale. Plaanitud tunni asemel snorgeldati 25 minutit!

Koheselt pandi mootorile hääled sisse ja tehti minekut. Vaatasime vennaga ringi, et leida Lelumeest, aga poissi polnud kusagil! Jooksime madruste juurde ja selgitasime, et üks mees veel ujub! Nemad aga keeldusid tagasi minemast, väites, et graafik on tihe ja küll keegi ta üles korjab! Nii jäi Lelumees ujumispükste ja hingamistoruga paradiisisaart ümbitsevasse Maya baysse kalu imetlema.

Olime vennaga terve reisi pinges! Vahepeal külastasime ahvide saart. Aplad ahvid jõid turistide pakutud fantat ja sisisesid ähvardavalt kui keegi üritas liialt lähedalt pilti teha. Minekule sättides, üritasin kanuud oksa küljest lahti sõlmida, aga suur isaahv kalpsas ligi ja paljastas ähvardavalt kihvad. Kavalad loomad ei taha oma toitjaid enam saarelt minema lasta!

Laeva juures ulpides, visati igaühele küpsiseid. Neid vees leotades, muutus ümbrus koheselt ligi ujunud kaladest roheliseks-aplad kalad olid küpsiseampsu eest nõus isegi mõnda aega peos istuma.

Monkey beachilt naasnuna ja Phi-Phi don-il keha kinnitanuna, ootas meid sadamas ujumispükstes Lelumees, kellele oli ära jäänud ekskursiooni kompensatsiooniks tasuta kiirnuudlisupp pihku topitud. Seal ta oli-nuudleid löristav ja päikesest põlenud, aga ometi õnnelikult pääsenud!

Poiss oli ennast itaallaste paati vinnanud ja päästmist palunud. Need võtsid merehädalise lahkelt pardale ja nii õnnestus Lelumehel, erinevalt minust, siiski jalg paradiisirannale asetada-lõpp hea, kõik hea!

Tagasi Phuketil, tutvusime sealsete elevantidega, kes banaani saanuna meil ilusti londiga ümber kaela kinni võtsid ja siis kummardades valjuhäälselt tänu avaldasid.

Omaette "atraktsiooniks" kujunes ka kohalik massaaz. Mõnele mehele hakkas see nii meeldima, et käis üle päeva kaunite Tai noorikute manu. Võibolla oli aga põhjuseks karmidest treeningutest valutavad jalad-tõenäoliselt oli tõde kuskil vahepeal. Oma tööd need tütarlapsed igatahes oskasid!

Üheks vaba aja veetmise vormiks kujunes kohalikega turul tingimine. Minule see ajaviide ei meeldinud, aga vend Laurit paistis kohalikke naeruväärsete hindadega ärritamine lõbustavat.

Taktika seisnes selles, et kõigepealt käidi välja hinnapakkumine ja kui kaupmees selle välja naeris, tuli käsi laiutades sündmuskohalt minema jalutada. Pöördvõrdeliselt eemalduvate sammude arvuga, langes kauba hind. Harvad polnud juhused kui oleks kokkuleppele jõutud isegi alghinnast madalama summa osas. Nii suur oli kaupmeeste soov äri teha!

Tagasivaadates sai tehtud nii rasket tööd kui nalja-käis töö ja vile koos!

Alati Teie,

Margus

Treeningutest Taimaal

Pean kõigepealt vabandama, et oma postitusega nii hiljapeale olen jäänud. Viimased kaks nädalat on olnud väga kiired ja väsitavad-siinse kliima, ajavahe ja elu-oluga harjumine võttis päris kaua aega. Siiamaani lähen peale AK-d magama ja uinun silmapilkselt. Lisaks valitseb kerge tusatuju, nagu ikka sügavast suvest talve naastes.

Nüüd aga treeningutest. Nagu eelmises postituses mainisin, viibisime kaks nädalat päikesepaistelisel Phuketi saarel. Valge liiv, palmid ja helesinine vesi-kõik olid olemas. Olin laagris koos kahe, 23. aprillil sündinud Lauriga-üks neist minu vend, teine kauaaegne konkurent ja sõber.

Vend Lauri valmistus kevadiseks Riia maratoniks, meie Lelumehega peagi algavatesks Euroopa Karikavõistlusteks.

Läksime Taisse kuuma ilma kogemust saama, eesmärgiga valmistuda Euroopa Karikavõistlusteks ja seal valitsevaks põrgukuumuseks. Karikavõistlused toimuvad 21. mail Lõuna-Portugali kalurilinnakeses Olhaos. Mai lõpp Lõuna-Portugalis on tavaliselt kuum-kuum, nii et pisikene praadimine Tai päikese all tuli eeldavasti kasuks.

