Vormistatud võit!

Laupäeval toimusid Jõgeva staadionil Eesti klubide karikavõistlused käimises. Ootasin starti suure ärevusega. Võistlus pidi andma tõelise pildi opereeritud põlve seisukorrast.

Hommikul ärgates, sadas mu suureks üllatuseks akna taga laia lund! See ei tekitanud just kõige meeldivamaid tundeid. Autoga Jõgeva pooles sõites, läks ilm aga ühtäkki ilusaks ja päikegi tuli pilve tagant välja. Sellele vaatamata oli külm ja tuuline.

Hoolimata külmast tuulest, otsustasin startida lühikestes pükstes, eesmärgiga võtta hõbemedal. Kuld tundus hetkevormi juures helesinise unistusena.

Lelumees pani kohe ees minema, nagu arvata oligi. Mina liikusin koos Ainar Veskuse ja Risko Nogelaineniga järgmises grupis. Plaan oli poiste taga passida ja siis nad, kogemusi maksma pannes, lõpuga ära kägistada.

Kui Lelumees neljandal kilomeetril maha võeti, oli selge, et kuld jagatakse meie kolme vahel. Algas taktikamäng, kus keegi ei nõustunud ees tööd tegema. Kohati langes tempo lausa matkameeste tasemele, kõik passisid oma võimalust.

Tehes enamuse distantsist grupi ees tööd, veendusin, et sellise tempoga poisse maha ei raputa. Samas polnud ka jõudu kiiremini liikuda. Pealegi olin möödunud nädalavahetusel võisteldes reie nelipealihast vigastanud ja nüüd, lõpuringidel, käis jalga maha pannes terav valu reiest läbi. Võtsin tempo alla ja jäin ootele. Risko närv ei pidanud vastu, ning vaatamata kahele hoiatusele, otsustas ta riskida, tehes otsustava lahtirebimiskatse. See tal ka õnnestus ja lõpusirgele jõudes ei olnud ma suutnud talle läheneda, 10-meetrine vahe püsis kindlalt.

Lõpujooneni jäi vähem kui 15 meetrit, olin juba kaotusega leppinud kui vahetult enne finisijoont Riskole punane ette pandi, veeresin inertsist esimesena üle lõpujoone!

Vaatamata kehvale ajale (48.11,8),ilus come-back. Pealegi, võitjate üle kohut ei mõisteta!

Võidurõõmu nautides,

alati Teie,

Margus

Avastart!

Täna sai siis hooaeg avatud, traditsiooniliselt 5 km käimisega Haapsalu kodustaadionil. Ilm oli sombune, sooja 10 kraadi, aeg-ajalt tibutas pisut.

Endel Susi oli suutnud kohale meelitada enamiku endistest, Eestile au toonud naiskäijatest. Stardis oli Eesti rekordiomanik Jekaterina Jutkina, ning aastaid vabariigi paremikku kuulunud Anneli Aru ja Maia Liitmaa. Maiale oli see minuteada esimeseks stardiks, peale 2002. aastal toimunud maailma karikavõistlusi Torinos.

Minule oli see võistlus kontrollstardiks, enne järgmisel nädalavahetusel toimuvaid Eesti klubide karikavõistluseid. Kõige tähtsam oli testida põlve töövõimekust võistlusolukorras.

Pelgasin pisut, et haige liiges hakkab jälle valutama, aga õnneks kulges kõik suuremate tagasilöökideta, viimati sain valuta liikuda 2007. aasta kevadel! Seega võis etteaste kordaläinuks lugeda, aeg (23:18,3) ei omanud siinkohal erilist tähtsust. Sain kinnitust, et peagi lubab põlv jälle täisjõuga treenida ja võistelda! Ühte peab aga ütlema, paganama raske oli küll see 5 km, alguse asi, jääb ju viimane võistluskogemus seitsme kuu taha!

Üldiselt jättis üritus hea mulje. Tore oli jälle endisi võistluskaaslasi näha. Rõõmu valmistasid ka noored väikesed käimishuvilised, kes sellel võistlusel oma esimese võistluskogemuse said ja hiljem särasilmil auhindu vastu võtma sammusid.

Oli igati tore ja südamlik vabaõhuetendus!