Tuleb tunnistada, et see eesmärk meil ka täielikult õnnestus- öösel lennukist maha astudes oli tunne, nagu saanuks sooja fööniga näkku. Päevane temperatuur oli pidevalt 30-35 kraadi, öösel langes termomeetri näit 24ni. Kõik see tingis olukorra, kus vaatamata tugevale tahtele, olime sunnitud osad treeningud jooksulindil sooritama. Sealne 25-kraadine õhk tundus õuest sisenenuna hetkeks kui külmkappi astumine. Lindil tööd tehes aga nõretasid juba mõne aja pärast higist. Higistatud sai üldse kõvasti, suur õhuniiskus pani veel i-le täpi. Laagri lõppedes kaalusin 64,6 kg-nii madalat näitu ma oma varasematest mõõtmistest ei mäletagi!

Kuumuse tõttu andsime mahus veidi järele, samas võitsime intensiivsuses-lindil sooritatud tempotreeningud olid väga kvaliteetsed ja nõudlikud! Minu jaoks olid linditreeningud esmakordne kogemus ja peab tõdema, et lindil liikudes on tehnikat hoopis kergem kontrollida-seega oli sellekohane treening igati õigustatud!

Treeningute kokkuvõtteks võib öelda, et kõik vajalik sai enam-vähem tehtud. Treeningud olid intensiivsed ja kvaliteetsed, pikkade otsade tempo oli selle hooaja kiireim. Kummagil nädalavahetusel läbisin vastavalt 30 ja 32 km. Suure õhuniiskuse ja 35 kraadise kuumuse kohta oli see suhteliselt maksimaalne pingutus. Kodumaal, lörstisi sumbates, läheb nende kiirusteni jõudmiseks veel pisut aega!

Kuigi nädala mahud jäid 140-150 km vahele, treenisime kohalikke olusid arvestades piiripealselt. Selle tõenduseks olime mõlemad vennaga ühe päeva siruli maas-süda kloppis ja pea valutas, tundus et oli ka palavik. Lauril juhtus see laagri keskpaigas peale 30 kilomeetrist jooksuotsa, minul aga laagri viimasel päeval.

Minu piinad kestsid ka terve järgmise päeva ja 12-tunnise lennusõidu. Raske öelda, kas palavik, peavalu ja kõhulahtisus olid tingitud kuumast kliimast ja tugevatest treeningutest või kohalikust toidust, mis eurooplasele tihtilugu harjumatu. Igatahes Helsingisse jõudes oli palavik taandunud ja enesetunne oluliselt paranenud. Oli ka viimane aeg, kuna Helsingis tuli meil aja parajaks tegemise eesmärgil viis tundi mööda linna kõmpida-haigena oleks see olnud mõeldamatu! Vaatamata väikestele tagasilöökidele, saime kaasa kõva emotsionaalse puraka. Sealset päikest hinges hoides, põrutame nüüd täistuuridel kevadele vastu!

Esimesi kevadisis starte oodates,

alati Teie,

Margus

Treeningud Taimaal (14-28 märts)

13. märtsil lähme venna ja Lauri Lelumehega traditsioonilisse kevadlaagrisse. See aasta viibime kaks nädalat kuumas ja niiskes Tais.

Eesmärgiks on kohaneda kuuma ilmaga, mis meid mai lõpus Lõuna-Portugalis toimuvatel Euroopa Karikavõistlustel tõenäoliselt ees ootab.

Kahe nädala sisse olen planeerinud 4 tõsist arendavat treeningut. Kaks lühemat 15-20 kilomeetrist tempotreeningut ning kaks 40-45 km pikka tempotrenni.

Laagri põhieesmärgiks on kiirusliku vastupidavuse tõstmine võistlusvormi lähedasse seisu, suurt rõhku plaanin panna ka tehnika- ja jõuharjutustele.

Kevadlaagri ootuses,

alati Teie,

Margus

Veebruar- 400,6 km

Veebruar oli lühike, külm ja töörohke. Kõik see tingis treeningmahu suhtelise languse-ühe nädala jagu oli tarvis tööasjus Helsingis viibida, kuu lõpus veetsin töise nädalavahetuse Stockholmis.

Mahu languse tingisid mõningal määral ka Eesti sisemeistrivõistlused. Samas sai tehtud mõned tugevad kiirusliku vastupidavuse treeningud, mis olid meeldivaks vahelduseks väljas tammumisele. Ühtlasi andsid need ka ülevaate hetkevormist, mis karmi talve ja kiirustreeningute vähesust arvesse võttes pole sugugi paha.

Pikkadest otsadest läbisin ühel nädalal 25 km, kuu viimasel nädalavahetusel õnnestus libedat ja külma trotsides teha ka 35 km ots. Tempo oli muidugi tagasihoidlik, kuna lumel liikumine kiirkäimist, selle otseses tähenduses, teha ei võimalda. Paari nädala pärast algavas laagris tahaks pikkade otsade kiiruse tõsta 7 minutilt kilomeetri kohta 5.55ni.

Kevadist laagrit oodates,

alati Teie,

Margus

Eat. Sleep. Go racewalking!

Jah, mis võiks olla mõnusam kui võimalus süüa, magada ning treenida? Minu helesinine unistus, mis saab reaalsuseks igal suvel. Seda mõnuast aega on aastas kahe nädala jagu märtsis laagerdades ja juulis-augustis koduses Haapsalus treenides. Sel ajal tunnen ennast profisportlasena ja see tunne on ülim! Neil päevadel tunnen, et tegelen millegi olulisega, millegagi, mis omab minu jaoks eksistentsiaalset tähendust.

Igas vähegi ambitsioonikas inimeses on soov jätta endast ajalukku jälg. Jälje sügavus sõltub andekusest ja töökusest. Sügavus polegi esmatähtis, tähtis on jätta mingigi märge oma olemasolust, anda midagi tagasi ühiskonnale selle eest, et sind siia ilma loodi.


Õnn on leida tee, midamööda käies tunned naudingut. Leides õige tee, tunned, et ei eksisteeri ilmas asjata, vaid sul on misioon ja eesmärk. See annab elule mõtte ja sära, loob põnevust ning katkematu soovi edasi rühkida, ikka kõrgemale ja ikka kaugemale!


Spordi võlu seisneb ettearvamatuses, selles, et kunagi pole võimalik täpselt prognoosida, milleks sa võimeline oled. Iga kord on eriline, iga kord on ettearvamatu!


Minu narkootikum on käimine. See on kirglik soov tõestada endale ja teistele, et oled milleksi suuremaks võimeline kui lihtsalt tööl käima ja arveid maksma. Elus peab olema veel midagi! Midagi, mis annab igapäevastele tegemistele mõtte ja eesmärgi, sest sihitu kulgemine on minu jaoks mõeldamatu!


Naudin päevi, mil põhitähelepanu kuulub käimisele, kui ei ole vaja tegeleda igapäevaprobleemidega ja saab keskenduda olulisele, sellele, mis sind tõeliselt rahuldab.


Treeningud on küll rasked ja kohati rutiinsed, aga eesmärk silme ees, ei tundugi see kõik nii hull! Pealegi, kõik sporditegemisega kokku puutunud inimesed teavad tunnet, mis valdab inimest peale suurt pingutust-seda rahulolu ja mõnutunnet on raske sõnadesse panna!


Teine võrratu tunne valdab inimest isiklikku rekordit püstitades-vaadates tagasi kõigile neile rasketele treeningutele, aastast-aastasse, päevast-päeva kulgevatele rutiinsetele tegevustele, mille tasuks on lõpuks võimas hüpe kõrgemale tasemele, seda õnne ja rahulolutunnet on raske kirjeldada!


Huvitav on ka see, et spordi tegemise mõju kandub üle teistesse eluvaldkondadesse-pingutuse ja distsipliiniga harjunud iseloom ei luba jätta nõusid kraanikaussi, lükata prügikasti viimist homsele, jätta lõputöö kirjutamist viimasele nädalale, lükata mõned ülesanded väsimuse tõttu järgmisele päevale või anda endale armu päeva tiheduse osas.


Sportlasena oled harjunud võtma igast päevast maksismumi, mis tähendab töötamist täpselt planeeritud plaani alusel, maksimaalse efektiivsusega. Päeva aitab õhtusse saata tõdemus, et puhkuse ja magusa une oled ära teeninud vaid täisväärtusliku ja sisutiheda päeva korral!


Loomulikult peab olema ka nn laadimispäevi, mil eesmärgiks puhkus ja taastumine, päevi mil naudid voodis lugemist, kinoskäiku või mõne ürituse külastamist-ka need päevad on väga tähtsad ja vältimatud! Ilma laadimispäevadetta ei ole sisutihedad tööpäevad mõeldavad!


Kõike kokku võttes tuleb siiski meeles pidada, et miski pole jääv ning asendamatu. Vigastus võib lõpetada sportlastee, ootamatud sündmused või aastate kulg loob korrektiive sinu tõekspidamistes-kõik on pidevas muutuses!


Ometi on põhimõtteid, mis ei muutu iial-tee kõik, mis sinu võimuses ja sõltumata tulemusest valdab sind rahulolu!


Carpe diem!


Alati Teie,


Margus

Ilmus raamat võistluskäimisest

13. veebruaril toimus Lasnamäe spordihallis raamatu „Võistluskäimine“ esitlus. Osalesid sportlased, treenerid, kohtunikud, EKJLi esindajad ja teised võistluskäimise huvilised.

Raamatus vaadeldakse kõiki võistluskäimise seisukohast olulisi aspekte – käimise reeglistikku, eesmärkide püstitamist, treenimist, võistlemist, toitumist jpm. Raamat on sobilik nii sportlastele kui treeneritele, kuid siit leiab piisavalt informatsiooni käimisega tutvumiseks ka esmakordselt võistluskäimisega kokku puutuv inimene.