Kulgemine

On teist keegi seda tunnet kogenud? Kindlasti olete, me kõik kogeme seda aeg-ajalt, iseasi, kui paljud meist seda endale teadvustanud on. Kulgemise seisund tabab meid kõrghetkel, tegemas midagi sellist, mis meile meeldib ja hästi õnnestub, see on hetk, mil puzzle tükid moodustavad terviku.

Kõige ehedamalt tunnen seda tippvormis olles, läbides 50 km pikkust võistlusmaad. Alguses oled sa närvis ja põnevil, siis tuleb valu ja veremaitse, seejärel saad sa osaks loodusest, sa kulged, kaovad aeg ja ruum, tunnid muutuvad minutiteks, ümbrus ähmastub, kõrvalseisjate ergutushüüded ja konkurentide hingeldamine muutuvad ühtlaselt voogavaks taustsüsteemiks, kõik kaob, oled ainult sina oma sisemaailmas. Sa kaotaksid justkui teadvuse, sa ei eksisteeri sel hetkel, sa elad ja hingad, aga väliskeskkond lakkab sinu jaoks olemast, sa suhtled ainult oma sisemaailmaga. See on võrratu tunne! Sa võiksid kulgemist lõputult jätkata ja sa jätkadki, kuni saabub piisavalt tugev väline ärritaja, mis sind su sisemaailmast jälle väliskeskkonnaga ühendab.

Selliste hetkede nimel sporti tehaksegi!

Alati Teie,

Margus

Päikeseline Portugal

Laagrile tagasi vaadates, võib üritust igati kordaläinuks nimetada - süüa saime kuninglikult, asfaltteed olid siledad, maja super, ookean soe ja ilm suurepärane!

Kuna elasime väikeses rannakuurortis (Praia da Falesia), oli liiklus suhteliselt hõre ning hea asfaltkattega maanteed täiesti käimissõbralikud. Keskkond oli igati sportimist soosiv - rohelised aasad ja apelsinisalud ümberringi.

Sooja oli pidevalt 20 kraadi kandis ja see mõjus opereeritud põlvele nii hästi, et sain üle seitsme kuu esimese lõigutreeningu teha. Peale trenni oli põlv küll paar päeva hell, vaatamata sellele õnnestus mõlemal nädalal koguda pisut üle saja käigukilomeetri, mis kõike möödunut arvesse võttes, pole ülde paha tulemus!

Mõned treeningud sai tehtud koos Ainar Veskusega ja paar tükki kannatasin isegi Lelumehe tempot. Lauri võttis laagris ikka korralikult ette, läbides mõlemal nädalal tublisti üle 200 kilomeetri!

Kahest nädalast ühe päeva olime planeerinud ringi vaatamiseks. Ei saa aru sportlastest, kes välismaal käies ainult hotellis istuvad, väites, et neil ei jää ringivaatamiseks aega. Meie tegime treeningu varahommikul, sõitsime üheksa tundi üüriautol mööda Portugali lõunarannikut ja tegime õhtul veel kerge jooksuotsa. Sportlane peab ikka silmaringi ka avardama, mitte peale trenni tuima näoga hotelli lage põrnitsema!

Kuna väljasõidule planeerisime ainult ühe päeva, siis ülejäänud aja veetsime oma rannakülas. Kui on palju vaba aega ja kolm noort meest, siis on naljad ja lollused üpris kiired tulema. Nii sokutasin mina Lelumehe padja alla lendava taldriku, mille ta voodis väherdes ja ebamugavat olemist kirudes alles kell neli hommikul avastas.

Vastutasuks sain hommikul mekkida, kuidas maitseb hambapasta tuubi pressitud habemeajamisvaht.

Kuna meid oli laagris kolm, siis pidime ka peasmuna Ainarile väikese kärna keerama. Sellega saime hakkama alles tagasiteel, kui Ainar, suurt häda kurtes, lennuki wc-sse jooksis ja kingad istme alla jättis. Kohe tekkis Lelumehel idee kinganinadesse pisut kohvijoomisest üle jäänud suhkrut rabistada. Mõeldud tehtud. Hiljem, lennujaamas, tundis Ainar, et kingades on midagi valesti, nagu kisuks kuskilt, loomulikult oli sellisel hetkel raske naeru tagasi hoida!

Eestisse naastes tervitas meid päikese asemel jälle hall taevas ja lumine maa. Tuleb veel mõneks ajaks plätud salli ja mütsi vastu vahetada, aga ega kevad siingi enam kaugel ole!

Kaunist kevade algust soovides,

alati Teie,

Margus