Raamat peaks aitama kaasa käimise kandepinna laienemisele Eestis. Eesmärgiks on, et kunagi jõuaks mõni Eesti andekas sportlane uuesti tiitlivõistluste pjedestaalile, nii nagu seda suutis omal ajal meie kahekordne olümpiapronks Bruno Junk. Tippu jõudmise elementaarseks vahendiks on kaasaegsete treeningmeetodite tundmine, praegu on Eestis olnud puudus erialasest kirjandusest, meil ei ole olnud eestikeelset võistluskäimisele pühendatud raamatut.

Info ja raamatu tellimine:
Lauri Lelumees raamatu autor,
18-kordne Eesti meister erinevatel võistluskäimise distantsidel
Tel: 52 800 78E-post: Lauri.Lelumees@fin.ee

Käimismeistriteks tulid Lelumees ja Jutkina

Kergejõustiku Eesti sisemeistrivõistlustel selgusid pühapäeva hommikupoolses programmis medaliomanikud käimises.

Meeste 5 km distantsi võitis Lauri Lelumees (21.36,73), kellele järgnesid Margus Luik (22.04,42) ja Virgo Adusoo (24.54,43). Naiste 3 km käimises moodustasid esikolmiku Jekaterina Jutkina (14.57,24), Maarika Taukul (15.33,19) ja Anžela Suhhanova (18.05,57).

ERR SPORT

http://sport.err.ee/index.php?06120694

Ametliku pressiteate täienduseks tuleb mainida, et võtsin üritust mõnusa vahepalana rasketele ja rutiinsetele treeningutele.

Põhieesmärgiks oli käia tehniliselt korrektselt ja see mul ka õnnestus. Liigseid riske võtmata, pääsesin vaid ühe hoiatusega. Füüsiline vorm lubanuks aega 21.40ne ringis, tehniline pool aga veel nii kindel polnud, seega käisin kindla peale ja lõpetasin 24 sekundit kehvema ajaga.

Kohe stardis tempokalt alustanud ja favoriidi koormat tunnetanud Akim Ovsjannikov pingele vastu ei pidanud ja katkestas peale 2,8 km-t.

Võitjas ei olnud mul algusest saadik mingit kahtlust-Lauri on viimastel aastatel olnud 5000 m distantsil kindel favoriit. Välistingimustes on tegu läbi aegade kiireima eestlasega sellel distantsil!

Kokkuvõttes oli igati tore ja meeleolukas hooaja avapauk, mille tegi eriti ilusaks Jekaterina tagasitulek käimisradadele!

Kevadet oodates,

alati Teie,

Margus

Eestikate eel...

13. veebruaril toimuvad Eesti sisemeistrivõistlused kergejõustikus. Sel aastal otsustasin neid võtta kui meeldivat vahepala lumes sumpamisele. Seetõttu olen rõhunud peamiselt mahule, kiirustreeninguid on nädal enne starti tehtud vaid kolm. Kolm, nagu öeldakse, on kohtuseadus, seega miinimumprogramm on täidetud!

Järgmisel nädalal olen komandeeritud Helisngisse, loodetavasti leidub seal mõni sisehall või jooksulint, kus saab teisipäeval vormile veel viimast lihvi anda!

Seni olen kiirustreeningutel läbinud 7 km 34.01ga (4.53 tempos) ja 5 km 22.18ga (4.27 tempos). Eile tegin esimese lõigutreeningu. Teisipäevasest kontrollvõistlusest valusate reitega läbisin kilomeetriseid lõike üsna reipalt-4.14/4:12/4:17/4:19/4:19. Nagu näha, jätab kiiruslik vastupidavus veel soovida, aga nädal koos ühe kiirustreeninguga on veel ees!

Kesist kiiruslikku ja tehnilist ettevalmistust arvesse võttes, näen maksimumuresultaadina aega 21.40-e kandis. Esikohta see ei taga, hõbemedalivõimalus on aga hea õnne korral olemas.

Eestikate eel,

alati Teie,

Margus

Jaanuar- 466 km

Sünnipäevakuu oli pikk, sündmusterohke ja mitmete tagasilöökidega. Aasta viimasel päeval lumepudrus läbitud 35 km venitas põlvesidemeid ja järgmised üheksa päeva sain vaid läbi valu kergelt sörkida, nädalas kogunes 40 treeningkilomeetrit. See ja väga rasked ilmastikuolud tegid korraliku mahunumbri püüdmise pea võimatuks.

Kuu lõpus tegin sisemeistrivõistlusi silmas pidades esimese kiirustreeningu-7 km tempokalt (4.53 km) tappis päris ära. Järgmised neli päeva oli tunne, nagu oleks esimest korda käimisega kokku puutunud-polnud lihast mis ei valutaks! Kuna treeningust taastumine võttis 4 päeva aega, kaotasin kõvasti kilometraazis. Samas oli viimane aeg tempotreeningutega alustamiseks!

Pikki otsi sai vaatamata ülikeerulistele ilmaoludele thtud rahuldavas koguses-31km-35 km-25 km.

Kokkuvõttes valmistas jaanuar siiski pettumuse, samas tuli vigastusega riskida, sest ennast hoides tulemust ei tee. Treenida tuleb viimase piiri peal!

Õhinal veebruari oodates,

alati Teie,

Margus

Eesti talvised A- ja B-klassi meistrivõistlused

Võistlused toimusid 23. jaanuaril Tallinnas Lasnamäe spordihallis. Noormehed võistlesid 5000m ja neiud 3000m käimises.

Võistlejatest oli eeldatavalt teravaimas vormis Tartu Ülikooli ASK esindaja Akim Ovsjannikov, kes ring ringilt kaasvõistlejatega vahet käristades saavutas suurepärase aja 21.55,24. Bravuurikalt alustades (esimene 200m ring koguni 46 sekundiga) langes Akimi tempo võistluse edenedes – kui esimese kilomeeter läbiti ajaga 4.13, siis järgnevad kilomeetrid aeglasemalt kui 4.20. Sinna kadus ka lootus ületada Meelis Mäeotsale kuuluv parim tulemus selles vanuseklassis – 21.26,0. Tulemus on püstitatud koguni 1981. aastal.

Treener Vladimir Kurašini sõnul võistlusteks siiski spetsiaalselt ei keskendutud, treeningul on Akim näidanud ka oluliselt paremaid aegu. Eesti meistrivõistlustel saab põnevus olema haripunktis, sest tervelt kolm meest (lisaks Ovsjannikovile ka Luik ja tiitlikaitsja Lelumees) on võimelised näitama kiiremat aega kui 21.30.

Meesjuunioride tase osutus kahvatuks, võidu võttis Edgar Bers ajaga 29.01,52.

Noorsooklassi neidudest oli parim Triin Tiitsu 17.39,92, naisjuunioridest Kaidi Kori ajaga 17.03,11.

Koostas,

Lauri Lelumees

Bruno Junk Käimisklubi lahtised meistrivõistlused käimises

15. jaanuaril toimus selle aasta esimene mõõduvõtt võistluskäimises. Traditsiooniliselt asetasid käijad jalad joonele Tartu spordihallis.

Võistlused olid väga osavõturohked, erinevates vanuseklassides pani oma võimed proovile koguni 31 sportlast. Seega ala kandepind tõsist muret ei tohiks valmistada.

Südatalvele omaselt oli võistluste tulemuste tase keskpärane. Siiski oli ka helgeid momente – naiskäijaid üllatas kunagise Eesti ühe parema käija Maarika Taukul´i võimas

tagasitulek tartaanile! Varsti oma 26. sünnipäeva tähistav neiu võttis kindla esikoha, püstitades seejuures Tartu spordihalli rekordi 3000m-s ajaga 15.40,2.

Pärast pikka vigastuspausi sai käimisrajal näha Virgo Adusood, kes lõpetas võistluse enda kohta korraliku resultaadiga 5000m-s - 24.52,6.

Võrreldes eelmise hooaja tulemusega oli vähikäiku teinud Lauri Lelumees, kes meeste võistluse küll veenvalt võitis, kuid ajaga ei saa rahul olla – 22.41,3 ei taga tõenäoliselt 12.-13. veebruaril toimuvatel Eesti meistrivõistlustel esikohta.

Koostas,

Lauri Lelumees

Võistluskäija vanusest-Eesti vs muu maailm

Alljärgnevalt võtan vaatluse alla läbi aegade 10 paremat Eestis ja maailmas, keskendudes sportlaste vanusele.

Naiste 20 km kõigi aegade edetabelit juhib Olimpiada Ivanova, kel rekordi püstitamise aegu oli vanust 31 a. Noorim neiu on 6. kohal paiknev Olga Polyakova 20 eluaastaga, vanim 10. olev 29-aastane Larisa Emelyanova.

Eesti naiste edetabelit juhib 20-aastaselt rekordini jõudnud Jekaterina Jutkina. Noorim on 6. kohal paiknev 16-aastane Ragle Raudsepp, talle järgneb vanimana 31-aastane Niina Liim.

Top 10 keskmine vanus maailma kõigi aegade edetabelis on 23,4, eestlannadel aga 22 eluaastat. Meie naiste nii noor keskmine on tõenäoliselt tingitud varakult lõppenud karjäärist.

Meeste 20 km on maailmas kõige kiiremini läbinud tol hetkel 20-aastane olnud Sergey Morozov. Noorim top 10 liige on viimasel kohal paiknev 19-aastane Roman Rasskazov. Vanimana leiame 5. kohalt 30-aastase Vladimir Stankini.

Eesti meestest on edetabelijuht 28selt rekordi käinud Vassili Matvejev. Noorimana paikneb 19-aastane Toivo Tanning 9. kohal. Vanima mehe tiitlit jagavad vastavalt 5. ja 7. kohal olevad 31-aastased Lauri Lelumees ja Ants Palmar.

Top 10 keskmine maailmas on hetkel 24,6 aastat meie meeste 27,6 aasta vastu. Suures vahes on "süüdi" noored Vene imelapsed. Eesti mehed küpsevad kaua.

50 kilomeetris püstitas Denis Nizhegorodov maailmarekordi 28-aastaselt. Noorimana mahub top 10-sse 6. asetsev hiinlane Zhao, kel vanust kõigest 21 aastat. Vanimana leiame 8. kohalt 40-aastase German Skurygini.

Eesti rekordit hoiab tol ajal 27ne olnud Olav Laiv. Noorimatena paiknevad kohtadel 7-9 25-aastased Rein Sumberg, Raimo Aija ja Jaan Priivits. Vanim mees 37 aastaga on 4. kohal asuv Arvo Orupõld.

50 kilomeetris on top 10 keskmine vanus maailmas ja eestlaste puhul suhteliselt sarnane, vastavalt 29,2 ja 29,6 aastat. Sellest võime järgeldada, et maratonidistantsil edu saavutamine on harva võimalik mõne aastaga-piisava aeroobse baasi kogumine võtab aega!

Alati Teie,

Margus

Detsember- 505 km

Käes on viimase 150 aasta lumerohkeim talv, mis on küll tore, kuid samas takistab treeninguid. Lisaks jäin kuu keskel haigeks, peavalu ja nõrk olek röövisid puhtalt kaks treeningpäeva, jättes jälje kogu nädalale.

Kuu päästis jõuluvaheaeg, mil sain Haapsalus rahulikult treeningutele keskenduda. Kuurortlinna eelis pealinna ees oli see, et siinsed tänavad olid ilusti lahti lükatud ja liiklus maanteedel hõre, see lubas enamus treeningul korralikul pinnasel läbi viia.

Tänu haigusnädalale, ei saanud pühade ajal enesele hõlpu anda, nii tuli jõululaupäeva hommikul läbida 30 km ja täna, vana aasta viimasel päeval, kulutasin 4 tundi 35 km läbimiseks. Tuli võtta viimast, et minimaalsed 500 km täis saada.

Kuu keskel kukkumise tagajärjel viga saanud parem põlv küll tuikab, aga laseb siiski harjutada-loodetavasti midagi tõsist ei ole ja pikapeale annab valu järele.

Igatahes olen rõõmus, et õnnestus ilmastikuolude ja haiguste kiuste 500 km välja võidelda. Nüüd ootab teenitud aastavahetuse pidu ja üks puhkepäev!

Ilusat vana aasta lõppu ja head uut aastat soovides,

Alati Teie,

Margus

Võistluskäija vanusest

Kas käimine on "vanade inimeste" ala või löövad seal läbi ka nooremapoolsed sportlased? Kas 20 km-s saavutatakse edu nooremalt kui 50 km distantsil? Kas naised jõuavad tippu nooremas eas kui meeskäijad?

Analüüsisin 2010. aasta maailma edetabeli põhjal 10 kiirema käija vanust. Selgus, et 50 km distantsil on sportlaste keskmine vanus 29,2 a. Meeste 20 km distantsil oli keskmine näit 25 a. Maailma top 10 naiste keskmine vanus 2010. aastal oli aga 27,5 a.

Naiste 20 km-s on edetabelijuhiks 21-aastane venelanna Anisya Kirdyapkina. Noorim naisterahvas on 7ndat positsiooni hoidev Tatiana Mineeva, kel vanust 20 aastat. Vanima naissportlase tiitlit omab 8ndal kohal paiknev 34-aastane Olive Loughnane. Esikümne lõpetab 33-aastane Melanie Seeger Saksamaalt.

Meeste 20 km distantsil oli möödunud hooajal kiireim 26-aastane itaallane Alex Schwazer. Noorimana hoidis 4ndat positsiooni 20-aastane venelane Stanislav Emelyanov. Vanim mees top 10-s oli 32-aastane Yohan Diniz Prantsusmaalt.

Meeste 50 km edetabelit juhib 32-aastane Yohan Diniz Prantsusmaalt. Noorim mees top 10-s on 6ndal kohal paiknev 23-aastane hiinlane Lei Li, vanim aga 10ndat positsiooni hoidev 41-aastane Jesus Angel Garcia Hispaaniast.

Kui vaadata maailmarekordi püstitanute vanust, näeme, et naiste 20 km-s oli Olimpiada Ivanova 31-aastane, meeste samal distantsil rekordi püstitanud Vladimir Kanaykin aga kõigest 22-aastane.Denis Nizhegorodov oli 50 km rekordi püstitamisel 28-aastane. Tuleb veel mainida, et kõik eelpool nimetatud on Venemaa sportlased!

Kui keskmised näidud tunduvad igati mõistuspärased, siis on ka jahmatavapanevaid erandeid.

Noori imelapsi vaadeldes, võib eeskujuks tuua hiinlase Li Gaobo, kes läbis 16-aastaselt 20 km distantsi 1:18.07-ga! Venelane Viktor Burayev oli isiklikku rekordit tähistava 1:18.06 juures 19-aastane. Naiskäijatest väärib äramärkimist 18-aastane Tatyana Kalmykova-20 km: 1:26.34!!!

Pikemalt peatuks mõnel legendaarsel "igiliikuril". Sissejuhatavalt olgu märgitud, et 2011. aasta MM-norm 50 km käimises on 4:09.

Jesus Angel Garcia võitis 2009. a. MM-pronksi 50 km käimises, olles sel ajal 40-aastane!!! Aeg-3:41.37!!! 41-aastaselt läbis ta sama distantsi 3:47.56-ga.

Portugallane Jorge Costa püstitas isikliku rekordi 43-aastaselt, läbides 50 km 3:55.31ga. 48-aastaselt kulus tal selleks 4:04.10.

Kanada igiliikur Tim Berret oli isikliku rekordi püstitamise ajal 39-aastane, tema tippmargiks 50 km-s jäi 3:50.21. Veel 43-aastasena läbis ta sama distantsi staadionil 3:52.41ga!

Venelane German Skurygin tegi endale ilusa juubelikingi, tähistades 50 km marki 40-aastaselt! Aeg 3:36.42 on maailma läbi aegade 8. tulemus!!! 42-aastaselt suutis German veel 3:59.53!

Vapper viiking Bengt Bengtsson oli isikliku rekordi püstitamise aegu 42-aastane (50 km-3:56.26). Imemees läbis veel 45-aastasena 50 km 4:04.45ga!!!

Naisterahvastest on ületamatu norralanna Kjersti Plätzer, võites Pekingi olümpiamängudel 20 km käimises hõbeda, isiklikku rekordit tähistava 1:27.37-ga, olles sel hetkel 36-aastane!!!

Kokkuvõtvalt võime tõdeda, et mida pikem distants, seda kauem võtab aega tippu jõudmine. Kõige kiiremini saavutatakse edu meeste 20 km distantsil. Naiste konkurentsis võtab see keskmiselt kaks aastat kauem aega. Kõige kauem tuleb vaeva näha meeste 50 km distantsil. Samas eksisteerivad ka mõned imeinimesed, osad neist jõuavad maailma absoluutsesse tippu 16-aastaselt, teised aga 40-aastaselt!

Treeninglaager Haapsalus

Ajavahemikus 22.12.2010-2.01.2011, laagerdan kodulinnas Haapsalus. Eesmärk on tasa teha väikesest külmetushaigusest tingitud treeningmahu langus möödunud nädalal. Plaanis on läbida ka vähemalt üks 30 km distants. Nädala mahuks kujuneb tõenäoliselt 150-175 km.

Ees seisab kaks nädalat tõsist tööd. Lisaks käimisele ja jooksule, kavatsen proovida ka suusatamist. Paar sellealast treeningut on juba seljataga. Suusatamine on hea vaheldus rutiiniks kujunenud käigutreeningutele. Peale selle arendab see väga hästi lihaskonda, eriti ülakeha. Selle aasta teine eesmärk ongi jõuharjutuste osakaalu suurendamine treeningutes, suusatamine sobib selleks imehästi.

Seega üritan pühademöllus külma pead säilitada ja hapukapsa ning verivorsti kõrvalt treeningutel tuld anda.

Pühade ootuses,

alati Teie,

Margus

Kiirkäik on kütkestav!

Kui esmapilgul võib võistluskäimine pisut kentsakana tunduda, siis tõsisemal süvenemisel avanevad ala tõelised võlud!

Käimisvõistlus on täis võitlust, emotsioone ja dramaatikat. Enne finisit ei saa võitjas kunagi kindel olla-alati võib juhtuda, et keegi väsib või diskvalifitseeritakse!

Eemaldamisoht lisab alale paraja portsu dramaatikat, mis vaataja seisukohalt on igati tervitatav-näha sportlase emotsioone ning reageeringuid, oodates lõpplahenudust viimaste meetriteni-kõik see on tõsiselt paeluv!

Põnev on vaadata, millise otsuse võtab vastu liidrikohal teise hoiatuse saanud sportlane-kas võtta tempo alla ja käia kindla peale lõpuni või riskida kõigega ning püüda võitu?

Kuidas reageerivad sellele kaasvõistlejad-kas lisada tempot, püüdmaks liidrit või käia kindla peale, lootuses, et ehk lisandub kahele hoiatusele ka see otustav kolmas?

Kuidas reageerib diskvalifitseerimisest teada saanud sportlane? Kuidas juubeldab võidumees? Käimine on vaimu ja füüsise sümbioos ning nende kahe kokku sulatamine nõuab palju. Seetõttu on ka võidurõõm topeltsuur-lisaks heale ajale, õnnestus ka tehniliselt korralik etteaste!

Pealegi, kogu see põnevik toimub otse vaatajate silme all-pikim, võistlusmäärustes lubatud trass on 2 km! Seega ei kao võistlejad publiku silmist kordagi! Võid end mõnusasti tribüünile sisse seada, jälgides ühe silmaga võistlust ning teisega hoiatustablood-põnevus garanteeritud!

alati Teie,

Margus

November-528 km

Hooaja esimene m(a)esotsükkel on läbi-nelja nädalaga õnnestus lumes sumbates läbida 528 km.

Keskmiselt kulus nädalas treeningutele 17 tundi ja kilomeetreid kogunes 120-130 kanti. Kuu alguses valitsesid veel normaalsed olud, kuu lõpp on kõigil värskelt meeles-lumeuputuses meenutas treening rohkem tervisekõndi või matka metsaradadel, aga mingi mõju sel loodetavasti oli! Jõu- ja vastupidavuskomponent olid täiesti olemas!

Puhkepäevi ma sel kuul endale lubada ei saanud, kuna töö kõrvalt harjutades kipub trenniaega niigi napiks jääma. Taastuma aga peab ja detsembrikuu kaks esimest päeva annan lihastele hõlpu, turgutades neid neljapäeval massaaziga.

Juba alanud kuul on plaanis veelgi töömahtu suurendada. Olen väga lootusrikas, kuna koolis algab jõuluvaheaeg ja kaks vaba nädalat mööduvad verivorsti söömise kõrval ka usinasti treenides!

Lumes sumbates,

alati Teie,

Margus

Amatöör vs profisportlane

Viimases trennis, peale tööpäeva lumes sumbates, tabasin end mõttelt, et püüdliku saavutussportlase elu on tihtilugu raskem ja pingelisemgi kui profisportlase oma. Võin seda kindlalt väita, kuna olen laagrites saanud maitsta ka profisportlase elu.

Kui profisportlane saab alustada treeningutega endale sobival ajal, olles öösel maganud vajaliku arvu tunde, siis amatöör on sõltuvuses töögraafikust. Tema treening algab siis kui pävatöö lõpeb, ehk teisisiõnu alustataske õhtul väsinuna ja lõpetatakse üpris hilja, mis omakorda jätab taastumisprotsessiks väga vähe aega. Hommikul vara on tarvis jälle päevatööle minna.

Juhul kui õnnestub lõunapausi kasutades üks päevane lisatreening teha, jääb kahe treeningu vaheline lõunauinak ikkagi tegemata, mis tähendab, et õhtust põhitreeningut alustatakse päris suure väsimuse foonilt. Väga kerge on sellises olukorras üle pingutada-päevakava peab minutilise täpsusega paigas olema! Lisaks sellele tuleb aega leida ka eraelu tarvis-vastasel korral jookseks inimene omadega üsna kiiresti ummikusse!

Hea tulemuse tarvis peab kõikides eluvaldkondades valitsema tasakaal-et ratas täishool pöörleks, ei tohi selles olla mölke! Kõige selle kokku kombineerimine terviklikuks mosaiigipildiks nõuab väga head planeerimisoskust ja tugevat distsipliini! Omal moel on see isegi nauditav-iga päev on tihedalt sisustatud vahe-etapp lõppeesmärgi suunas!

Täiuse poole püüeldes,

alati Teie,

Margus

Nii on, nagu elu käib!

7.00 äratus

8.00-11.35 töö

11.40-12.55 I trenn

13.00-17.50 töö

18.30-21.00 II trenn

21.00-23.00 internet-tv-raamat

23.00 öörahu

Uus algus!

1. novembril sai isukalt uue hooajaga algust tehtud. Esimesel treeningpäeval kogunes kilomeetrid 20ne ringis, tänane saak tõotab tulla sama suur.

November kui mahu kogumise kuu on eelkõige mõeldad aeroobses faasis liikumiseks ja seda ma ka teha kavatsen-astuda nii palju kui aeg ja tervis võimaldavad! Miinimumsihiks olen võtnud 600 km.

Hetkel segab täisjõuga treenimast nohu. Lähipäevil loodan sellest jagu saada, seejärel jääb üle vaid ennast tagant sundida! Eneseutsitamine on pidev protsess, sest kes see ikka peale pikka tööpäeva reipalt pimedasse ning niiskesse väliskeskkonda tormata tahaks! Aja jooksul olen omandanud mõned psühholoogilised võtted ebamugavustunde ja laiskuse ennetamiseks, kuid aeg-ajalt tuleb ennast ikkagi korralikult sundida!

Hetkel aga on treeningtahe kõrgustes ja ei suuda tööpäeva lõppu ära oodata-tahaks juba tänavatele!

Tahtejõust pakatamas,

alati Teie,

Margus